ERAKORDSED JÕULUD: kui rahupüha on sõjapüha

EMA KALMUL: Jõulupühade aegu käis Albert Schmidt ema haual möödanikku meenutamas.
Arhiiv

1918: poliitilised koosolekud

Homme on siis jõululaupa, Jõulud, need kõige kallimad pühad maa peal. Aga kui vaadata, missugune vahe on rahuaegsetel ja sõjaaegsetel Jõuludel, siis on juba viiendad jõulud, mis peetud saavad verevalamise ajal.

Kui järele vaadata, mis need aastad toonud on, siis peab imestama.

Näituseks enne sõda ükspäev enne jõululaupäeva – see oli üks kallis ja armas päev, kus igaüks ennast rõõmsa südamega jõuluõhtule valmistas, küll jõulukingitustega, küll kalli jõulu kuuse ehtimisega jne. Aga nüüd – vaadake imetegud sünnivad – peetakse üks päev enne jõuluõhtut poliitilisi koosolekuid.

Siin tekkib küsimine, kus on nende inimeste kallis jõulurõõm ja tunne jäänud. Selle peale võib vaid vastata, et maailma elu on keeruline.

Kuressaare maksuametniku Albert-Theodor Schmidti (1898–1977) sissekanne oma päevaraamatusse 23.12.1918. Saksa vägi on Saaremaalt just äsja lahkunud, õhus on ärevust, mis tipneb ülestõusuga kaks kuud hiljem.


1918: mõistukõne Kristuse sündimise päevaks

Juba paar tuhat aastat pühitsetakse Kristuse sündimist, juba paar tuhat aastat laotatakse maailmas laiali Kristuse õpetust, kuid kaugel on kirik ja selle maailma suured Kristuse õpetuse tõsidusest.

Selle nimel, kes on rõhutute ja vaevatute sõber, kellel on rahvast hale meel, kes oli vägivalla valitsejate ja rikaste vastane, kellel kohta ei olnud, kuhu oma pää oleks võinud panna ja oma elus ja õpetustes proletarlane oli selle sõna tõsises mõttes, kes inimese soole täielikku vabadust nõudis ja kuulutas. Selle nimel on vägevad aujärgedel paar tuhat aastat vägivalda tarvitanud. Selle nimel on vägevad ja rikkad vaesema rahva tihti orjastanud, ja kristlik kirik, kes selle suure mehe õpetuse esitaja maailmas pidi olema, on kõike seda vägivalda ja orjastamist kaitsenud.

Alles nüüd on aeg täis saanud, et Kristus rahvale on sündinud, rahvale, kellele ta tõepoolest omal ajal sündis. Sest alles nüüd on vägevad maha tõugatud oma aujärgede pealt ja alles nüüd on madalaid, see on alama rahva kihti, proletariati, ülendatud.

Ajaleht Saaremaa 24. detsembril 1918


1919: jätame taadid õllekruusiga sooja tuppa põhkude peale

Austatud õed, vennad! Jõulud, need oodatud suured pühad on nüüd läve ees. Aga kuidas neid vastu võtta ja mööda saata, selle üle tuleks meil omavahel vähe rääkida.

Vananenud viisid jäetakse nüüd edenenud aja nõuetel igalpool enam-vähem tagamisele platsile, kuna ajakohastele eesõigus antakse, kuid meie juures ei taha see asi mitte nõnda olla ja seepärast mitmelt enam haritud poolt meie pääle na’ põlgavalt vaadetaksegi.

Kuid päris kindel võib olla, et meie ajajooksul põlguse asemel austamist jõuame ära teenida, kui aga tööle hakkame. Juba mõnesaja aasta vanadune viis on meie austatud hallpeadel taatidel, et Jõuluks ikka peab õlut olema – olgu ta jõukas või kehv, kuid “pühade märga” ta ikka keedab.

Jätame taadid oma armsaks saanud õllekruusiga sooja tuppa põhkude peale. Las nad seal rüüpavad ja vaidlevad, kellel parem “emmekene”, kellel rammukam ruun, sest taatisid meie ometi mitte ühes tõmmata ei suuda.

Meie aga seame endid mõnes kõrval ruumis täiesti vabalt sisse ja viidame oma vaba aja seal tuttavate seltsis ilma pühade märjata õige lõbusasti ära.

