TÕNIS KIPPER: tundmatu, võõras ja vana inimene (3)

Kell on 8.20 neljapäeval, on Tõnise hommik. Nõndamoodi, nimeliselt, kutsutakse “Ärkamisaega” Kadi raadio eetris selle järgi, kes hommikutoimetajatest on parasjagu saatejuhi rollis.

ROLLIVAHETUS: Kui tavaliselt on Tõnis Kipper see, kes intervjueerib, siis Kuldmikrofoniga kaasnenud tähelepanu viis ta teisele poole mikrofoni. Parasjagu pinnib teda kolleeg, raadioajakirjanik Taavi Libe.
SANDER ILVEST/POSTIMEES

On Tõnis Kipperi teine hommik nädalas ja sellest on enam kui pool juba läbi. Ka esmaspäeval kella 6-st 10-ni on tema aeg. Ja ega see tema aeg kella kümnega lõpe. Siis on tunnike valmistumist ja algab ta järgmine tähetund – “Keskpäev”.

Saade, mis on oma ajaloos ära jäänud vaid korra. Kui Tõnis oli nii haige, et üle ta huulte ei tulnud piuksugi, ja nii on tõesti raske raadiot teha, kui hääletus vaevab. Ei enne ega pärast seda korda ole Tõnis “Keskpäevast” puudunud.

“Lapsesuu, lapsesuu, lapse-suuuu..,” kostab stuudio avatud uksest raadio puhketoas suriseva kohvimasina juurde. Olen just kätte saanud tassikese seda igahommikust “eluvett”, kui Tõnis astub reipal sammul samasse tuppa ning kõlab tema “Eks ole, tema ise – õieke!”. Seepeale uurib ta, kuidas ma ometi päevaga eksisin, minu hommik on ju päev hiljem.

Kübeke irooniat

Olgem ausad, Tõnist sai paar päeva ette hoiatatud, et täna hommikul Saarte Hääl tuleb ja luurab ta järele pisut. Ta absoluutselt täiesti kindlasti mäletabki seda, aga ometi oskab ta oma “eksole-õiekesega” peaaegu et usutavalt üllatust teeselda.

Temas pole seejuures midagi võltsi, kübeke irooniat võib ta ütlustes olla alati, kuid isegi kui on, ei ole see tal kunagi üdini kuri. Tõnis on Tõnis. Tõnisest räägitakse, kui Kadi raadio raudvarast ja täpselt nii teda võetaksegi. Eks ta natuke teab seda isegi.

Aastate jooksul, mil Tõnis raadios töötanud, on juhtunud palju. “Keskpäeva” on Tõnis juhtinud alates 11. maist aastal 2001 ja seda on eetris olnud praeguseks 3820 saadet. Keskmiselt on igas saates 3–5 külalist ja aastate jooksul on selle saate kaudu eetrisse pääsenud üle 10 000 inimese. Kõnekas number.

Kui “Keskpäev” sai 3000 saadet vanaks – see juhtus kolm aastat tagasi ühel kenal maikuu päeval –, ütles selle loo kangelane, et mingi kangelastegu see nüüd küll pole. See olevatki normaalne, kui inimene teeb seda, mis talle meeldib ja mis tal ka välja tuleb.

Kipper pakkus toona, et vahest on saade saanud heas mõttes harjumuslikuks kuulajate päeva osaks, nagu abikaasa, lemmikloom või tapeedimuster. Nõnda märkis ta siis, et nende olulisusest saab aru alles, kui neid mingil hetkel kõrval ja käepärast ei ole.

Staažika tegija sõnul ei ole raadiosaate toimetamises keerulist midagi. Tuleb lihtsalt viisa­kas olla, leida vestluskaaslasega vaadete ühisosa, ilmutada inimese vastu heatahtlikku uudis­himu. Kõik see kokku loob üldjuhul vastastikuse usalduse ja saade sünnib kui imeväel.

Vürtsi annab asjale, kui vahel harva – tõepoolest ikka väga harva – tuleb Tõniselgi ette apsakaid. Aga tegijal juhtub.

Tõnis ise naerab senimaani ühte raadiointervjuud, mis ta tegi ooperilaulja Annely Peeboga. Oma arust Annely Peeboga.

Oli see vist jõulutuuri aegu või midagi, kui ta sai Annely kontakti, helistas ja intervjuu oligi olemas. Jutud aetud, ütleb Tõnis veel, et kõneldud sai Annely Peeboga, mispeale vestluspartner teisel pool toru hetkeks vakatab ja poetab siis: “Aga teate… ma pole Annely Peebo.”

Tõsi, Annely oli ta küll, aga mingi teine Annely. Vestlusteema talle samas sobis ning nii see usutlus usutavalt purki sai. Puänt lõpus oli muidugi muljet avaldav, mistap Tõnis seda nalja senimaani välja toobki, kui paluda tal avaldada, mis vigu meister oma töös ka teinud on. Rohkem esimese hooga ei meenu, aga ega rohkem pinni ka – ega see lugu ole mingi vigade parandus.

