TARMO JA MAARITI LAHE LAHETAGUSE

Tarmo Virki ja Maarit Pöör on elav tõestus sellele, et kui see Saaremaa ikka hinge poeb ja kutsuma hakkab, saab ta sinust varem või hiljem lõplikult jagu ja meelitab siia mere taha elama. Nii juhtus ka meie tänase loo peategelastega. Tõsi, Tarmol on ette näidata sugupuujuured kusagilt sealt Mustjala mailt ja kui ikka põhjalikult ja sajandite kaugusele uurida, küll leiaks Saaremaaga seoseid ka Maaritil. “Kindlasti leiab,” arvab ta ise ka. “Mul on selline kangus ja jonn sees, et kindlasti peab olema viikingite verd.”

Suvekoduks soetatud elamisest on praeguseks saanud päris kodu. “See saamise lugu on päris värvikas,” meenutab Maarit. Aga et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada aasta 2000 kevadest, kui noored Helsingis tuttavaks said. Tarmo juhtis seal koos Taivoga (kes on ka Lahhentagge OÜ kaasasutaja) Eesti Üliõpilaste Ühendust. Aasta hiljem Tarmo ja Maarit abiellusid ja pea kohe algasid ka suvekodu otsingud. Just nimelt Saaremaal. “Meid on alati miski siia saarele tõmmanud. Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga ma olen alati tundnud, et just siin on see, mida ma otsinud ja vajanud olen,” selgitab Maarit. Otsiti oma kümmekond aastat. Käidi puhkuse ajal ja suviti ja talviti ning mõnel aastal kohe mitu korda. Otsiti siit- ja sealtpoolt saart.

Suur-Kadaja oma esialgsel kujul ehk siis enne veel, kui katuseakende näol silmad pähe sai.

“Ja selle õige tunneb ju kohe ära,” teatab Maarit.

“Meil ei olnud sellist majandusteadlaste visiooni, et peab olema kolm tuba ja põrandaküte… “

“Noore perena oli meil ka finantspool piiriks. Aga me olime valmis rügama, et kodu korda saada. Üks kaptenist müüja veel ütles, et tema kohe ei saa neist tänapäeva majaostjatest aru: nagu lastehaigus – miks peab maja olema mere ääres? Seal on külm ja ei kasva midagi… Meie jaoks ei olnud see üldse esmatähtis, aga eks panime siis kõik soovitused kõrva taha ja otsisime edasi.”

2011 koliti Soomest tagasi Eestisse. Koduks sai Tallinna kesklinn, aga soov leida Saaremaal suvemaja oli endiselt päevakorral.

“2012 jaanuaris võtsime pika nädalavahetuse, otsisime portaalidest üles neli-viis meid huvitavat pakkumist ja sõitsime neid vaatama,” meenutab Tarmo.

“Lund oli oh kui palju! Läksime kahe autoga, minu vanemad tulid ka,” täpsustab Maarit. “Lõpuks jõudsime Lahetaguse küla keskele.

Jõuame tee risti, kaart näitab, et peaksime otse edasi minema, aga seal on väravad ja suur silt küljes: ERAMAA. Mina ütlen Tarmole, et mis siis, lähme ikka! Tee ju läheb! Tarmo ütleb, et ei lähe. Ei tohi. Meil on paljude asjadega niimoodi: mina tahaks, aga Tarmo ütleb, et mõtleme.”

“Me ei teadnud ka, kui kaugele minna. Seisame seal ristmikul ja nuputame, et mis ja kuidas. Ja siis tuleb üks vanamemm. Läksime rääkima. Tädi ütleb, et jaa, teame küll, mis majast te räägite. Mul pojanaine käis just eile seda kellelegi näitamas. Neil on võtmed ka. Ma just lähen sinna, pojatütrel on sünnipäev.”

“Nii me sattusime siis sünnipäevale, küsisime, kui vanaks tüdruk saab? Püha müristus – täpselt sama vana kui meie tütar! Mõtlesime, et näe, mängukaaslane ka kohe külas olemas. See oli nagu esimene saatuse märk.”

