Tugikeskus ei survesta abivajajat ega otsusta tema eest (2)

“Saaremaa naiste tugikeskuse jaoks möödusid nii pühad kui ka kogu läinud aasta vaikselt,” kirjutab MTÜ Saaremaa Naiste Tugikeskus juhatuse liige Margo Orupõld. “Lähisuhtevägivalla ohvrid, kelle vastu kasutatakse võimu saavutamise eesmärgil pikaajaliselt vägivalla erinevaid vorme, pühade aegu meie poole ei pöördu. See on periood, kui nad peavad taas mängima õnnelikku perekonda sugulaste ja laste pärast, kui käiakse külas või on nende koju kutsutud külalisi.”

Margo Orupõld

Pühade ajal toimub rohkem peretülisid. Need on olukorrad, kus tüli mõlemad osapooled on kindlad selles, et just temal on õigus ning tal on õigus oma arvamusele. Nad julgevad seda erineval moel välja näidata – sõimates, kakeldes, asju loopides jne. Üks tüli põhjustaja on ka alkohol. Niisuguste peretülide puhul aitab enamasti ainult sellest, kui politsei sekkub, tüli lahendab või siis liigselt alkoholi pruukinu ära viib. Selliste perede probleem on oskamatus konflikte vältida ja enamasti nad meie abi ei vaja.

Meie sihtgrupi puhul selliseid kaklusi ei toimu, sest õigus ja võimalus öelda, kuidas asjad olema peavad, on ainult ühel poolel – vägivallatsejal. Sellise olukorrani on viinud vägivalla all kannataja pidev hirmu all elamine.

Valmiolek on erinev

Lõppenud 2018. aastal viibis Kuressaare varjupaiga majutusteenusel viis naist. On selliseid perioode, kus varjupaik on pikalt tühi. Siis aga, nagu Murphy seadus, juhtub nii, et kui kohta on vaja, siis paljudel korraga. Õnneks on omavalitsus sel juhul leidnud võimaluse abivajajat majutada. Need juhtumid, mil on vaja majutada mitut naist korraga, on siiski pigem harvad.

Kui rääkida sellest, kui paljud neist naistest on pärast varjupaigas viibimist alustanud puhtalt lehelt – läinud vägivaldse elukaaslase juurest ära – ning kui paljud on läinud tagasi oma koju, siis otseselt majutusteenusel olnud naistest on meile teadaolevalt üks naine läinud koju tagasi. Ega me saagi eeldada, et kõik on kohe valmis ise oma elu juhtima. Igaühe valmisolek ja eesmärk elus on ju erinevad.

Palju sõltub ka sellest, kui pika perioodi jooksul varjupaigas majutusel ollakse ning kui palju me saame abivajajaga tegeleda. Me ei suuna kedagi oma elus muudatusi tegema, pigem näitame võimalusi, kuidas hakata ise oma elu juhtima, ning oleme vajadusel toeks.

Küsimusele, kui pikk on keskmiselt see aeg, mis varjupaigas viibitakse, otseselt vastata ei saa. See sõltub abivajaja juhtumi keerukusest, võimalustest, võimekusest oma elu korraldama hakata jne. Mõni naine on varjupaigas kaks päeva, teine aga kaks kuud. Varjupaigas olemist puhkekodus viibimisega võrrelda ei saa. Samal ajal, kui naine on meil majutusel, toimuvad erinevad nõustamised, otsime koos kliendiga talle vajadusel uut elamist, töökohta jne.

Meie eesmärk on aidata abivajaja võimalikult ruttu varjupaigast välja, et ta saaks oma elu iseseisvalt elama hakata või siis uute “toimetulekuoskustega” endise elu juurde naasta.

See, et vägivaldsesse keskkonda tagasi minnakse, on üsna normaalne, sest me ei saa eeldada, et kõik on kohe valmis midagi oma elus muutma. Me ei survesta klienti otsuseid tegema ega otsusta midagi tema eest.

Igas kuus kindlal ajal saab kokku lähisuhtevägivalla ohvritele mõeldud tugigrupp. Selles grupis on meil neli aktiivset naist. Lisaks on uusi liitujaid ja neid, kes osalevad harva. Naistel on õigus ise otsustada, kas nad soovivad tugigrupis osaleda. Osalemine on vabatahtlik, meie ei kohusta selleks kedagi. Tugigrupis osalemine näitab naiste valmisolekut endaga tööd teha.

Veerand tuhat kõnet aastas

Saaremaa naiste tugikeskuse telefoninumbrile 53 098 919 on aastas tulnud 250 kõnet – nende puhul on tegemist olnud otseste abivajaja nõustamistega. 38 helistajat olid meie jaoks uued kliendid, kes vajasid pikaajalisemat abi.

Lisaks tuleb Saaremaalt palju kõnesid Pärnu abitelefonile 53 650 260. Sellistel puhkudel osutame kliendile kriisinõustamist, vajadusel võtame taas ühendust ja suuname kliendi Saaremaa tugikeskusse.

Meie poole pöördunute statistika on jäänud enam-vähem samaks. Arvud sõltuvad sellest, kui palju räägitakse lähisuhtevägivalla teemast meedias ning kui kiiresti või aeglaselt muutuvad hoiakud kogukonnas.