Neeme Korv: ajakirjandus haugub ja hammustab edasi (3)

KAUNIMAD AASTAD: Eile SÜG-i juubeli konverentsil esinenud Neeme Korvile on kunagine kodukool tuttav nagu oma viis sõrme.
MAANUS MASING

Veerand sajandit neljanda võimu teenistuses olnud Neeme Korv rõõmustab, et vaba ajakirjandus ühiskonna valvekoerana on õppinud uutes tingimustes taas hammustama.

Kuidas sa omal ajal filoloogiat ja ajakirjandust õppima sattusid?
Kirjutamine ja ajakirjandus on mulle alati meeldinud. Lõpetasin matemaatika-füüsika süvaklassi, aga viskasin kunagi sellist nalja, et kui klassivend Velvo Väli lavakasse läheb ja näitlejaks saab, siis hakkan mina kriitikuks. Nali naljaks, aga Tartu ülikooli eesti filoloogia osakonnas avati teatriteaduse eriharu ja sinna ma ka siirdusin. Ajakirjanduse puhul pelgasin, et mul pole piisavalt artikleid ilmunud ja ma ei suuda konkurssi läbida. Nii tegin endale sellest kõrvaleriala. Aastaid hiljem sai see aga põhiliseks asjaks.

Veerand sajandit ajakirjanduses, pool sellest Eesti suurima ajalehe arvamustoimetuses. Mis aeg see sinu jaoks on olud?
Ma ei ole kuigi võimas nii-öelda uute projektide käivitaja, küll aga stabiilne ja pigem eelistan evolutsioonilist arendustööd. See-eest ma ei tüdine kergesti ja mulle on antud hea rutiinitaluvus. Olen mõnikord mõelnud, et suudaksin edukalt töötada vabrikuliinil või näiteks trammijuhina. See omadus aitab vastu pidada olukorras, kus sa pidevalt pead planeerima, mitte ainult homset, vaid ka asju, mida tuleb teha nädala, kuu või isegi poole aasta pärast.

Eesti Päevalehe arvamustoimetust hinnati heade autorite ja targalt valitud teemade tõttu toona väga kõrgelt. Mina seadsin enda eesmärgiks teha Postimees mõjukaimaks arvamusplatvormiks ja eks ole lugeja hinnata, kuidas see lõppeks õnnestus. Ise tundsin, et saavutasin oma eesmärgi. Ja nagu öeldud, stabiilseid asju siin maailmas on järjest vähem – küllap seda hindas ka lugeja ja seepärast ka Postimehe erinevad peatoimetajad. Igav pole hakanud – riik on pidevalt arenenud, uus tehnoloogia on pakkunud tohutult uusi võimalusi ja mind on pidevalt ümbritsenud minust targemad inimesed, kellelt on palju õppida.

Sinu töö Postimehes on olnud rohkemat kui üksnes ajalehetöö. Mida on veel tulnud neil aastail teha? Olgu siis Postimehe mundris või ka ilma.
On kuidagi olnud nii, et seesinane mõjuka platvormi kontseptsioon, mida ma olen Postimehes teinud, on sobitunud ka väljaande avalike algatustega ja aidanud traditsioone tugevdada. Postimehe arvamusliidrite lõuna kindlas formaadis, aasta arvamusliidri valimine, alates 2013. aastast esinemine arvamusfestivalil, ka Postimehe aasta inimese valimine. Arvamustoimetus on kõigis neis ettevõtmistes olnud eesliinil, mis on ka üsna loomulik.

Suure osa ajakirjanikutööst tegid Tartus. Kas see linn on sinu jaoks jätkuvalt oluline?
On ikka. Tartu on täiesti omaette nähtus. Tartu vaim on mulle siiani päris hea tuttav. Eks me vahel ikka helista, kuigi ma seal 1990-ndatel kohaliku ajakirjanikuna töötades olin kindlasti linna jõujoontega paremini kursis.

Eesti on päris tugevasti tallinnastunud, kohalikke eripärasid tihtipeale ei tunnetata, samas on see riigi terviklikkust ja ühiskonna sidusust silmas pidades ülioluline. Tänavu on palju räägitud Narvast – see on õpetlik, kuidas ei tohi ühtegi kanti unustada.