Mis puutub teise Tõnise jutusaatesse “Kohvilaud”, siis selle külalised on saatejuhil viimse kui üheni mitmetesse albumitesse kokku koondatud. Kõik nad on kirjutanud pärast saates osalemist Tõnisele oma pisukese pühenduse. Kes rohkem joonistaja kui kirjutaja, on pannud oma pühenduse pildikeelde ning mõni märkinud selle maha isegi luulereas.

Mis puutub sellesse loosse siin, siis Tõnis tõdeb selle peale üheselt: “Kunagi oli Eesti Televisioonis seadus, et eetrisse ei tohi kutsuda võõraid ja vanu inimesi.”

“Ja kumb sina oled?” pärin. “Vana!” kuulutab ta naerdes. “Tundmatu, võõras ja vana inimene.”

Sellest ka selle loo pealkiri – Tõnis ise selle enese teadmata pani. Auhinda pole ta aga endale ise küsimas käinud ja kas seda ikka vajagi on, kahtleb ta. Aga kahtlemata on.

Gunnar Siiner, Kadi raadio juht, on seda meelt, et Kadi raadio on poolenisti Tõnise nägu. See, millise panuse on Tõnis andnud Eesti mõistes regionaalsesse raadioringhäälingusse, on tema hinnangul igati Kuldmikrofoni väärt. Nõnda ta selle tiitli tänavu Eesti ringhäälingute liidult saigi.

OMAS ELEMENDIS: Tõnis on saatejuhiks kui loodud. Sobib ta hästi nii ärkamisaja saadet vedama kui ka vestlussaateid tegema.
MAANUS MASING

Tõnis oskab

Tõnis on Siineri sõnul tuline oma ala professionaal, kes saab hakkama igasuguste saatekülaliste ja teemadega. Talle meenub lugu, kui Tõnis tegi reklaam­intervjuud autoakudest. “Teema ei olnud päris tema valdkond ja külaline vastas enamasti ainult jah ja ei,” kõneleb Siiner. Ometi suutis Tõnis seda vestlust tervelt 30 minutit üleval hoida.

“Ta on üks neist kolleegidest, kelle poole pöördudes saad oma probleemile lahenduse,” kinnitab Gunnar Siiner. “Meie kollektiivi raudvara.”

Tõnis kaob taas stuudiosse. Kostab kolm piiksu, mis annavad märku, et kell on 9. On aeg uudisteks ja Tõnis loeb. Lappan läbi veel mõne albumi kõigi nende pühendustega Tõnise “Kohvilaua” albumeist ja jätan veel meelde staare, kellega meister aastate jooksul kohvitassi kõrvale kõnelenud on.

Kaie Rõõm-Laanet, sõber ja töökaaslane on oma viie aasta eest talvel kirjutatud sissekandes välja toonud, et nende vestluses mikrofoni nagu polnudki. Kui inimesed on nii kaua tuttavad olnud, siis on ju lihtne vaba olla.

Kaie märgib, et ta on natuke isegi kade neid ridu kirjutades, sest midagi pole teha – Tõnis lihtsalt oskab ja rohkemgi veeeeeeel. Just nimelt “veel” seitsme e-ga, rõhutab ta, et kirjapandule kaalu anda.

Nüüd, viis aastat hiljem, on Kaie sama meelt. Mälusoppides sobrades meenub talle üks riugas, mis Tõnis naljaga pooleks talle mängis, kui Kaie kunagi raadio tegevjuhi kohale asus. Tööle tulles leidis ta oma kabineti ukselt kõigile autojuhtidele tuttava rohelise vahtralehe märgi – algaja juht, kuulutas see.

“Kuskil lõunaks mul jõudis kohale, et loomulikult, see on ju armas sõber Kipper. Ja kui ma siis natuke rohkem Tallinnas tööl käima hakkasin, oli see roheline leht vahetatud Ave Nahkuri puuklotsile tehtud pildi vastu tekstiga: “Kas sa Saare naise hirmsat häält oled näinud?” Ma arvan, et see on ka natuke Tõnni töö.”

Täpselt selline see Tõnis meil on. Ta ise ütleb küll, et tundmatu – võõras ja vana inimene, aga nii meile, ta kolleegidele kui ka lehelugejatele, raadiokuulajatele, neile tuhandetele saatekülalistele ja teab kellele veel, kellega ta kokku puutunud, on Tõnis tõeline kuldsuu. Kena värk, et see on toonud talle viimaks ka selle väärika Kuldmikrofoni.

Kell on pealt 9.20 ja Kadi raadio “Ärkamisaja” programmis ootab ees hommikuintervjuu – Tõnis on taas oma sõiduvees.

Print Friendly, PDF & Email