Tuulte Roos – mälestusmärk suurejoonelisele tulevikuplaanile (3)

KIIRED PÄEVAD: Töö objektil käis 1979. aastal suure hooga, kuna valmimistähtaeg aasta lõpus surus peale!
FOTOD: SAARE KALURI ARHIIV

Tänane Tuulte Roosi elamukvartal pidanuks kujunema kunagise võimsa kalurikolhoosi Saare Kalur vägevaks keskuseks, mis koos riikliku elamuehitusega oleks saanud elupaigaks ligi üheksale tuhandele asukale.

1977. aasta aprillis toimunud kalurikolhoosi volinike koosolekul, kus arutati X viisaastaku arengusuundi, märgiti kolhoosnike elujärge ja olmetingimusi käsitlevas punktis muu hulgas, et viisaastaku jooksul on plaanis ehitada majandi kulul 60 korterit ja lasteaed. “Uue moodusena peab juurduma kolhoosisisene kooperatiivehitus. Alustada tuleb kolhoosi administratiivkeskuse rajamisega Kingissepa linna lähistele Põduste jõe paremale kaldale.” (Saare Kalur nr 2, 1977)

Sama aasta suvel valmis Marientalis Nurmenuku tänaval kaheksa korteriga elamu, aasta varem oli sealsamas kolhoosnike käsutusse antud samasugune hoone. Rohu tänaval paiknev kolhoosikontor oli saanud juba oma tänapäeval tuntud mahu ja ilme, kuid jõuka ja eduka kolhoosi plaanid olid suuremad.

154 hektarit

Põduste äärde oli kavas rajada kolhoosnike elamukvartal ühes majandi keskusehoonega. “Hiljuti valmis selle piirkonna detailplaneerimise projekt. Elanikkonna vajadusi hakkavad rahuldama kultuuriasutused, spordikompleks koos staadioniga, kauplus, teeninduspunktid, lasteaed. Kõige selle ehitamiseks kulub muidugi aastaid, kuid meeldiv perspektiiv on olemas,” kirjutas kolhoosi arhitekt Jaak Kruusmägi. (Saare Kalur nr 21, 1980)

Kui seda meeldivat perspektiivi projekti enda pealt vaadata, siis paneb see sõna otseses mõttes ahhetama. Endise prügila, praeguse golfiväljaku alale pidanuks kerkima terve linnaosa. Kogu planeeritav ala moodustas 154 hektarit, sellest haljasalad 63,6, teed ja tänavad 13,4 ja veekogud 7,3 hektarit. Ülejäänud maa oli mõeldud ehitistele.

Kvartal oli projekteeritud kolme elamugrupina, mille vahele olid ette nähtud alad kahele lasteaiale, 1280-kohalisele koolile ja garaažikompleksidele. Ühiskondlikest ja teenindushoonetest on projektis loetletud apteek, piimaköögi jaotuspunkt, meditsiinipunkt, toiduainete kauplus, tööstuskaupade kauplus, sööklaid-kohvikuid-baare kokku 140 kohaga, 25 töötajaga teenustööde punkt juuksuritöökojaga, pesu vastuvõtupunkt, keemiline puhastus, elamu ekspluatatsiooni kontor (majavalitsus), utiili vastuvõtupunkt.

Kalurikolhoosi keskus koosnes projekti järgi 4900-ruutmeetrisest keskusehoonest ühes hoiukassa, söökla ja 600-kohalise klubiga, 500-ruutmeetrisest kauplusehoonest, 4000-ruutmeetrise pindalaga spordikompleksist, kus pidid paiknema universaalsaal, maadlus- ja tõstesaal, lauamängude ruum, 25-meetrine siseujula, tervisespordikompleks ja lasketiir. Spordihoone juurde kavandati aga normaalmõõtmetega staadion võrkpalli-, korvpalli- ja tenniseväljakutega.

Lõunapoolseim elamugrupp oli mõeldud Saare Kaluri elamute ehitamiseks ja pidi koosnema põhiliselt kolmekorruselistest kortermajadest. Samasse pidid kerkima ka kolhoosi keskusehoone, kauplus koos teenustööde paviljonidega ning spordikompleks. Keskuse juurde oli projekteeritud ka suurem veekogu, mille rajamiseks kavandati Põduste jõele laienduse kaevamist. Samasse pidi kerkima individuaalprojektide järgi ehitatud väiksem elamugrupp ja park.

Põhjapoolsed elamugrupid olid mõeldud riikliku hoonestuse paigutamiseks. See pidi koosnema kolme- kuni viiekordsetest kortermajadest, individuaalelamutest, parklatest, laste mängu- ja spordiväljakutest.

Esimesed kortermajad

Saare Kaluri elamugrupis planeeriti elamute üldpinnaks kokku 35 919 m2, kus oleks kodu saanud 1597 inimest. Riigile reserveeritud põhjapoolses osas nähti ette ühes elamugrupis
68 272 m2 ja 3034 elanikku ning teises 93 017 m2 ja 4134 elanikku.

Saare Kaluri 11 kortermaja, keskusehoone ja spordikompleks pidanuks plaani järgi valmima aastaks 1990.