Maailm meie ümber on viimase paari aastakümnega muutunud nii mitmekihiliseks, et seda lihtsate sõnadega kirjeldada on üha keerulisem. Kas püüaksid sõnastada, mis selles kunagi nii arusaadavas maailmas muutunud on ja kuhu me õigupoolest teel oleme?
Inimkond on alati suurte muutuste ajajärkudel suutnud kohaneda ja mina olen kindel, et kohaneb ka nüüd. Loodetavasti õnnestub ka tehnoloogilise revolutsiooniga kohaneda ilma traagiliste vapustusteta. Peame kaitsma ja hoidma oma kodanikuvabadusi, toetama haridust, teadust ja kultuuri. Peaksime olema ettevaatlikud nende jõududega, kelle keskne eesmärk on segadus, hirmutamine, lammutamine, kõige usaldusväärsuse jalge alla tallamine.

Eesti õpilased on maailma võrdluses tublid (PISA testid!), meie sõnavabaduse taset hinnatakse kõrgelt – need on väga-väga olulised asjad. Muidugi on teemasid, mis mind muretsema panevad – näiteks see, et mida tehnoloogilisem on maailm, seda lihtsam näib olevat poliitilisel ja majanduslikul võimul meid kontrollida ja avalikkusel võimu mitte. Aga vaba ajakirjandus valvekoerana on õppinud ka uutes tingimustes hammustama, mis on hea; vahepeal tundus, et oleme suutelised veel ainult haukuma.

Saare- ja Muhumaa on selle suure ilma osa. Sinu 143 kolumni Saarte Hääles on vähemal või rohkemal määral rääkinud nende saarte suhtest ümbritsevasse. Kuidas meie meretagune värk suure maa pealt vaadates paistab?
Kui oled saartelt pärit, siis säilib meretagune tunnetus vist igavesti. Olen kunagi ühes oma leheloos toonud näite, et kui ilm läheb külmaks, siis mõtlen automaatselt, et kas isa saab võrke jää alla torgata või kas jäätee ka millalgi tehakse. Mandriinimesele ei tule midagi niisugust pähegi. Nii et muidugi elan kaasa, loen Saarte Häält ja Muhu-teemalistes sotsiaalvõrgustikes osalen ka – vaatlejana. Olen väga õnnelik, et mu koolil, SÜG-il, läheb hästi jne. Aga ma ei taha nina liiga lähedale kohalikule elule toppida, ülearu kommenteerida – ma pole ju kohalik.

Mu meelest oli näiteks see kahe tooli seadus puhas poliitiline jama – pealinna poliitikud ei peaks käima kohalikke otsuseid langetamas. Ma ei ole riigiõiguse asjatundja, aga lihtsalt ühiskonnaelu jälgijana leian, et erinevad võimutasandid aeti poliitilistel eesmärkidel sassi.

Muhu pääses haldusreformi hakklihamasinast tänu seaduses sätestatud erisusele. On’s muhulastel selle üle põhjust rõõmustada või kurvastada?
Eks aeg näita. Väga palju oleneb kohaliku omavalitsuse nutikusest. Kui vaadata, kuidas Liiva viimastel aastatel arenenud on, väikesadamaid, saare kogukonna- ja kultuurielu, seda, et elanike arv on kasvanud, siis näib praegu kenasti minevat.

Nii nagu korralikus Muhu peres hirmutatakse lapsi Katrin Pautsiga, ajab enamiku muhulastest turri sillast rääkimine. Mida sina sellest asjast arvad?
Kas hirmutatakse ja kas ikka ajab? Pautsi hoiakud ja mõtted kuuluvad talle, las ta arvab, nagu arvab. Ta on lõppeks üks literaat, keda ei pea lugema, kui ei meeldi. Muhulaste arvamus silla asjas pole samuti üksmeelne, senised avaliku arvamuse uuringud (nt maanteeameti tellitud 2012. aasta uuring) näitavad seda.

