HOPPET – LOOTUSE LAEV JA VAHEL KA KODU

Kapten Pekka Rooväli

“Siin on nii vaikne, et ahvengi hüppab üle laine,” kommenteerib kaljase Hoppet reeder ja kapten Pekka Rooväli laevale uue sadamapaiga valikut. Napp kuu aega tagasi sai kaljase turvaliseks kodusadamaks Kuressaare jahisadam. Avamerele minnes on Abruka täpselt ees ja kõrkjapuhmastest ääristatud faarvaatrit pidi sisse sõita pole ka miskit hullu. “Saabumisel tuli meile üks kaater vastu ja saime kahepeale hakkama küll. Kindlasti on seal kitsaskohti ka, seda infot tuleb kohaliku rahva käest küsida ning olusid põhjalikult tundma õppida.”

Aastal 2013 käis Hoppet Saaremaa merepäevadel ja sildus siis päris Raiekivi sääre poolse kai äärde, nii et päris tundmatud talle siinsed veed pole. Täna sinna enam silduda ei kannata, eks aeg on oma töö teinud.

“Hoppeti pluss on see, et ta ongi ehitatud spetsiaalselt Eesti rannikumere jaoks. Ta on väikese süvisega. Norrast või mujalt Põhjamaadest tuues oleks samas mõõdus laev niivõrd suure süvisega, et Kuressaare jahisadama võiks kohe sobilike nimekirjast maha tõmmata. Meie saame siin küll toimetada ja jääb kiilu alla veel natuke varu ka,” räägib Rooväli.

Targad mereärimehed on öelnud, et kõige kallim on see laev, mis kai ääres seisab. “Meie ei lase end sellest heidutada. Seda saab siinkohal isegi plussiks pöörata,” arvab reeder Rooväli. “Meie laeval on sellest sügisest all üsna mahukas admiral Bellingshauseni nimeline salong. Seal saab kasvõi mõne tähtpäeva või jõulupeo ära pidada, see tähendab, et talveks me n-ö uksi kinni ei pane. Interjöör on huvitav, sellist naljalt mujal ei näe. Laev on soe ja tore oleks siin ka mingeid talviseid kohtumisi tekitada, mine sa tea – palju ideid on ka avalike ürituste korraldamiseks, aga kõik sõltub koostööst valla ja kogukonna tasemel. Kui laev suudab pakkuda Kuressaarele tugevat lisaväärtust, on ka suvised tegemised üsna võimalikud ja neid võimalusi jagub nii saare rahvale, suvitajale-turistile kui ka lastele-noortele.”

Laevas on sellest sügisest üsna mahukas admiral Bellingshauseni nimeline salong.

Hoppet on ehitatud kaubalaevaks ja seetõttu merises tööelus piisavalt vatti saanud. Kaubalaeva võetakse ikka kui töövahendit, mitte kui igavesest ajast igavesti säilitatavat iluasja. Laeva eluiga ja tervis sõltub palju ka sellest, kus kandis ta merd kündnud on. “See on päris ime, et ta säilinud on. Laeva tõsisemad renoveerimised algasid juba 80.–90-ndatel. Seega on 92-aastase laeva mõned osad vaid 10-, mõned 20-aastased. Mingeid osi tulebki kogu aeg vahetada. Täiesti originaalne on ankrupeli (horisontaalse võlliga vintsi tüüpi tekimehhanism ankru hiivamiseks või allalaskmiseks), mis toimibki nii nagu alguses. Ja nii üllatav kui see ka ütelda pole – peli on hiidlaste tehtud! Just Hiiumaal olla siis olnud väga head ankrupeli meistrid.

Originaaljuppe on muidugi teisi ka, sest kõik, mis vähegi kinnitas, jäeti alles. Loomulikult võeti laev täiesti pulkadeks lahti ja pandi võimalikult tugeva uue puuga kokku, see uus on Põhja-Rootsi tamm.

Kambüüs on väike, kuid väga praktiline.