Ehitus läks hooga lahti 1979. aasta alguses. Oktoobris annab Aleksander Maripuu kolhoosilehes objektilt lühireportaaži. “Olgugi et lõunavaheaeg oli juba käes, brigaad veel töötas. Parajasti tõsteti katusele bituumenikatelt. Kas siis lõunal ei oldagi? Minu küsimusele vastati, et kraana on objektil ajutiselt. Sellepärast tuleb vajalik kiiresti ära teha, et kraana saaks suunata teisele objektile. “Meil aega pärast lõunatada küll,” oli brigadir Vello Raadeli vastus. Sellest oli kohe näha brigadiri õiget suhtumist mehhanismide kasutamisse.”

PEAGI VALMIS: Esimeses järjekorras kerkis uude kvartalisse kaks kahekordset kortermaja.

Novembri alguses teatab leht, et Arvo Raua brigaad on Loode männiku külje all kerkivatest uusehitistest katuse alla saanud esimese kolmekorruselise 18 korteriga elamu ja katlamaja. Hoonete valmimistähtajani on paar kuud, kuid ehitajad muretsevad läheneva talve pärast, sest majal pole veel kõiki uksi-aknaid ees. Töötempo on kiire, objektil toimetavad üheaegselt nii krohvijad (brigadir Jaan Nuum), torustike paigaldajad (brigadir Aksel Auga) kui ka elektrikud (brigadir Maidu Kaunis). Abiks on autokraanajuht Rein Adrat.

“Uuselamu naabruses kõrguvad ehitusmaterjalide virnad. Tehakse ettevalmistusi veel kahe samasuguse elamu ehitamiseks lähemal ajal. Aastavahetusel valmiv esiklaps “Tuulte Roos” oma hüüdnime siis enam ei õigusta,” kirjutab loo autor Manivald Remmel.

Tuulte tallermaa

Saare Kaluri tolleaegne ehitusosakonna juhataja Heino Rauna ütleb, et nimi Tuulte Roos tuli rahvasuust, kuna esimene maja oli ehitustandril nii üksik ja kõikidele Kuressaare lahelt puhuvatele tuultele valla. Hüüdnimi oli sedavõrd tabav, et jäigi kerkivale elurajoonile, mida dokumentides nimetati küll Põdusteks, külge ja sai lõpuks ka selle ametlikuks nimeks.

Rauna märgib, et ehitusmaterjalid tuli ehitusosakonnal ise hankida, kuna kolhoosile riiklikke fonde ei eraldatud. Varustajad käisid ehituseks vajalikku kokku ajamas Tallinnas ja Venemaal. “Kalakott oli kaasas,” muigab ta.

Rauna meenutab ka, et esimeste majade kütmiseks rajatud katlamaja võimsusest jäi üsna pea väheks ja linnast veeti üle Põduste jõe tsentraalse soojusvõrgu trass. Siis sai elamurajooni edasi laiendama hakata.

1980. aasta novembris on esimeses kahes majas elanikud sees. “Kui valmib ka kolmas elamu, mille vundament on olemas, võime alustada juba elamutevahelise siseõue väljaehitamist. Sellised siseõued rajatakse kõikide tulevaste majagruppide vahele. Nendesse õuedesse tulevad lastele paigad mängimiseks, ka hekkidega eraldatud väiksemad nurgakesed,” kirjutas arhitekt Kruusmägi. Samas andis ta ka teada, et kesklinna projekteeritakse huvitava arhitektuurse lahendusega kalapood. Sellest pidi saama firmapood, kus kohapeal ka kalaroogade maitsmise võimalus.

Elurajooni kerkis üheksa maja, kalapood sai samuti valmis, aga siis sai nõukaaeg otsa. Saare Kaluri endine esimees Peeter Jalakas ütleb, et kavandatud ehitused olid kogu aeg plaanis ja ühtegi neist maha ei tõmmatud, lihtsalt nende alustamine lükkus muude olulisemate objektide tõttu edasi. “Esimesel kohal oli Nasva kalatöötlemiskompleksi rajamine. Sotsiaalobjektid, kontorihoone kolimine – need ei olnud nii tähtsad,” meenutab ta. “Kokkuvõttes sai kolhoosiaeg lihtsalt otsa ja siis polnud uusi kontorihooneid ja elamuid enam kellelegi vaja.”

Jalaka sõnul on tal Tuulte Roosiga seoses kahju ainult ühest asjast – et ei jõutud valmis ehitada teist kaarekujulist maja praeguse vastu. “Siis oleks elamukvartali teeäärne osa plaani järgi valmis saanud,” sõnab ta.

Viimane element vaikselt kalevi alla lükatud suurprojektist oli lasteaed, mille projekteerimine algas 1986. aastal. 140-kohaline lastepäevakodu-sõim avati 1990. aasta aprillis ja sai nimeks Põduste lasteaed. 1992. aastal andis Saare Kalur selle üle Kuressaare linnale. Tuulte Roosi nime sai lasteaed 2007. aastal.

Print Friendly, PDF & Email