Venemaa võimalikest arengutest aastal 2019

AUTORITEEDI KADUMINE: Pilt on tehtud möödunud aasta septembris Moskvas toimunud Venemaa kommunistide meeleavaldusel. Protestijad kannavad (vasakult) Venemaa föderatsiooninõukogu esimehe Valentina Matvijenko, president Vladimir Putini ja keskpanga juhi Elvira Nabiullina fotosid. Neile on kirjutatud “rahva vaenlane”. Sotsioloogilised küsitlused näitavad, et rahulolematus Vene praeguste võimudega on süvenenud ja Putinit kritiseerivad mitte üksnes kommunistid.
USATODAY.COM

Sotsioloogilised uuringud näitavad, et Vene ühiskonnas süveneb rahulolematus riigivõimuga ja et inimesed on valmis protestima.

Äsja lõppenud 2018. aastal fikseerisid sotsioloogid meie idanaabri juures kaks peamist arengutendentsi. Neist esimene on Kremli ametnike üha suuremat haaret võttev soov hoida ühiskonnas elusana suurriiklikke meeleolusid. Teiselt poolt on aga märgata, et Vene ühiskond on jõudnud nn valuläve piirini, mistõttu on inimestes tekkinud rahulolematus ja mure oma tuleviku pärast. Just selliste järeldusteni jõudis sõltumatu uurimisasutuse Levada keskus juhataja Lev Gudkov, kes andis aasta lõpus pikema intervjuu ajalehele Novaja Gazeta.

Et õhutada rahva seas endale kasulikke ja sobivaid meeleolusid, on Venemaa võimud viimastel aastatel riiklikes meediakanalites tugevdanud patriotismi ja konservatiivsete vaimsete väärtuste propagandat, õhutanud vastasseisu lääneriikidega ning samas ka rõhutanud, et Venemaale on omane mingi eriline arengutee. Kuid lootuse täitumine, et võim suudab inimestele tagada kõrge elatustaseme, muutub üha vähem tõenäoliseks. Sellest ka rahulolematuse kasv elanikkonna seas, mis oli eriti märgatav lõppenud aastal, tsiteerib Novaja Gazeta Lev Gudkovi sõnu.

Putinile alternatiivi ei ole

Levada keskuse juhataja rõhutab, et esimesed signaalid, mis viitasid rahulolematuse kasvule Vene ühiskonnas, ilmnesid juba 2017. aasta lõpus. Tõsi, läinud aasta esimestel kuudel need siiski mõnevõrra nõrgenesid ja seletatav oli see presidendivalimistega. Valimiskampaania ajal oli Kremli peamine propagandistlik eesmärk levitada mõtet, et just Vladimir Putin on ühiskonna stabiilsuse ja heaolu ainuke tagatis ning et praeguses olukorras talle alternatiivi lihtsalt ei ole.

Kuid juba aprillis, kohe pärast valimisi, hakkas Venemaa tähtsamate riiklike institutsioonide reiting järsult langema. Eriti kiirendas seda protsessi juunis väljakuulutatud pensionireform. Pensioniea tõstmine tekitas kogu riigis tugeva pahameeletormi. Juunis läbiviidud avaliku arvamuse küsitlus näitas, et pensionireformi vastu on koguni 90 protsenti Venemaa elanikest.

Ameerika on taas popp

Lev Gudkovi sõnul oli pensionireform sotsiaalse pahameele tekke katalüsaator. Selle põhjus on aga elanike sissetulekute vähenemine viimase nelja aasta jooksul, mis algas kohe pärast Krimmi poolsaare annekteerimist. Samas suurenes ka töötuks jäämise risk, kuna majanduskasv pidurdus järsult.

Sealjuures on märkimisväärne, et rahulolematuse kasv oli möödunud aastal märgatav just Venemaa provintsis ja et see levis ka tööliste seas, kes varem olid poliitika suhtes üpriski ükskõiksed.
Pensionireformi taustal vähenesid ka läänevastased meeleolud Venemaa elanike seas. Tähelepanuväärne on, et eriti kasvas venelaste sümpaatia Ameerika Ühendriikide vastu – mullu saavutas see koguni 2000. aasta taseme.

Lisaks on Venemaa elanike seas järsult vähenenud ühiskondliku stabiilsuse tunne. Kuid just sellele on Putini pikaajaline valitsemine paljuski toetunud, tähendab Lev Gudkov. 1990. aastatel, mil võimul oli Boriss Jeltsin, valitsesid riigis enneolematu kaos ja organiseeritud kuritegevuse vohamine, mis inimesi hirmutas.

Stabiilsus tähendab aga kindlustunnet homse päeva suhtes. Mis puudutab Venemaa elanike materiaalset olukorda, siis näitas möödunud aasta novembris läbiviidud avaliku arvamuse küsitlus, et 39 protsendi inimeste arvates on nende materiaalne olukord viimase aasta jooksul halvenenud. Paranenud oli see vaid üheksal protsendil.

Sotsiaalset ärevustunnet süvendab Venemaal veel asjaolu, et suurenenud on erinevus selle vahel, mida inimesed reaalselt omavad ja mida nad peavad vajalikuks omada, et n-ö normaalselt elada. Lev Gudkovi sõnul on sissetulekute kahanemise tõttu ahenenud ka nn planeerimise horisont – inimesed on hakanud rohkem mõtlema sellele, kuidas kindlustada saavutatud elatustaseme säilimine, ega mõtle enam, mida teha oma elukvaliteedi parandamiseks.

