Kristiina Maripuu: mul on vedanud

JAANI-REINU PERE: Ema Kristiina Maripuu selja taga seisab alati kolm poega: (Vasakult) Oskar, Sander ja Richard.

Kes on Saaremaa meedias kõige enam tsiteeritud inimene? Suure tõenäosusega on see Kalli külas elav, nüüdseks juba endine valla avalike suhete korraldaja Kristiina Maripuu. Ühel detsembripäeval võõrustas ta koos perega Saarte Häält. Pidime rääkima peaasjalikult jõuludest, kuid jutt tuli rohkem elust enesest.

“Eks te vaadake ise, kummalt poolt tulete,” annab Jaani-Reinu perenaine Kristiina lehemeestele juhiseid. Kalli küla puhul pole vahet, kas tuled Kallemäe või Valjala poolt, vahemaa Kuressaarest on ikka sama pikk. “Sõidan ise täpselt seda teed, nagu parasjagu tuju on,” ütleb Kristiina oma sõiduharjumuste kohta.

Kalli küla kohta ei saa öelda ääremaa. See on täitsa Saaremaa keskel. “Mulle meeldib, et siit on igale poole võrdselt maad,” märgib Kristiina, lisades, et näiteks Orissaare on sama kaugel kui Kuressaare.

Tee Jaani-Reinule kulgeb mööda saaremaalikult kiviaedadega palistatud külatänavat ning lõpuks hakkabki paistma talu, kus omanikud hoogsalt uuenduskuuri läbi viivad. Pilvises ja hämaraks kippuvas pärastlõunas saab aimu, et tegemist ei ole uuema aja talumajapidamisega, vaid siin on elatud juba kaua. Keset õue on ait, keldrihoone, saunakorstnast tuleb suitsu.

“Kui lapsed ei lase enam toas olla, siis läheme sauna rääkima,” ütleb külalistele uksele vastu tulnud perenaine.

Jaani-Reinu avaras köögis poeb õdusus kontidesse kohe esimeste sekunditega. Nurgas küdev valge soojamüüri ääres olev pliit, jõulumeeleolu loovad küünlad ja kogu viieliikmelist peret mahutav söögilaud. Köök on selle kodu süda.

“Tere!” astub külalistele ettesirutatud käega ligi poistest vanim – Oskar (12). Järgmiseks tuleb Sander (10) ja siis pesamuna Richard (5). Mehed nagu muiste. Kass, kellel nimeks Sauna, ei suvatse end aga küll külaliste ette üles rivistada. Kassist ja tema nimest veel nii palju, et kiisule meeldib saunaõhtul saunamajja tulla ning suvel on ta lemmik-magamispaik saunaterrass.

Oskar ütleb end köögipõrandal sirutava Sauna kohta, et vajadusel on ta korralik röövel ka.

MUUTUVAD ASJAD: Richardi jõulusoov on saada endale mõni transformer.

Kristiina räägib hubasest köögist, et nad on seda meelega hoidnud sellisena, nagu seda vanasti kasutati. Köök oligi elamise koht. Talviste tubaste toimetuste aegu tehti köögis ju kõik tööd ära. Kes kudus, kes tegi puutööd.

“Äia sõnul peab köök olema nii suur, et lapsed saavad jalgrattaga ringi sõita,” naerab Kristiina. Selles köögis on see võimalus poiste poolt järele proovitud ja kinnitus täitsa olemas.

Järjepidevuse hoidja

Kolm poissi ei lase end võõrastest üldse häirida. Oskar hoiab vaikselt külaliste lähedusse ja kuulab asjalikult just nagu noorperemehele kohane. Tol õhtul on ta selles rollis eriti sees, sest pereisa Riho on alles teel mandrilt kodu poole ning ema koos poistega peab lehe jaoks pere rolli ära täitma. Sander aitab emal külmkapist võetud marjakooki pakkuda. Richard sukeldub teises toas legode ja transformerite maailma.

Koogi lõikamise ja lauakatmise vahepeal annab perenaine kiire ülevaate Jaani-Reinu talu loost. Esmapilgu arvamine, et tegu on põlise talukohaga, vastab tema sõnul tõele. “See on minu abikaasa esivanemate talu,” räägib Kristiina. Talukoha vanust saab märkida kolmekohalise arvuga. Viimati elas majas Riho vanaema.

“Mulle meeldib mõte sellest, et meie lapsed kasvavad sellises kohas, kus nende esivanemad on pikka aega elanud,” toob Kristiina ühe põhimõttelise põhjuse, miks sellises kohas elada. “Järjepidevus on oluline.”

SAUNA: Oskar ütleb, et Sauna nime kandev kass võib leebe olla, kuid vajadusel näitab ka küüsi.

Kristiina ise on tegelikult ka maatüdruk, Tagavere külje alt. Mees seevastu on linnas kasvanud. Kokku said noored hoopis Tartus, ülikooli lahtiste uste päevadel. Kokku nad jäidki.