“Järgmine päev läksime siis maja vaatama.”

“Oli ilus karge hommikupoolik, päike paistis. Polnud seal aeda ümber ja oli suhteliselt võsane, aga… see maja oli meie maja! Natuke me muidugi kahtlesime ka, nagu uue asja puhul ikka. Aga valdav oli ikka äratundmisrõõm.”

Sellepeale muigab Tarmo: “Eks mina olin rohkem see kõhkleja… nagu ikka.”

Hoone oli sisuliselt uus, neli-viis aastat tagasi ehitatud käsitsi tahutud palkidest rookatusega maja. Ahiküttega ja täielikus elamisvalmiduses. Katusealune oli ka valmis ehitatud, aga esialgu ilma akendeta. Kuigi tol hetkel otsiti suvekodu, oli maja talvekindlus lisaväärtuseks.

“Maja oli oksjonil ja oksjon toimus päeval, mil mina olin tööreisil Barcelonas,” jätkab lugu Tarmo.

“Mina keeldusin oksjonilt ostmast, ma olin täitsa kindel, et kui mina seda tehingut tegema lähen, maksan lõpuks topelthinna,” lisab Maarit vahele.

“Mina läksin ajakirjanikuna ühte Barcelona tehnoloogiamessi pressiruumi. Ja ostsin maja. Mis see siis ära ei ole!” Väidetavalt oli üks huviline veel oksjonile registreerunud, aga tema konkureerivat pakkumist ei teinud ja maja tuli kätte alghinnaga. Konkreetsetest rahanumbritest me ei räägi, aga hinna ja kvaliteedi suhe olnud hea.

“Meie meelest ikka väga hea,” täpsustab Maarit.

“Tänaseks oleme sinna muidugi julmalt raha juurde investeerinud.”

“Oma kodu puhul ei ole see määrava tähtsusega.”

Terve esimese suve tegi pere süüa puupliidil. Omamoodi romantika. Järgmine saatuse märk oli talu nimi – Suur-Kadaja. “Suur kadakas, kas pole sümboolne?” küsib Maarit. “Siis me seda veel ei teadnud.” Tõesti, idee hakata tegelema džinni tootmisega, polnud siis veel päevakorral.

Tarmo meenutab, et kogu selle suvekodu otsimise aja jooksul käidi vaid mõned korrad Mandri-Eestis, Noarootsi kandis ka, aga näiteks Hiiumaal ei käidud kordagi.

Päriselt Saaremaale kolimise mõtet tol hetkel ka veel polnud.

“Me olime 20 aastat olnud Eestist eemal, olime just Soomest tagasi tulnud. See oli meile eneseotsimise ja -leidmise aeg. Väga palju oli muutunud, ka meie ise olime muutunud. Ja vastukaaluks sellele hektilisele Tallinna elule, oli meil hädasti vaja rahu ja vaikust. Ja metsa. Ja merd.”

Nüüd lõpuks oli see kõik olemas.

Ehitati õu ja Maarit lappis ise kiviaeda. “Ma ei saa ju saare naistele alla jääda!” teatab ta. “Ise võtsin kadakaid maha, koorisin ja meistri abiga tegime neist värava. Kõik värvimised ja majatõrvamised – see on ju nii loomulik.”(Ja siis ta räägib, et tal pole Saaremaa juuri?! Niimoodi mõtleb ja kõneleb ainult üks tõsine saare naine.)

Tõsisem töö oli kuuri ehitus, mille juures oli liikumapanevaks jõuks Maariti isa ning mille Maarit ja Tarmo siis lõpule viisid.

“Olime seal paar suve olnud ja ikka koguneb asju, aiatööriistu – kus sa neid hoiad? Vaja kuur püsti panna,” meenutab Maarit. “See oli meile Tarmoga elu esimene ehitis!” Kuur on selle kohta isegi natuke solvav öelda, kahekorruseline abihoone oleks ehk kohasem.

