MAAILM: Gruusia naispresident lubab kiskjaliku Venemaa taltsutada

KAS MUUDATUSED TULEKUL? Homme tehakse Taga-Kaukaasias ajalugu – ametisse astub Gruusia ajaloo esimene naispresident Salomé Zourabichvili. Igatahes praegu arvavad paljud grusiinid, et Pariisis sündinud ja seal hea hariduse saanud daam toob nende kodumaa keerulisest olukorrast välja ja taastab Gruusia kunagise mõjuvõimu.
CORRIER INTERNATIONAL

Londoni ajaleht The Sunday Times avaldas pikema loo Gruusia esimesest naispresidendist Salomé Zourabichvilist, kes annab homme ametivande. Leht kirjutab temast kui haritud, läänemeelsest ja elegantsest pariisitarist. Teda võrreldakse isegi kuninganna Tamariga, kelle nimega seondub Gruusia riigi kuldajastu. Kõigele sellele tuleb veel lisada venevastalisus – ilma selleta pole ju tänapäeval võimalik kuldajastut luua.

Briti ajaleht kirjutab, et Zourabichvili näeb välja nagu šikk pariisitar ja et varem oli ta Prantsusmaa suursaadik Thbilisis. Gruusia poliitikutele hakkas Pariisis sündinud ja üleskasvanud Salomé Zourabichvili sedavõrd meeldima, et nad veensid teda diplomaatilisest karjäärist loobuma ning palusid, et ta võtaks vastu Gruusia välisministri ametikoha. Nüüd tegi Zourabichvili aga veelgi olulisema hüppe – homme, 16. detsembril annab ta Gruusia presidendi ametivande.

Ta on esimene naissoost president Gruusias. Seepärast on mõistetav, et ta veidi närvitseb, kirjutab The Sunday Times. Zourabichvili kardab, kas ta tuleb ikka toime riigi juhtimisega, mille ajaloos on olnud rohkesti verist vägivalda. “Ajaloos on vallutajad Thbilisi linna 26 korral maha põletanud,” ütles Salomé Zourabichvili Briti ajakirjanikule Matthew Campbellile. “Gruusia on alati elanud kõrvuti väga keeruliste naabritega. Ta on asunud kolme võimsa impeeriumi – Bütsantsi, Osmanite ja Pärsia – vahetus läheduses. Ajaloo vältel on meie rahvas neid kõiki tunda saanud.”

Tänapäeva peamised ohuallikad

Tänapäeval kujutab endast aga peamist ohtu Kreml, kellele pole sugugi meeltmööda oma kunagise impeeriumi pärli ja Nõukogude diktaatori Jossif Stalini sünnimaa kaotamine, jätkab Londoni leht. 2008. aastal tungisid Gruusiasse Vene väed. Kui toona polnuks Prantsusmaa aktiivset vahendustegevust, oleks Vene armee võinud jõuda isegi pealinna Thbilisisse.

Praegu seisavad Vene sõdurid endiselt piiril. The Sunday Timesi ajakirjaniku sõnul hakkab neid nüüd tagasi tõrjuma sihvakas tumedajuukseline rohekate silmadega daam. Möödunud kuul ta juba näitas oma jõudu, kui Ukrainas leidis aset ohtlik intsident. Nagu Gruusia, nii asub ka Ukraina Musta mere äärde jääval alal, mis varem kuulus Nõukogude Liidule.

“Me peaksime ettevaatlikkusega suhtuma Venemaa katsetesse meid provotseerida, sest kunagi ei või teada, kas see provokatsioon kasvab üle palju aktiivsemaks ja mastaapsemaks sõjaliseks tegevuseks,” ütles Zourabichvili.

Suhtlemiseks Moskvaga on ta aga valmis. 2005. aastal, olles Gruusia välisminister, pidas ta üpriski edukalt läbirääkimisi oma kolleegi, Venemaa välisministri Sergei Lavroviga. Neil läbirääkimistel arutati Venemaa sõjaväebaaside väljaviimist Gruusia territooriumilt.

Ajalehele The Sunday Times ütles peagi ametisse astuv riigipea, et teeb kõik Gruusia sõltumatuse säilitamiseks. “Minu eluülesanne on hoida ära Gruusia sattumine Vene riigi koosseisu. See on üks minu elu eesmärke, millest ma kunagi ei tagane.”