Tartus elati Emajõe ääres Emajõe tänaval. Jõgi paistis aknast ja kõik oli ilus. Kristiina tunnistab, et Tartu on tema linn ja olid mõtted jääda Emajõe Ateenasse ka pärast koolide lõpetamist, kuid siis otsustati ikkagi Saaremaale tagasi tulla. See polnud juhus, juured aeti kodusaare mulda täiesti teadlikult.

“Siin tundus kõik nii õige,” ütleb Kristiina, meenutades, kuidas nad 2005. aastal Kalli külla tulid. “Saan, käsi südamel, öelda, et me ei ole seda mitte kordagi kahetsenud.”

Poiste jaoks on Jaani-Reinu sünnikodu, mis on Kristiina sõnul ka tähtis. Samamoodi tähtis nagu rahulik keskkond, kus mehepojad kasvada saavad. Oskar tunnistab laua taga istudes, et vaid sõpradega on Kalli külas nigelasti. Ainult need mõned kuud aastas, kui suvitajad tulevad, pidavat seltskonda jätkuma.

“Siis on õued lapsi täis,” muigab Kristiina. Oskar ütleb, et kõrvalkülades elavate sõprade juures saab käia ema-isa abiga autoga või üksi ja rattaga.

Kristiina sõnul on Kalli külas selles mõttes hea, et see paikneb nagu veidi omaette, aga samas kahe suure maantee vahel. See, et iga päev kulub tund tööle- ja kojusõiduks, pole märkimist väärt. Kui vahel õnnestub bussiga käia, on need endale kasvõi raamatu lugemiseks võidetud minutid väga väärtuslikud. See, et autoga on mugavam ja töölt saaks vajadusel osa sõiduraha tagasi, pole tema jaoks määrav.

Lauale pandud marjakoogi juurest läheb perenaine korraks küdeva pliidi juurde ja tõmbab ahjuukse lahti, et ahjus küpsevat kana kontrollida. Maripuu peres on selline komme, et õhtust süüakse kõik koos ja laual on enamasti ikka enda tehtud toit. “Vahel teen mina, vahel teeb tema (abikaasa – R. V.),” ütleb Kristiina. Liigse idüllimulje tekkimise vältimiseks tunnistab naerdes, et just eile ei jõudnud ise süüa teha. Muidu ikka ise. Sageli kokatakse kõik koos.

Samamoodi on isetegemine ka see, et igasugu juurikad ja köögiviljalised kasvatatakse siin talus ise. Tõsi, sel aastal võeti remondi tõttu veidi vähem ette, aga muidu tuleb kõik tillist tuhlini ikka oma maalapilt. “Ma mõtlen nii, et kui sa elad maal ja sul on võimalus neid asju kasvatada, siis võiks seda ka teha,” sõnab Kristiina. Seegi on töö, mida maal kogu aeg tehtud, ja seda tava tuleb elus hoida.

Mure päkapikuga

Kook maitseb hea. Richard vaatab küpsisepõhjaga toorjuustu-marjakooki vähe pikema pilguga ja otsustab, et tema sooviks koogi tükkideks võtta. Palub emal pealmise osa eemaldada ja asub isukalt vaid põhja sööma.

“Soovite veel kooki?” küsib maiuse nautimise lõpetanud sööja selja taha ilmunud päkapikumütsiga Sander, kellele kelnerite võistlusel võiks vabalt maksimumpunktid anda. Kui kooki ei soovita, viib ta tühja taldriku ära. Kes soovib, sellele tõstetakse juurde.

“Jõuluaeg võiks olla veidi rahulikum,” arutleb Kristiina säärase vastuolu üle, et aasta kõige pühalikumal ajal tuleb tavaliselt toimetada sprinterikiirusel ning asjatoimetused kipuvad üle pea kasvama. Ent vaatamata kõigele jõuavad jõulud vääramatult ka Maripuu perre. Päkapikud juba käivad. Peamiselt Richardil ja Sandril. Oskar muigab vaikselt laua taga ja ütleb, et tema sel aastal loobus. Ema räägib, et Oskariga oli arutatud, et punase mütsiga tegelased võiksid ju ka tema sussi täitmas käia, aga Oskar arvanud, et pole vaja. Richardil on päkapikkude aadressil ka veidi kriitikat teha. “Kogu aeg toovad ühte sorti šokolaadi,” tõuseb pesamuna hääl üsna kõrgeks. “Täitsa ühtemoodi!”

Kristiina märgib, et päkapikkudel on vist kiirete aegade tõttu tõepoolest mõningaid probleeme varustamisega. (Paar päeva hiljem ütleb ta, et nüüd on Richardi “sussisortiment” märgatavalt laienenud – R. V.)

ABIKS: Sander muretses, et kas kooki ikka jätkub.
4x MAANUS MASING

Jõuluvanale on kirjad kirjutatud kõigel kolmel. Oskar on kossumees ja tahab tosse. Enne oli jalkamees ja toa seinal on ka veel jalkameeste pildid, aga nüüd mängib kossu. Sander on samuti spordimees ja tahab spordiriideid. Richard tahab oma sõnul asja, mille nimi on “Mekaaaaard”. Kui küsid, mis asi see on, siis tuleb välja, et see olevat “traaaansfoooormer”. Et pidi muutuma ja nii.

