Kuri tädi Voolu tänava majast (6)

Kui mõni sünnib siia ilma, hõbelusikas suus, siis teisel tuleb selleks, et oleks midagi lusikaga suhu pista, prügikonteineris tuhnida. Inimene on sitke loom ning võib elada nii keldris, autos kui ka Voolu tänava sotsiaalmajas ning ikka leiab ta endas jaksu, et taas jalgele tõusta.

ÕNN JA ÕNNETUS: Auto, mille poeg ema Mallele ostis, viib kingitegija nüüd kuuks ajaks vangi. Poeg istus korra ise rooli, kuigi kaine ta polnud ja load olid ka läinud.
MAANUS MASING

“Mulle ei ole midagi kandikul kätte toodud – sündisin hobuseaastal ja olen tööhobuse kombel elanud ka.” Nende sõnadega hakkab oma elu otsast peale lahti harutama Voolu tänava sotsiaalmaja staažikaim elanik Malle Issak.

Malle on Tartus sündinud ja nimetab ise end poluvernikuks – ema Saadjärve-äärne venelane ja isa Peipsiääre eestlane. Nendest juurtest pärineb tema arvates ka see kangus, tänu millele on ta elu hoopidele vastu pidanud, kuigi neid on jätkunud vasakult ja paremalt. “Emaga meil erilist läbisaamist ei olnud, ta oli mul üks eriti kange mutt. Osalt ilmselt temalt oma loomu pärisingi,” nendib Malle.

Pere naisliini kanguse ja järjekindluse näiteks pajatab Malle loo, kuidas ta ema oma õega lehma pärast tülli läks: “Ema ütles õele – müü maal oma lehm maha ja tule linna minu lehma kantseldama, saad kogu piimaraha endale. Õde ütles vastu, et ema müügu ise oma lehm maha ja tulgu maale. Kokkuleppele nad ei jõudnudki ega suhelnud 25 aastat, kuni surm nad lepitas – tädi suundus manala teele ja ema korraldas ta matmise.”

Armastust säärase jäikuse kõrvale kuigi palju ei jätkunud. Emal olnud lausa patoloogiline kontrollimisvajadus – iga kord, kui Malle koju tulemisega veidi hiljaks jäi, oli keretäis soolas. Alati ei pruukinud see olla vits, millega ta nahk kuumaks köeti, ema nuhtles tütart sellega, mis parasjagu kätte sattus.

Ükskord kui teismeline Malle lubatust mõned minutid hiljem koju laekus, lähenes ema talle juhtmega. “Siis mul käis plõks läbi. Olin juba piisavalt pikk, et talle füüsiliselt vastu hakata ning sel hetkel tundsin, et enam ei jaksa seda ihuhirmu taluda. Võtsin emast kinni ja ütlesin, et kui tahab mind sõimata, lasku käia. Verbaalset nüpeldamist ma veel talun, aga füüsilisega on nüüd kõik.”

Lehmi seemendama

Malle sõnul oli tema abikaasa kirglik joodik. Enne seda, kui viinakurat mehele paela kaela pani, sündis perre kaks last – poeg Toomas ja paar aastat hiljem tütar Maire. Lahkumineku otsuse ajendiks sai 5-aastase poja avameelne ütlemine: “Sõidaks see isa ükskord kombainiga silla pealt jõkke, saaks sellest joodikust lahti!”

Väliselt raudne leedi hakkas säärase elu tõttu seest pragunema ning seisis isegi silmitsi küsimusega, kas olla või mitte olla. Mõte sellest, et enesetapuga ei võtaks ta elu ainult endalt, vaid ka oma lastelt, hoidis teda siiski vabatahtlikult mulla alla minemast. Ta otsis abi arstilt, kes andnud talle ebameditsiinilise soovituse – jäta mees, võta lapsed ja elage kolmekesi rahulikku elu.

“Saatsingi mehe hommikul tööle, pakkisin kraami kokku ja rõõmsad lapsed kaenlas, tulime tulema. Toomas on mul natuke omamoodi ning Orissaares oli talle sobilik kool. Nõnda me Saaremaale sattusimegi. Tema läks sinna kooli ja kuna ma olin Rakveres seemendustehnikuks õppinud, sain Laimjalga lehmi seemendama ja ravima.”