On ju meie neiud kõigesuguste mängude peale õige maiad. Kui siis mõned noored mehed neid kainepeaga kaasa aitavad, sündlikumaid uuendusi kaasa tuues, siis saab pühade tuju tõesti suurepäraline.

Ka kirjandust võib niisuguses seltskonnas heade tagajärgedega tutvustada ja soovitada, mõnda sündsat tükikest ette lugedes. Parajal määral tantsida, kui ruum ja sellega ühenduses olev õhk seda lubavad, ei tee ka kellegile halba.

Peame siis tänavused Jõulud täiesti lõbusalt ära, ilma et meie seal juures “lauluõli” tilkagi tarvitaksime. Näitame sellega neile uut, paremat teed, kes esialgul seda ei usu, et ka ilma õlletagi rõõmsaid Jõulusid võib pidada – neile, kes vanast viisist kinni hoides kisendades perest peresse hulguvad, endid kaelani täis joovad ja siis, kui pimedus kätte jõuab, võitu neidude kambri ukse põõnade kõvadust proovima tõttavad.

Ja kus siis selle kära ots, kui mõni õnnetu koitanud põõnade tõttu kõige uksega sisse kukub. Kes sellest küsib, et põõnad mädad olivad, süü jääb ikka tervelt selle kanda, kes nende pääle juhtus põrutama.

Meil ei pruugi sarnast õnnetust kunagi karta, sest meie räägime omad jutud neidudele juba valgel ajal ära. Ka ei valuta meil teisel hommikul pää, ega ole meil rüüstanud kohtasid oma ihu pääl paberilappidega paigata.

Ajaleht Saaremaa 24. detsembril 1919


KUUSE ALL: Alfred Otstavel koos ema Juulie ja vend Richardiga aastakümneid hiljem, kui jõulusid avalikult enam ei tähistatud.
ERAKOGU

1931: sundkorras metsatööle

Kolhoosis tehtud töö eest saadi ainult normipäevi. Piima- ja kartulinormi ning kolhoosis tehtud normipäevade eest raha ei makstud. Oli hea kui aasta tööpäevade eest saadi üks puud (16 kg) teri, kui aga kolhoosnik kott seljas seda tööajal jahvatama läks, siis lubati kinni panna. Ühtegi päeva ei tohtinud kolhoosi töölt puududa ja kuu normipäevad pidid olema välja töötatud. Vastasel juhul oli karta kodukohast väljasaatmist või tembeldati riigivastasteks s.t. karistati veelgi rängemalt. Jõulu- ja lihavõttepühade ajal käsu korras saadeti kogu kolhoosirahvas metsatöödele. Kui ka keegi ei oleks teadnud, millal on jõulu- või lihavõttepühad, siis riik “hoolitses” selle eest, et rahvas seda teaks!

Alfred Otstavel (1928–2017 Saaremaal) sündis ja elas kuni 1942. aastani Leningradi oblastis Kolpino (hilisem Tosno) rajoonis Eesti asunduses. Oma mälestustes kirjutas Otstavel muu hulgas jõuludest kolhooside moodustamise ajal aastal 1931 ja Saksa vägede okupeeritud Venemaal 1941. aastal.


1941: granaadid külarahvale

Külarahvas pidas Kasemäe peres Jõulupühi. Tuppa oli toodud kuusk, omavalmistatud küünlad ja kaunistused olid peal: ei õunu, küpsiseid, ega komme.

Oli pimendamine, kusagilt aknast ei tohtinud valgust paista. Peale petrooleumilambi süütamist käisid inimesed ümber maja kontrollimas, et valgust aknast välja ei paistaks. Et mitte sattuda tulistamise või pommitamise objektiks.

Jõulupühade ajal tulid külasse kaks Eesti Vabariigi aegses sõjaväevormis eesti poissi. Tulid selgitama, kes tahavad Eestisse sugulaste juurde elama minna. Poisid peatusid külavanema Artur Süti majas, kuhu jätsid vintpüssid ja toiduained. Kaasas nagaanid, tulid nad külarahva jõulupeole. Naabrikülast olid tulnud ka kuus saksa sõdurpoissi. Jõulupidu toimus söögi ja joogita. Rahvas oli koos, lauldi jõululaule ja muid vanu eesti laule.