Ilma suure kogukonna tööta poleks see laev ka korda saanud. Loomulikult on laeva põhi-iva, kere lahendus ja kuju täpselt sellised, nagu nad algselt olid. Peamine taastaja oli Suur-Tütarsaarelt pärit Lasse Kiiski – Eesti juurtega kolmandat põlve laevaehitaja. Tema lisas algsele ehitusele veel tugevdusi, nii et selle laevaga saab ka ookeanil seilata. Laev on oma Rootsi-päevil mänginud aastaid ka ühes teleseriaalis ning hiljem on tema teed viinud kodustest vetest veel palju kaugemale.

“Sai käidud kogu Euroopa mereveed läbi kuni Kanaarideni, see on ju ookeani vastas, seal on hoopis teistsugused lained, nagu veereks ühelt pallilt teisele,” räägib Rooväli. “Oleks meil ka sellise jõuga lained, poleks vist ühtki siinset sadamat alles, sest Läänemere laine ehitus on palju teravama iseloomuga.”

Kui kõva tuult ja suurt lainet kaljas oma ligi sajandi pikkuse elu jooksul näinud on, Rooväli öelda ei oska. “Kes see laeva, mis on ju Eesti uhkus, ikka meelega lõhkuma läheks? Sellist 25 m/s tuult on ikka olnud küll. Troopilisemates vetes tekib ju keset kena päikselist ilma justkui mitte millestki äikesetorm. See kestab umbes 15–20 minutit ja see on nagu pesumasin, mis tõmbab üles kuni 40 m/s tuulekeerud. Siis jääb vaid vaadata, et kõik oleks paigas, mehed ja muu.” Hoppet on hästi vastu pidanud nii Vahemere kui ka Biskaia lainetele.

Keegi ei tea, miks laevameister alusele omal ajal just sellise nime pani, aga ilus on mõelda, et ehk on just see kaljast läbi aegade vee peal hoidnud. Lootus sureb/upub ju viimasena… “Tavaliselt pannakse laevadele ju ikka naisterahva nimed,” sõnab Pekka Rooväli.

Aasta oli siis 2012. Nasval on jahi keret vaskplekiga katmas Urmas Tuberg ja Ülo Meerits.

 

Pekka ja Hoppeti ühine ajalugu sai alguse juba mitmeid aastaid tagasi.

Pekka ja Hoppeti ühine ajalugu sai alguse juba mitmeid aastaid tagasi. “Mingil hetkel sattusin Hoppeti meeskonda ja miskil hetkel ka projektijuhiks, palju sellest juba on, ei teagi enam. Armastus laeva vastu kasvas järjest suuremaks ja nüüd olen mitte isegi enam kihlatud, vaid juba abielus selle laevaga. Eks 92-aastase proua eest tuleb hoolitseda! Vastutus on suur, ta on ju ainulaadne. Ja Kuressaare on ka ainulaadne, kus selle laevaga olla.”

Laev on ikka kodu ka. Pikkadel sõitudel, näiteks üleeuroopalise teatriprojektiga (“Kohtumine Odüsseusega” – “Meeting Odyssey”, 2015–2017) Vahemerel olles. “Ega seal polegi kuhugi joosta. Aga ka hiljem, kuigi mul oli Tallinnas endal pesa olemas, ei olnud tihti seda 20–30 minutit päevas raisata, jäin laeva. Vahel tuleb vaim peale öösel kell üks. Und ei tule, võtad oma õlipudeli ja lähed ja mäkerdad ja immutad. Teatavasti läeb enne issanda päike looja, kui puulaevas töö otsa saab.”

Mitmete remondi- ja ennistustööde käigus jäeti vanast alles nii palju kui vähegi võimalik.

Eelpool mainitud Vahemere reisi ajaks kaeti laev 2014. aastal Nasval vaskplekiga, et isukad merekarbid laevaplankusid nahka ei paneks. Ilmselt oli abi, sest aasta tagasi laeva vastu võttes polnud ühtki kahjustust märgata.