Üksinda kahe lapse ülalpidamine tähendas, et tööd tuli rügada mitme eest. Malle on näiteks olnud ka Punase Risti aseesimees. “Punane Rist ostis mulle linna korteri, et ma ei peaks Laimjalast kohal käima,” pajatab Malle. “Aga midagi juhtus ja ma tulin sealt töölt ära. Vahepeal olin Mändjalas tootmisala juhataja ning mulle allusid baar ja söökla, tegelesin varustamisega. Kui see kompleks maha müüdi, jäin taas tööst ilma.”

Vene valitsuse kukkumisega tuli jälle hakata uut tööd otsima ning kuna kooli ajast oli Mallel ka saksa keel suus, suundus ta Saksamaale autosid otsima, sest see oli aeg, mil hakkas nende Eestisse vedamise äri pihta. Välismaalt tagasi tulles seisis ta silmitsi ultimaatumiga – maksa või oled kodutu!

Koduks kelder ja auto

“Mu tütar leidis peigmehe, kes oskas õigeid niite tõmmata ning ta oli mu korteri erastanud. Mul ei olnud talle kohe nii palju raha maksta, et oma kodu tagasi saada,” räägib Malle.

Seega ei jäänud üle muud, kui uus eluase otsida. Esialgu kolis ta koos poeg Toomasega Marientali, aga peagi sai selgeks, et rahakoti paksus korraliku peavarju luksust ei võimalda. Kolmandalt korruselt tuli kolida nii alla kui üldse vähegi võimalik ning Toomas ja Malle, kampas ka üks taksikoer, veetsid järgmise aasta keldris. Kutsat kasinad elutingimused eriti ei häirinud ning ta tõi sealsamas ilmale terve pesakonna kutsikaid. “Vahepeal oli aeg, mil ma päeval hoidsin tütre lapsi ning ööd veetsime autos. Toomas ühes autos, mina taksiga teises. Nii et on ka seesugust elu elatud,” lisab Malle.

Vaim võib ühel inimesel küll murdumatu olla, aga keha seevastu mitte. Malle on seljatanud lümfivähi ja üle elanud kaks südameoperatsiooni. Nõudepesijaamet tuli jätta, sest süda ütles üles ning Malle varises mitmeid kordi tööpostil kokku. See sai ka põhjuseks, miks “tööhobune” pidi oma rakmed viimaks lõplikult varna riputama.

Malle tunnistab, et suhted tütrega läksid hapuks raha pärast. Tema sõnul saanud kõik alguse sellest, kui ema andis tütrele majaostuks oma elukindlustuse raha, kuid tagasi seda ei saanud. Pojaga on seevastu hoopis teised lood. Tema iseloomustamiseks läheneb Malle läbi astroloogilise analüüsi ja märgib, et tegemist on koera-aastal sündinud Kaksikuga.

Voolu tänava majas kutsutakse Toomast hea südamega lontuks. Kui mõned Voolu tänava asukad kord koduteel purjuspäi ära vajusid, võttis Toomas majast ratastooli ja läks neid Pikalt tänavalt üles korjama. Keegi teine ei tahtnud minna.

Toomas tõi ripakile jäänud majakaaslased koju ja kasinud ühe neist koguni väljaheidetest puhtaks. Suurema sõnniku loputanud voolikuga maha ja edasi polnud enam hullu. “Eks ta ole kiiva ka läinud, isegi kinni on istunud. Aga süda on tal hea. Tahab küll õllejoomist maha jätta, aga pole iseloomu nii palju. Sotsiaalmaja viljastavad tingimused ka seda mahajätmist just ei soosi. Minuga koos elab, sest kuhu ma ta ikka panen? Oma laps, ei viska ju kuuse alla!” ohkab Malle.

Rootsi kardinate taga istus Toomas poolteist aastat ning tagasi tulles ärkas veel hulk aega öösiti üles ja sonis: “Ära tee! Ära löö!”

Kuigi Toomas on 100% töövõimetu, ostis ta emale järelmaksuga auto ning küsis, kas on parem, kui ta selle raha maha joob või siis ostab emale sõiduki, et too saaks natuke ringi liikuda. Selle auto pärast oli tal nüüd paraku asja kohtusse ning peagi läheb ta kuuks ajaks jälle vangi.