Kui vendade käest küsida, mis asi see siis ikkagi on, lööb Oskar esmalt käega. Umbes nii, et “ah mingi jama”. Sander seletab siiski lahkelt, et Mecard olevatki üks multikategelane, kes transformeerub näiteks autoks. Richard hõikab, et dinosaurusteks ka.

Jõulud on Maripuu peres kodune püha. Poisid polegi jõululaupäeval mujal olnud kui kodus. Vanaema-vanaisa tulevad külla ja 1. pühal minnakse ise külla teisele vanaemale ja vanaisale. Kristiina sõnul on poistel selles mõttes ikka väga vedanud, et neil on mõlemad vanaisad-vanaemad ja üks vanavanaemagi.

Aeg-ajalt läheb teise tuppa kadunud poiste möll päris ägedaks. “Eee-mm-eee, Oskar teeb nii-ii!” kurdab teisest toast naasnud veidi mureliku olekuga Richard ja teeb tõukamisliigutust. Kristiina naerab, et väikese vanusevahega vennad võivad olla ühel hetkel veidi kiuslikud ja siis järgmisel momendil jälle üksteist sõbralikult kallistada. “Nad ju poisid,” nendib ta rahulikult. Muide, Kristiina vallavanemast ülemus Madis Kallas on tunnustavalt öelnud, et Kristiinal on väga suur empaatiavõime. Maakonna ajakirjanikud võivad sama tõdeda ja sedagi, et tal on suisa hobusekannatus. Närvi ta naljalt ei lähe. “Eks ma ikka vahel lähen ka,” naerab Kristiina ise.

Vallavanemate küla

Meie jutuajamise ajal on Kristiina Saaremaa vallavalitsuses ametis veel avalike suhete peaspetsialistina, kuid selle loo ilmumise ajaks on ta kõigi eelduste kohaselt saanud ametisse abivallavanemana.

Kuid mis saab siis, kui volikogu teda ametisse ei kinnita või alati puhuvates poliitilistes tõmbetuultes mõne aja pärast võim vahetub? Kristiina ütleb, et mitte midagi ei saa. “See amet ei ole selline, mida mul kindlasti vaja oleks,” kinnitab ta. Abivallavanema koht on tema jaoks võimalus tööalaselt areneda ja teha asju. “Mina ei saa volikogu kuidagi mõjutada ning ametisse saamine ei ole minu, vaid teiste inimeste otsus. Seega endale ei saa ma midagi ette heita,” arutleb Kristiina.

Vahemärkusena võib öelda, et loo ilmumise ajaks kinnitas volikogu ta ametisse ning nüüd on ta abivallavanem. Võib-olla oli see saatusest määratud, et ta pidi vallatüürile lähemale jõudma. Jaani-Reinu talu ennesõjaaegsetest naabritest kaks on olnud Valjala vallavanemad.

Kui me minema hakkame, tõdeb Kristiina, et tegelikult on tal vedanud. Igas mõttes. Kõigiga. Kõigega.


Jaani-Reinu koogi lugu

Sarnane kook – küll ilma tarretiseta – sai minu lemmikuks Mosaiigi kohvikus. Kodus olen tavaliselt küpsetanud erinevaid kohupiima- ja šokolaadikooke, aga kui sel suvel praeahi tõrkuma hakkas, meenus seesama kook, mida küpsetama ei peagi. Nüüd olen seda teinud palju kordi ja katteks olen lisanud marju, mida kodu parasjagu pakub: maasikaid, vaarikaid, kirsse, põldmarju. Saarte Hääle külaskäiguks tehtud kooki andis oma panuse ka Richard, kes on köögis meelsasti abiks ka muul ajal.

Retsepti leidsin internetist:

300 g Digestive-küpsiseid purustada ja segada 150 g sulatatud võiga. Saadud segu vajutada lahtikäiva koogivormi põhja ja panna külmkappi. Seejärel segada 1 pakk Philadelphia toorjuustu ja 1 kohupiimatoru ning lisada maitse järgi suhkrut. Paisutada 5 tl želatiini väheses külmas vees, sulatada see ning lisada kohupiima- ja toorjuustusegule. Teises kausis vahustada 2 pk vahukoort vähese suhkruga ning lisada ka see (olen vahukoore ka üldse ära jätnud ja kasutanud ühe kohupiimatoru asemel kahte). Segu valada koogivormi küpsiste peale ja panna külmkappi tarretuma. Kui see on piisavalt tahke, saab peale panna meelepärased marjad-puuviljad. Kõige peale tuleb tavaline tarretis, hästi sobib selleks poes müüdav tarretisepulber. Siis läheb kogu kook uuesti külmkappi ja kui pealmine kiht on ka tarretunud, ongi kook söömiseks valmis.

Kristiina Maripuu

Print Friendly, PDF & Email