Üksinda jõuluõhtul noorusaegu meenutades

Enamikule meist on jõulud kokkusaamise aeg ja päevad pere keskel. Jõulud on kirik, kuusk, kingitused ja lähedased. Aga on ka neid, kellele jõulud tähendavad üksindust, kurbust ja tagasivaadet olnule.

HÄID JÕULE: Tehke kõik suu ikka magusaks.
MAANUS MASING

“Kindlasti on jõulud minu jaoks sama erilised kui lapsepõlves, aga mõtted on hoopis teised,” tunnistab Kuressaares kortermajas elav 99-aastane Selma Leesi. “See on ju ikka tähtis püha, aga kahjuks pole jõululaupäeval mulle juba ammu kedagi külla tulnud, sest sugulased ja tuttavad ning pereliikmed on kõik surnud. Mina olengi liiga kauaks siia jäänud.”

Nii istub Selma Leesi üksi kodus ja põletab küünlaid ning jõulutundeks talle sellest täitsa piisab. Kuusest või mõnest rohelisest oksast on ta ammu loobunud, sest see teeb tuppa palju prahti, olgugi et sotsiaaltöötaja käib abiks korterit koristamas.

“Aga ma mäletan hästi, kui ise noorem olin ja tahtsin oma tädile kuuske viia. Siis ta ikka ütles, et ära too seda prahti siia tuppa, ja nüüd olen avastanud, et olen ise täpselt samasugune,” räägib Selma Leesi.

Üksi jõululaupäeva õhtul toas istudes ja küünlaid põletades läheb meel siiski kurvaks ning pisargi kipub mööda põske alla veerema. “Muidugi on kurb,” tõdeb Selma. “Eks see istumine paneb mõtlema sõpradele, kes on enne mind ära läinud. Oma vanemate peale läheb mõte ikka kõige rohkem, sest nemad on ju mulle eluks palju kaasa andnud. Aga tuleb siiski saatusele tänulik olla ja peab olema rahul, et on tervist, et ma suudan asjadest aru saada ja kui asja kätte võtan, siis jaksan veel ka kirikus ära käia.”

Jõulud riigikorrale vaatamata

Enamik meist veedab jõululaupäeva õhtu oma pereringis, vanematele on külla tulnud lapsed, kellel kaasas lapselapsed ja lapselapselapsed. Istutakse pidulauas ja jagatakse kingitusi, vahel ka lauldakse.

Selma Leesile on aga ainsaks kaaslaseks tema mälestused. Noorusaegu aitavad meenutada pildid albumis, mille lehitsemine toob vanemad, õed ja vennad, sõbrad ja tuttavad vähemalt selleks õhtuks uuesti seltsilisteks.

“Meel läheb kurvaks ja seepärast ei toogi ma alati kõiki pilte lauale. Tihti püüan hoopis mõelda lõbusamatele asjadele ja ühistele ettevõtmistele. Aga midagi pole teha, jõuluõhtul ju mõtled ikka rohkem oma elu üle järele,” leiab Selma.

Tihti just jõulude ajal üksi toas istudes ja nukrat meelt trotsides teeb Selma Leesi endale etteheiteid ühes asjas. “Tegemata on jäänud lapsed,” sõnab ta. “Kogu aeg oli haiglas suur töötegemine. Siis rabasin muudkui tööd teha ja teised noored, kellega koos olin, läksid ikka kordamööda mehele ja dekreetpuhkusele ning jälle tuli asendada ja jälle oli vaja tööd teha. Pidevalt oli kiire ja mõtlesin, et kui mina ka veel dekreeti lähen, kes need tööd siis kõik ära teeb. Muidugi poleks asjad tegemata jäänud, aga siis ei saanud sellest aru.”

Selma Leesi lisab, et tunneb puudust ka õdedest ja vennast, kes olid temast nooremad ning seega pidi ta neid ka jõudumööda kantseldama ja kasvatama. “Ka minul võiks ju pere kokku tulla ning laste, lastelaste ja lastelastelastega koos jõule tähistada,” kurdab vanaproua veidi oma saatust, mille kujundaja on ta ise läbi pikalt elatud aastate olnud.

Pika elu jooksul on Selma Leesi saanud jõule pidada Eesti Vabariigis, Nõukogude ja Saksa okupatsiooni tingimustes ning uuesti vabaks saanud Eestis. “Olen jõule igasuguste valitsustega vastu võtnud,” märgib ta.

Selma kasvas Nasval ja peres oli viis last. Jõulud olid kindlasti aasta olulisemaid pühi, mil järgiti juba kujunenud traditsioone. Tavaliselt kasvatati peres endale üks siga, mis jõuludeks ära tapeti. Sellest sai jõuluvorsti ja liha korraliku prae tarvis. Kindlasti tegi ema ahjus kapsaid ja küpsetas saia, mis lastele eriti maitses.