Toomasel oli kaks sõpra, kelle viisid ära südameprobleemid. “Nüüd ärkas ta üks hommik üles ning vaatas – ema pole. Teised siis ütlesid, et viidi südamega haiglasse. Mul oli infarktieelne seisund ja viidi minema nii, et poiss alles magas. Aga tal kruttis selle peale ära ning istus hullust peast autosse ja võttis suuna haigla poole. Load on tal ära võetud ja alkoholinäit polnud ka nullis. Jäi vahele ja nüüd peab kuuks ajaks jälle pogrisse minema,” räägib Malle.

Konteineris aardejahil

Voolu tänava sotsiaalmaja elanikele on tagatud peavari, kuid kõhutäie eest tuleb igaühel ise muretseda. Malle sõnul oli tal esialgu häbi, et poeg sai Tallinnas külge kombe kaubakeskuste prügikonteinerites sorimas käia, aga nüüd on see kaks aastat olnud nende ühine ettevõtmine.

Alguses käis poeg jala, nüüd käivad ema ja poeg koos ning autoga. “Alguses oli mul tõesti väga häbi. Aga sa ei kujuta ette, kui palju söögikraami ära visatakse – korralik kile sees toit, mitte mingi sodi. Näiteks oleme koju toonud hulgaliselt liha, jogurteid, isegi torte. Viimased viisakalt karbi sees, nöörike ka peal,” räägib Malle. “Meie maja rahval on kõhud sageli tühjad ja kui saame, jagame kõigile. Kuidas sa vaatad pealt, kui inimesel kere hele on.” Lisab naerdes, et naabrid kutsuvad Toomast nüüd seetõttu leivaisaks.

Ta ütleb, et inimesi nende teguviis suurt ei häiri, pigem ollakse selle poolt, et kraam raisku ei läheks. Üks kord tuli politsei aga nende tegevuse kohta pärima. Selle peale küsinud poeg Toomas naljatamisi: “Kas sul on ka äkki miskit vaja?”

Aga probleeme ei ole neil sellest tekkinud ning oma maja rahvale on tihti pidusööke koju viidud. Küsimuse peale, kas Mallel on endalgi olnud probleeme alkoholi või teiste meelemürkidega, annab naine resoluutse eitava vastuse: “Mul pole viina- ega suitsuviga mitte kunagi olnud. Piisas sellest, et mees oli joodik. Tervisenapsu võtan pidupäeval ära, aga rohkem mitte.”

Malle on Voolu maja asukate seast kõige vanem nii eluaastate kui ka 17 aastat seal elatud staaži poolest. Majakaaslastega saab ta kenasti läbi ja tunnistab, et seal on teda pärjatud ka tiitliga “kuri tädi”. Põhjus lihtne – inimesena, kel endal alkoholiga probleeme pole, on ta moraalikompassiks nende jaoks, kellel ses osas nii hästi pole läinud.

Ta teab, et kui majakaaslane on purjus, pole mõtet torkida. “Kui kaineks saavad, siis võtan nad käsile. Olen küsinud ka: noh, said oma peatäie, on nüüd hea olla? Osa on ka kere peale saanud. Ma olen nõus see kuri tädi olema. Nad ise on kaine peaga öelnud, et ma võin ju konkreetne ja kuri olla, aga ma ei ütle kunagi midagi liiast, ning võiks öelda, et nad isegi austavad mind. Prügikotid võtavad käest ära, viivad ise välja, toidukraami aitavad majja tassida. Nõu käiakse tihti küsimas.”

Majakaaslaste kohta ei ütle ta ühtegi halba sõna, pigem tunneb neile kaasa. Tõdeb, et nad on lihtsalt ühed katkise hingega inimesed, kellest ei ole võimalik aru saada enne, kui ise pole elu hammasrataste vahelt läbi käinud.

Malle elab Voolu tänaval Toomasega väikeses toas, kus on WC ja vesi. Emana tilgub ta süda verd, sest sotsiaalkorteri küsimisele on juba neli korda eitav vastus tulnud. “Aga ju on kellelgi hullemad seisud olnud, et need korterid neile anti,” märgib ta.

Malle ise pead norgu ei lase: “Sõbranna mees ütles, et ma olen nagu kass – kukun, aga langen alati käppadele. Selle suhtumisega peangi ilmselt veel vastu. Mind on lugematuid kordi jalust löödud, aga tõusen alati ja lähen edasi.”

Print Friendly, PDF & Email