See püsiühenduse teema on piinlik poliitiline mull, millega on mõnus Saare- ja Muhumaal avalikku tähelepanu saada, sest üle väina liikumine on saartel teema number üks. Ja mina arvan, et poliitiliseks mulliks see teema ka jääb.

Kui ühel päeval peaks tekkima tunnetus, et püsiühenduseks tõepoolest leitakse raha, läheks debatt muidugi hulga tõsisemaks. Siis oleks põhjust ka, praegu on see lihtsalt emotsioon. Muhulastel oleks tegelikult võib-olla isegi kõige rohkem sotsiaalmajanduslikult võita, sest Pärnu tuleks tõmbekeskusena ju sisuliselt sama lähedale kui Kuressaare.

Kõige hullem seltskond on hoopis need pealinna untsantsakad, kes tulevad oma mingite kaudsete sidemete tõttu rääkima, kuidas üks või teine kogukond elama peaks. Nad rikuvad debati ja see viib valeotsusteni või lihtsalt otsustamatuseni, selliseid näiteid viimasest ajast kahjuks esineb. Mulle avatus põhimõttena meeldib, aga veel kord: kohalikud asjad olgu kohalike asi.

Ajakirjanduse kiirteel kihutamisest saad sa vaheldust tsiklisõiduga. Kuidas see hobi või eluviis sinuni jõudis?
Igatahes mitte keskea kriisina. Olen igasugu kaherattalisi armastanud lapsepõlvest peale, olgu see jalg- või tõukeratas, sääreväristaja või tsikkel. Ka on mul isalt päritud tehnikahuvi ja vaist.

Mu onu Tõnu oli kirglik tsiklimees ja lapsepõlves võis üks õue sõitev Jawa mõjutada rohkem, kui arvata oskaks. Mul on suur touring bike’i tüüpi Suzuki, millega olen Euroopas päris palju ringi sõitnud – Skandinaavias, Austrias, Hollandis, Belgias, Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas, Balti riikides. Minu meelest on see kõige lahedam matkamise vorm: pakid tsikli kokku ja sõidad oma kodumaja eest… näiteks Lyoni või Alpidesse või Saksa veiniteele või Toruni.

Reisime alati kahekesi koos elukaaslase Sigridiga (ta on ka Postimehe ajakirjanik, Arteri juhataja) ja naudime just seda vabadust, et me hommikul veel ei tea, kuhu õhtul ööbima jääme. Tsikliga on ju lihtne – kui ühes linnas ei leia head soodsat ööbimiskohta, sõidame mõnda teise. Tänu tsiklimatkadele oleme sattunud Euroopa väikestesse kohtadesse, mis on ülilahedad ja põnevad, ent jäävad tuntud turismitrajektooridelt kõrvale.

Need reisid on pannud mind väga kõrgelt hindama vaba avatud maailma, kuhu Eesti tänu taasiseseisvumisel tehtud õigetele valikutele kuulub. See on miski, mille säilimise nimel tasub võidelda. Alternatiiv on kapselduda omaenese rumalasse mulli, naiivselt uskudes, et kõik on nii jube tore ja ükski maailma häda sind kätte ei saa.

Neeme Korv
Sündinud 8. veebruaril 1974 Tallinnas

Haridus
• Kuressaare I Keskkool (praegune Saaremaa Ühisgümnaasium)
• 1992–2000 Tartu Ülikool, eesti filoloogia (teatriteaduse eriharu) ja ajakirjandus
• 2014–2015 Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledž, liiklusohutus (lõpetamata)

Töö
• 1992–1993 Hommikulehe kaastööline Tartus (pseudonüümi all)
• 1994–1995 Eesti Raadio uudistetoimetus Tartus
• 1995–2019 Ajaleht Postimees (reporterist peatoimetaja asetäitjani, viimased 11 aastat arvamustoimetuse juhataja)
• Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi liige, Pressinõukogu liige, ajakirja Jalka toimetuse kolleegiumi liige, kuulub üliõpilaskorporatsiooni Revelia

Pere
• Elukaaslane Sigrid, tütar Triin (14), elukaaslase tütar Rahe (11)

Hobid
• Motomatkamine, jooks