Kui ilmaolud vähegi lubasid, sõideti jõululaupäeval Nasvalt linna kirikusse. “Kui teed võimaldasid, siis sai hobuse ja reega pika sõidu ette võtta, aga kui teeolud olid kehvad, siis tuli see ära jätta,” meenutab Selma.

Muidugi toodi tuppa jõulukuusk. See oli rohkem isa ülesanne, kes puu ka metsast koju tõi. Tavaliselt käis ta seda üksi toomas, kuna Nasvalt oli Tiirimetsa väga pikk tee ja isa käis seal jalgrattaga.

Kuuse ehtimine oli aga ikka laste ülesanne. Nagu tänapäevalgi pandi puule ehted, mis olid enamasti ise valmistatud, aga okstele riputati ka kommid, millele enne nöör taha seotud. Pühade jooksul jäi neid ehteid küll aina vähemaks ja lõpuks polnud enam ühtegi, sest oma ülesande olid maiustused täitnud. Muidugi ei saanud ka siis hakkama küünaldeta.

Kindlasti tehti jõuluks õlut, isa tõi tavaliselt ka viinapudeli, mida ta pühade hommikul siis mekkis. Isa lubas ka lastel vägijooki maitsta, kuigi klaasi seda ei valatud ja tänapäeva moodi liigjoomiseks läks väga harva.

Selma Leesi peres jõuluvana ei käinud, kingitusi jagas pereema ja tavaliselt olid need kommid või ise tehtud uued riided. Ema võttis lapsed kuuse juurde kokku ja lauldi ühiselt jõululaule. “Kuigi me olime neid linnas kirikus juba laulnud, ütles ema, et kodus peab ka ikka laulma,” räägib ta.

Traditsiooniliselt toodi tuppa ka põhud, kus siis lapsed said hullata ning pärast mindi ühiselt magama. Tihti puges ka isa laste kõrvale. “Ema oli sellele muidugi pisut vastu, sest ta ei tahtnud prahti tuppa tuua, aga isa tuli alati meie poolele,” meenutab Selma.

Selma Leesi ei mäleta, et koolis oleks siis üks suur jõulukuusk olnud ja talle ei meenu ka, et pühade puhul oleks koolis korraldatud suuri pidusid. “Jõulud olid ikka rohkem kodune ja perekeskne ettevõtmine,” leiab vanaproua.

1938. aastal asus Selma Leesi tööle haiglasse, kus tähistati jõule päris suurejooneliselt. Küpsetati saia, peenleiba ja isegi piparkooke ning kindlasti keedeti sülti. Kõike seda jagus nii personalile kui ka patsientidele.

Peagi vahetus aga riigikord. Rahvast helgesse kommunistlikku tulevikku juhtivad võimud keelasid jõulud ja kuuskegi ei tohtinud enam tuppa tuua. Saksa okupatsiooni ajal oli kõik taas lubatud ja jõulud uuesti au sees.

Selma Leesi sõnul ei saaks öelda, et sõja ajal oleks pühade aegu millestki puudus olnud. “Võib-olla oligi midagi vähem, aga loomi sai ju ikka kasvatatud, lehmad olid ja piima sai, kartulimaa oli olemas ja toidupuudust ei olnud. Söömata pole me olnud,” tõdeb ta.

Uued ajad, uued kombed

Palju on räägitud sellest, et nõukogude ajal jõulupühadel kirikus käimiseks oli vaja julgust. Selma Leesi ütleb, et temal hirmu ei olnud, sest otseselt see ju keelatud polnud. Ka töö juures ei tehtud sellest numbrit, sest peamiselt olid haiglas eestlastest arstid.

Küll aga leiab Selma, et sellist suurt möllu kui praegu vanasti jõulude ajal ei olnud. “Jõululaupäev ja esimene püha olid sellised, et pidi kodus olema ja külla ei tohtinud minna,” räägib ta, lisades, et jõulud oli ikka väga suur püha. “Teisel pühal pärast lõunat võis juba välja minna naabrilaste juurde ja siis oli pidu laialt. Laulsime natuke ja põletasime küünlaid.”

Selma Leesile ei meeldi, et tänapäeval on jõulud muutunud väga suureks peoks, kuigi need on ju jätkuvalt kiriklikud pühad. Kui tervis lubab, siis püüab ta ikka ka kirikus käia, kuigi viimastel aegadel on neid käike jäänud harvemaks.

Oma pika elu jooksul paljusid jõule näinud Selma Leesi arvab, et talle on antud nii palju aastaid, kuna ta pidi noorelt Nasvalt jala koolis käima. “Haiglas toitlustusega töötades nägin, kui tähtis on õige toitumine, nägin, kuidas paksuks minek tervisele mõjub. Muidugi on ka isa ja ema geenidel mingi tähtsus,” tõdeb vanaproua.

Print Friendly, PDF & Email