Oma haigla patrioodid

Kuigi Kuressaare haigla veteranid Selma Leesi, Hilja Kokk ja Maie Õun töötasid haiglas erinevates ametites, on nad kõik ühel meelel: need olid toredad ja põnevad aastad.

Möödunud reedel korraldas Kuressaare haigla oma endistele töötajatele kokkutuleku, kus veteranid said taaskohtumisest rõõmu tunda ja möödunut meenutada.


Maie Õun, endine arst:

Mina olen õppinud üldarstiks, seejärel töötasin kolm aastat Keilas sisearstina ja kui Saaremaale tulin, siis olin vahepeal ka kooliarst ja sisearst, polikliiniku juhataja, siis veidi aega peaarsti asetäitja ravi alal. Kuressaare haiglas töötasin pisut vähem kui 49 aastat – 1963. aasta suvest 2011. aasta 31. detsembrini. Suurema osa neist aastatest olin rajooni peaarsti asetäitja maameditsiini ja org-metoodilise töö alal. Meil oli siis, kui ma õigesti mäletan, 21 velskripunkti ja 14 laboratooriumi. Neid tuli kogu aeg käia kontrollimas ja vaatlemas, sealseid töötajaid nõustamas. Käisime seal koos pediaatriga. Sageli oli kaasas statistik. Vaatasime aruandeid. Tohutult palju oli käsitööd, sest kõik haigusjuhud tuli käsitsi välja kirjutada, šifreerida. Praegu teeb selle töö ära masin, aga siis tuli hoolega vaadata, kas kõik sai ikka tehtud ja õigesti tehtud. Aruandlus haaras linnas ka polikliinikut, hambaravi ja lastepolikliinikut. See paberimajandus oli meeletult suur töö – eriti, mis puudutas aastaaruandeid. Aga saime ikka hakkama!

Üle neljakümne aasta kuulus minu töökohustuste hulka autojuhtide kontrollimine. Juba mõne autojuhi pojapoegki tuli mu juurde kontrolli, ütles: “Mu vanaisa käis ka teie juures!” Ei olnud alati kõige paremad suhted nendega, kes kippusid viina võtma ja muidu patustama. Tuntud olid nad mulle kõik.

Üle kolmekümne aasta kontrollisin poisse, kes sõjaväkke läksid, ja lühikest aega meremehi. Selleks oli mul eraldi väljaõpe. Viimastel aastatel töötasin haiglas väiksema koormusega.

Nende aastate jooksul ei mõelnud ma kordagi, et peaksin ametit vahetama ja mõnes muus valdkonnas töötama. Ameteid toona nii kergesti ei vahetatud kui praegu. Mis sellest, et lapsed tuli tööle, haiglavalvetesse kaasa võtta. Nendele meeldis väga, kui sain nad tööülesannete pärast maale sõites kaasa võtta.

Olen meie haiglas viibinud ka patsiendi rollis. Minu meelest on siin alati olnud väga meeldiv – omad inimesed ka ümberringi.

Oma tööaastatele haiglas mõtlen üsna sageli. See oli väga tore aeg. Sellised koosviibimised, nagu nüüd haigla jõulude eel meile korraldas, on väga meeldivad. Nii hea on kokku saada ja meenutada.


Selma Leesi, endine kokk:

Pool minu elust – ma olen 99-aastane, sündinud 19. kuupäeval üheksandal kuul 1919. aastal – on mind kutsutud hoopis Salmeks. Ka siin haiglas kutsuti mind Salmeks. Miks ma üldse haiglasse tööle sattusin – võib-olla sellepärast, et kirikuõpetaja ristis mind haiglas. Laps pidi ju tollal, 1919. aastal olema ristitud. Haiglas olen ma töötanud pea kogu oma elu, peamiselt kokana. 1937. aastal lõpetasin Karja majanduskooli ja tulin haiglasse tööle. 1990. aastal läksin pensionile. Pärast pensionile jäämist käisin 1999. aastani haiglas puhkuste ajal asendamas.