Valmis meelt avaldama

Kõige selle tagajärg on, et Venemaal on suurenenud inimeste valmisolek protestideks. See on aga nähtus, mida sotsioloogilised uuringud pole juba paljude aastate jooksul Venemaal täheldanud. Seejuures on tänavatele minekuks valmis mitte üksnes ühiskonna haritum ja sotsiaalses mõttes aktiivsem osa. Selleks on valmis töölised ja teenistujad ning isegi need inimesed, kes saavad palka riigieelarvest. Ja veel kord tuleb rõhutada, et paljuski on sellele kaasa aidanud eelpool juba mainitud pensionireform, mida ei toetanud pea 90 protsenti elanikkonnast.

Viimase aasta jooksul on märkimisväärselt vähenenud ka usaldus Venemaa presidendi vastu: kui aasta tagasi oli see ligi 60 protsenti, siis 2018. aasta lõpuks kõigest 39 protsenti. Aastaid töötanud mehhanism on hakanud tõrkuma. Konstruktsioon “hea tsaar ja halvad bojaarid” mõraneb ja Putini autoriteet on saanud tugeva löögi, tsiteerib ajaleht Novaja Gazeta sotsioloog Lev Gudkovi mõtteid.

Lisaks on langenud ka mitmete tähtsamate Venemaa ministrite populaarsus. Näiteks on välisminister Sergei Lavrovi ja kaitseminister Sergei Šoigu populaarsusreiting möödunud aastal kahanenud vastavalt 15 ja 17 protsendi võrra.

Sotsioloogilised küsitlused näitavad veel, et viimasel ajal on Venemaal järsult suurenenud nende inimeste arv, kelle arvates on president Vladimir Putin isiklikult vastutatav ühiskonnas arenevate negatiivsete protsesside eest.

Eriti suurt rahulolematust on tekitanud Kremli majanduspoliitika, presidendi isiklikud sidemed suurärimeestega ning see, et riigipea toetub peamiselt jõustruktuuridele ja kaitseb peamiselt nende huve. Venemaa elanike arvates kulutab riik praegu üleliia palju relvastusele ja üldse kaitseministeeriumile.

Veel on venemaalastele hakanud muret tegema nende kodumaa rahvusvaheline isoleeritus ja sanktsioonid. Varem arvati, et sanktsioonid on Läänes maad võtnud russofoobia tagajärg ja et need puudutavad vaid rikkureid. Möödunud aastal jõudis aga ka laiade rahvamassideni arusaam, et sanktsioonide tõttu on alanenud Venemaa majanduslik aktiivsus ning tekkimas on majanduslik seisak, mis omakorda võib suurendada vaesust.

Hirm sõja ees

2014. aastal aset leidnud Krimmi annekteerimine tekitas alguses paljudes venemaalastes suurt eufooriat. Süvenesid rahvuslik uhkustunne ja patriotism. Viimased avaliku arvamuse küsitlused näitavad aga, et nüüd on Venemaal tekkinud kartused ja arusaam, et üha enam süvenev Venemaa ja USA vastasseis võib päädida suure üleilmse sõjaga.

“Afganistani ja Tšetšeenia sõja, isegi Suure isamaasõja traumad on meie ühiskondlikus teadvuses veel olemas. Inimesed on jõudnud arusaamisele, et võimul olijate ja teatud grupeeringute (sõjaväe kõrgema juhtkonna, marurahvuslike ringkondade jne) üleliia suured ambitsioonid võivad kaasa tuua rahvusliku tragöödia, nagu seda on meie ajaloos juba korduvalt juhtunud,” edastab Novaja Gazeta Lev Gudkovi mõtteid.

Tulemus on aga järgmine: 79 protsenti Venemaa elanikest arvab, et lääneriikidega tuleks sisse seada normaalsed suhted. Veel paar aastat tagasi arvas nii kõigest 45–50 protsenti rahvast.

Kriitilised noored

Varasemate aastatega võrreldes on valitsusse hakanud kriitilisemalt suhtuma nooremad Venemaa elanikud vanuses 25 kuni 35 eluaastat. Keskmiselt suhtub võimu tervikuna positiivselt vaid veidi üle 50 protsendi sellesse vanuserühma kuulujaist. Pensioniealiste seas on sama näitaja aga 80 protsenti.

Möödunud aastal Venemaal alanud pensionireformi tagajärjel on süvenenud ka inimeste hirmutunne – oma lähedaste, eriti laste tuleviku pärast tunneb muret 80 protsenti küsitletuist, uut maailmasõda pelgab aga 57 protsenti venemaalastest.

Kasvanud on ka inimeste hirm, mida põhjustab võimude omavoli: 51 protsendi vastanute arvates kasutab politsei liiga sageli vägivalda ning 40 protsenti pelgab, et nende kodumaal võivad taas alata massirepressioonid.

Hirmutunde süvenemine näitab, et suur osa Venemaa elanikest ei tunneta enam, et just nemad on olukorra peremehed ja oma saatuse kujundajad, kirjutab ajaleht Novaja Gazeta lõpetuseks.