Kui olime kogu külarahvaga koos, tulid külavanema majja ootamatult vene partisanid. Nad võtsid eesti poiste püssid ära ja sõid neil kaasas olnud toidu ära. Seejärel olid tahtnud tulla sinna, kus külarahvas jõulupühi pidas ja tuppa granaadid visata.

Külavanema naise Juuli Süti palve peale nad siiski granaate tuppa viskama ei tulnud, kuna Juuli Sütt ütles, et seal ei ole peale naiste ja väikeste laste ning kahe eesti poisi kedagi.

Partisanid jäid passima poisse, kui nad ööbima tulevad. Ühe poisi lasksid partisanid maha just meie maja akna alla. Külavanema maja oli üle tee, peaaegu meie maja vastas. Teine poiss põgenes sakslastega koos saksa sõjaväeossa.

Järgmisel hommikul tuli nad surnukehale järgi. Oli karge talvehommik, tulid hobustega, jäid meie maja ette seisma, tõstsid surnu meie akna alt reele ja lahkusid. Oli karta, et sakslased võivad juhtunu pärast külaelanikke maha lasta. Tavaliselt lasti tapetud sakslase eest iga kümnes külainimene maha. Et tapetu oli eestlane, jäeti külarahvas rahule.

Iga kord kui kuulen laulu “Mu isamaa armas”, meenub saatuslik öö Lõuna-Eesti poisile, kelle venelased maha lasksid. Igavesti jääb meelde, kui koju jõudes nägin ta surnukeha lamamas kuuvalgel jääkülmal ööl, selili lumehanges.

Hea seegi, et partisanid ei teadnud sakslaste viibimisest meie jõulupeol, muidu oleks see maja jõuluõhtul maatasa tehtud koos külarahvaga.

Granaatide tuppa viskamisel oleks meie surmaga kadunud ka mälestused Kurenäo külast, sest mehed olid maha lastud juba 1937. aastal.


SÕJAPÜHAD: Saaremaa ajalehe esikülg jõulude ajal 1943.
Repro

1943: rahupühade asemel sõjapühad

Jälle on käes jõulupühad. Jälle helisevad jõulukellad. Helisevad ka tänavugi üle meie paljukannatanud, kuid kalli kodumaa.

Ka tänavustelgi jõulupühadel, mis peaksid õieti rahupühade nimetuse asemel kandma sõjapühade nime, viibivad iga kodumaal jõule pühitseja eestlase mõtted ja südamed kaugel. Viibivad sõjarinnetel, kus tuhanded ja tuhanded meiegi isad, pojad ja lähemad omaksed on ka jõuluööl valvel. Iga silmapilk valmis oma tervist ja elu ohverdama, et astuda vastu vaenlasele, kes tahab ja ähvardab hävitada meid kõiki ja laastada meie kodud ja kodumaa. Nagu me igaüks oma silmaga juba nägime selle verise terrori ja hävitustöö algust.

Meie mõtted ja südamed viibivad ka nende meie omaste, sõprade ja tuttavate juures, kes langesid ohvriks punasele ja metsikule ülekohtule ning viidi vägivaldselt ära oma kodudest ja kodumaalt kaugele võõrsile ning teadmatusse.

Mõteldes meie rindevõitlejaile, kelle ohvrimeelsuse ja kohusetunde tõttu oma rahva ja kodumaa vastu meiegi võime rahus jõulupühi pidada, tahame iseendilt küsida, kas oleme väärilised ja õigustatud pühitsema neid pühi meie kodumaal, mis uuesti vabastatud paljude sangarite vere- ja eluhinnaga.

Tahame küsida endalt, kas oleme ka meie andnud kõik oma jõukohase kodumaa vabaduse ja tuleviku kindlustamiseks praeguses hiigelheitluses. Kui me seda veel teinud ei ole või ainult poolikult, siis tõotame seda teha nüüdsest peale täiel määral ja teemegi.

Tõeline jõulurõõm ja jõulurahu haarab ainult neid, kes täidavad ausalt ja parima oskusega antud kohustusi. Just neisse ausatesse südametesse paistab jõuluvalgus ja need inimesed võivad alati pelgamata ning silmi ära pööramata sammuda vastu lootusrikkale tulevikule.

Ajaleht Meie Maa 23. detsembril 1943

Print Friendly, PDF & Email