Haiglas oli mu esimene töökoht. Eks nendesse aastatesse on mahtunud igasuguseid aegu, jõukamaid ja ka selliseid, kus haiglatoit oli väga lihtne. Aga haiglale anti toiduaineid alati nii palju, kui tarvis oli.

Kui tööle tulin, oli hommikusöögiks leib, sepik, või ja pool liitrit magusat kohvi. Lõunaks supp või praad, kissell ja õhtuks tangupuder – nii kui taluinimese toit. Seda anti nii patsientidele kui ka haigla töötajatele. Haigla personal, sanitarid elasid haiglas – elamine oli haigla poolt – ja olid ka haigla toidul. Õed sõid ka haiglas, need said esimese klassi toitu. Vahe oli ikka vahel – kes maksis juurde toiduraha, see sai esimese klassi toitu. See tähendas, et hommikul pakuti igasuguseid peenikesi asju, lõunal kahte toitu. Arstid aga haiglas ei söönud, nemad käisid kodus. Kaks arsti meil Toris vanas majas oligi: Martinson – tema oli ka juhataja – ja operatsiooniarst Hoffmann.

Tollal ei olnud patsiente haiglas palju, 10–20, mitte rohkem. Mitte nii, nagu praegu. Seal polnud ju rohkem ruumigi. Üks ämmaemand oli – see kutsuti siis välja, kui sünnitaja tuli.

Kui olid nädala olnud tööl, said ühe terve päeva vabaks, ja teisel nädalal said pool päeva. Muidu pidid iga päev hommikul seitsmest tööl olema. Lõuna oli kahe tunni pikkune, selle aja jooksul võisid linnas käia. Ma käisin suvel ikka meres ujumas. Kui esimene Vene aeg tuli, käskis juhataja mind, et kolm toitu peab lõunaks olema ja õhtuks ka kaks toitu. Oh sa püha jeerum! Nii ma pidin siis tegema – supp, praad ja magustoit iga päev.

Kui perenaine läks Saksa ajal minema, siis langes kogu töö, ka tellimine minu peale, sest kööki jäi ainult paar-kolm vana inimest. Sõja ajal olid ju kõik inimesed ära läinud. Ma pidin ka ära minema, sain õhtul paadi peale, hommikul leidsime end keset merd, tuul tõukas meid terve päeva ja öö. Kui siis hommikul randa jõudsime, olime Saaremaa rannas!

Meie inimestel polnud kombeks haiglatoidu üle nuriseda. Oli neid, kes tulid mandrilt ravilt ja ütlesid, et Kuressaare haiglas saab kõige paremat toitu!


Hilja Kokk, endine õde:

Mina töötasin opitoas narkoosiõena. Tulin haiglasse 1960. aastal ja töötasin 1998. aastani. Ligi nelikümmend aastat. Kui nüüd rääkida kuuekümnendate algusest ja üheksakümnendate lõpust – neid aegu ei saagi võrrelda! Kui haavaosakonda tööle tulin, käis õde narkoosi andmas. Selleks oli metallist tehtud mask, mille peal oli kummiriie. Sellele oli auk sisse lõigatud. Sinna tilgutati eetrit. Kõik suured lõikused sai selle maski abiga ära tehtud. Meie esimene narkoosiaparaat tuli alles 1963. aastal. Siis ei olnud meil veel narkoosiarstigi. 98-ndal aastal oli meil juba kõik olemas ja tipp-topp – tolle aja kohta head narkoosiaparaadid ja muu vajalik.

Päeval olid plaanilised lõikused ja pärast olid kodus valves. Vahel sai viis-kuus korda ka haiglasse sõidetud, kui vaja oli.

Eks ma ole oma töös näinud igasugust. Ühe korra olen ka minestanud, aga see oli noorena, meditsiinikooli ajal, kui esimest lõikust nägin. Kui siin Saaremaal dr Ants Haavelile rääkisin, et ma ei julge opituppa tullagi, ütles ta: “Need, kes korra on maha kukkunud, on hiljem kõige tugevamad.” Hiljem pole ma kordagi minestanud.

Mulle mu töö väga meeldis. Kena aeg oli siin haiglas.

Print Friendly, PDF & Email