“Vahemerel vaadati meid küll nagu mingeid imeloomi. Kui sadamas, kus on ainult mitme- ja mitmekümnemiljonilised plastikut täis kaatrid, on üks selline laev… Arvati, et see on prinditud pilt, mis kinnitatud moodsale kerele. Puitlaev on sealkandis juba haruldane, sest keegi ei oska sellega enam midagi teha. Puulaevaehitus on juba kadunud, hääbuv teadus. Ja otsi siis sealt mingit immutusõli, selle asemel pakutakse poleerimispastat.”

Talveks Hoppet uksi kinni ei pane ja ootab jätkuvalt külalisi.

Laeva meeskond on tavaliselt neli-viis inimest, kuid alati saab ka reisiseltskond huvi korral oma oskusi ja jõudu rakendada. Ruumi on laevas palju rohkem, kui väljast vaadates arvata võiks. 22 koikohta, lisaks kambüüs ning kaks tualetti ja duširuum ja veel panipaigad ja 3-kohaline kapteni- ehk ohvitseride kajut jne, jne.

Tollal, kui see laev ehitati, polnud temas ilmselt midagi erilist, selliseid tehti sadades. Ka Rootsis oli ta üks paljudest. Selliseid on seal praegugi, pea igas fjordis mõni puualus ikka leidub, seal hoitakse sellist teguviisi au sees ja toetatakse.

“Aga sellel laeval on hing sees,” ütleb Pekka ja võtab pitsikese Venetsueela rummi vanadaami terviseks…

Tekst TÕNIS KIPPER
Pildid TÕNIS KIPPER, IRINA MÄGI, ERAKOGU

Hoppeti lipukiri: Meiega on meri alati ilus!


HOPPET

Kahemastiline kahvelkuunar ehk kaljas Hoppet on ehitatud Läänemaal Spithami külas 1925–1926. Laevameister-ehitaja oli Mathias Schönberg.

Rannarootslastest laevaehitajad panid talle nimeks Hoppet, mis tõlkes tähendab Lootust. Laev registreeriti 1926. aastal Haapsalus ja novembris 1927 purjetas ta esimese kartulilastiga Stockholmi vanalinna Kornhamnstorgi turule. 1928. aastal müüdi Hoppet Soome, kus seda kasutati kaubaveoks. Kodusadamad olid aastatel 1928–1947 Porvoo, Vålax, 1947–1953 Hiitis, Rosala, 1953–1965 Bertbyvik, Saltvik Ahvenamaal. Teise maailmasõja ajal kasutati laeva ka kaitseotstarbelisteks vedudeks.

1965 müüdi laev Stockholmi lõbusõidulaevaks. 1982. aastal alustati põhjalikku renoveerimist. Rootsi mereajaloo muuseumide nõukogu andis 15. novembril 2002 laevale kultuuriväärtuse staatuse. Septembris 2011 sõlmiti ostu-müügileping Eesti mittetulundusühingu Puulaevaselts Vikan esindajatega ja see andis võimaluse toimetada Hoppet Eestisse ning jätkata laeva ennistamistöödega. 2012 kevadel, pärast talvitumist Haapsalus, sai Hoppet Ahvenamaal Maarianhaminas uue taglase. Eesti Vabariik toetas taastamist 50 000 euroga ja esmakordselt oli laev avalikkuse ees esindatud 2013. aasta Tallinna merepäevadel.

Alates tänavu sügisest on kaljase kodusadam Kuressaare. Hoppet on teadaolevalt ainus eestiaegne säilinud ja seilav purjelaev.

Pikkus: ca 23 m, koos kliiverpoomiga 30 m
Laius: 6,44 m
Süvis: 1,8–2,2 m
Masti kõrgus: 25 m
Veeväljasurve: 75 t
Brutotonnaaž: 58 t
Purjed: kaks suurt kahvelpurje, kaks topslit, 4 eespurje; purjepind 246 m²
Abimootor: Volvo Penta D7A TA, 180 hj
Kütusetankid: 3 tk, kokku 3800 l, mageveetankid: 2 tk, kokku 2000 l
Ballast: raudkangid, kokku 13 tonni
Koikohti kuni 23; 7 kajutit ehk kasutatavat ruumi + kaptenikajut; reisijatevedu on hetkel võetud kuni 50 inimest.

Print Friendly, PDF & Email