Maarit töötas siis Vanalinna hariduskolleegiumis õpetajana ja sai saarel veeta pika suvepuhkuse.

“Me väga kibelesime siia. Iga kord, kui me pidime siit ära sõitma, tundus meile, et me sõidame vales suunas. See tunne süvenes ja süvenes kogu aeg. Laps nuttis kogu aeg, miks me küll peame ära minema. Käis ümber maja ja silitas palke ja ütles: me tuleme varsti tagasi. Millie on alati olnud hingelt pigem looduslaps, unistaja ja raamatulugeja. Ja tõesti, mõtlesime ise ka, et miks me peame siit ära minema?!”

Kätte jõudis 2016. aasta jaanuar. “Olime Lahetagusel pikemal jõulupuhkusel. Jalutasin seal küla vahel, jõudsin mere äärde väikese künkani, kus legendi järgi olevat olnud Bellingshauseni mõisa viinaköögi varemed. Väljas juba hämardub, kuu särab taevas… ja sel hetkel süttis mul mõte – ma pean selle viinaköögi uuesti püsti panema! Ma ei saanud sellest mõttest lahti. Läksin koju ja ütlesin Tarmole: ma tean, mida ma tahan teha. Ja ma ei tagane sellest! Sel hetkel sündis Lahhentagge. Džinnist ei teadnud me siis veel midagi. Kui idee on olemas, hakkad sa selles suunas tegutsema. Ma ei teadnud mitte midagi destilleerimisest.

Tarmo, Millie ja Maarit.
Foto: Katrina Tang

(Pole ka ime, Maarit on ikkagi kõrgharidusega kunstiinimene, Aalto-yliopisto magistrikraad moekunstis. Tarmo on lõpetanud Helsingi ülikooli läänemeresoome keelte erialal. – T. K.) 
Ma arvan, et selleks hetkeks polnud ma ka kordagi džinni proovinud. Aga tahtmine ja otsusekindlus oli nii suur, ma hakkasin selle nimel tööle. Nii kui lumi sulas, läks taimede korjamiseks. Ma arvasin, et ma tunnen loodust. Aga ma sain üsna ruttu aru, et ma ei tunne üldse loodust!” Praegu õpib Maarit aga viljade mikrobioloogiat. “Maadlen praegu beetaglükaani ja endospermi lahustamisega.”

Kui oli selge, mida Saaremaal tegema hakata, polnud ka pealinna jäämiseks enam põhjust. Ometi läks asjade pakkimiseni veel terve aasta. Tuli leida vastused küsimustele, kuidas jõuda ideest džinnini, millest teha, kuidas teha ja kes on need inimesed, ilma kelleta tootmist käima ei saa. Nüüd on Lahhentagge maailma käsitöödžinnide rahvahääletuse edetabelis sakslaste Irving Gini järel uhkel teisel kohal, ikkagi hõbemedal. “Me saime tegelikult 1219 auhinda!” on Maarit rõõmsalt elevil. “Meie jaoks on väärtus, et inimesed andsid oma hääle, see nende hinnang ja usaldus. Kui see, mille oled loonud, meeldib kellelegi, on see uskumatu ja imeline tunne. Saad aru, et oled õigel teel, et oled loonud midagi väärtuslikku.”

Huvitaval kombel ei tunne Tarmo ja Maarit puudust ei Helsingist ega Tallinnast. Lahetagusel on kõik olemas – lahe kodu ja lahe töö.

“Saaremaal oleksime me ikka, ka ilma Lahhentaggeta!”

Džinni retsept on ilmselgelt salajane, aga mis võiks olla Tarmo ja Maariti näitel ühe õnnevalemi komponendid?

“Raske töö, sihikindlus, otsustusvõime…” loetleb Maarit.

“Ja natuke sireliõisi ka…” lisab Tarmo.

Nii lihtne see ongi.

Pildid MAANUS MASING, ERAKOGU

Print Friendly, PDF & Email