Allergia kommunismi vastu

Juba lapsepõlvest alates suhtub Salomé Zourabichvili Moskva tegemistesse teatud skepsisega. Tema vanaisa ja vanaema olid Gruusia aristokraadid. Täpselt sajand tagasi olid nad sunnitud Thbilisist Pariisi põgenema. Toona oli Vene riigis suur segaduste ja verise kaose aeg, mis lõppkokkuvõttes tõi võimule bolševikud eesotsas Vladimir Leniniga.

Salomé lapsepõlvekodus räägiti gruusia keelt, kuid Pariisi eliitkoolides tuli tal suhelda prantsuse keeles. Teismelisena osales ta Prantsusmaa 1968. aasta noorsoorahutustes. “Peagi lõin ma neist aga lahku, sest nägin seal lehvimas punaseid lippe,” meenutas ta Briti ajakirjanikule antud intervjuus.

Tema esivanemate kurb ja kannatusterohke saatus oli noores tüdrukus tekitanud omamoodi allergia kommunistlike sümbolite, sh sirbi ja vasara vastu. Salomé Zourabichvili lapsepõlv möödus peamiselt Gruusia pagulaste keskel, kes rääkisid alati, et kunagi saabub aeg, mil kommunism variseb kokku ja Gruusia vabaneb Nõukogude ikke alt. Noorena ta seda ei uskunud, kirjutab The Sunday Times, kuid ajaloo kulg näitas, et vanematel ja elukogenud inimestel oli siiski õigus.

“Me elame maailmas, kus võib juhtuda mida iganes, kus olud muutuvad väga kiiresti, mistõttu me peame alati valmis olema ootamatusteks,” ütles Zourabichvili. Just see mõte on viinud teda arusaamisele, et Gruusia peab ilmtingimata liituma NATO ja Euroopa Liiduga. Seda vaatamata Venemaa ähvardustele ja entusiasmi puudumisele ses küsimuses Lääne-Euroopas. “Mäletan, et veel 1980. aastate lõpus ütlesid paljud, et Saksamaa taasühinemine ei saa kunagi teoks,” lisas ta.

Saabumine esivanemate maale

Kui Salomé Zourabichvili 1986. aastal esimest korda oma esivanemate maale saabus (toona töötas ta diplomaadina Prantsusmaa Washingtoni saatkonnas), kuulus Gruusia veel Nõukogude impeeriumi koosseisu. “Kuid ma tundsin end ikkagi nagu kodus,” ütles Zourabichvili. Thbilisisse naasis ta 2003. aastal, nüüd juba Prantsusmaa suursaadikuna. See oli nn rooside revolutsiooni ajal, mis kukutas võimult vana režiimi kaardiväe, kes oli valitsema hakanud pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal.

Rooside revolutsioon tõi võimule Mihheil Saakašvili. Toona esitles ta end maailmale kui poliitikut, kes toetab uusliberaalseid ideid. Just Saakašvili kutsus Zourabichvili 2004. aastal välisministriks. Kuid juba järgmisel aastal Saakašvili ta ka vallandas. Sellele vaatamata jõudis Zourabichvili tunnetada, mida tähendab olla poliitik keerulisel ajal keerulises riigis. Pärast Gruusia kodakondsuse saamist valiti ta parlamenti.

Homme toimuvale ametisse pühitsemise tseremooniale on Salomé Zourabichvili kutsunud paljud oma kunagised kolleegid Prantsusmaa välisministeeriumist. “Kutsusin peaaegu kõik nad siia,” kinnitas ta. The Sunday Times lisab, et Thbilisisse peaksid saabuma ka Gruusia uue riigipea tütar, kes on praegu Pariisi ühe mõjuka väljaande ajakirjanik, ja tema Londonis diplomaadina töötav poeg.

Süüdistus liigses venemeelsuses

Vaatamata venevastastele vaadetele on Zourabichvili oponendid tema pihta kriitikanooli loopinud. Briti ajaleht tõdeb, et paljudes postkommunistlikes riikides on poliitikamaailmas praegu kõige suurem solvang, kui sind süüdistatakse venemeelsuses.

Oponendid väidavad, et homme ametisse astuv Gruusia riigipea on mõjuvõimsa miljardäri ja endise peaministri Bidzina Ivanišvili tühipaljas marionett. Fakt on, et just Ivanišvili tegi Salomé Zourabichvilile ettepaneku kandideerida erakonna Gruusia Unistus – Demokraatlik Gruusia nimel riigi presidendiks.

Praegu elab Ivanišvili luksuslikus palees, mis maksvat üle 40 miljoni euro. Villas olevat eraloomaaed, kullatud seintega pöörlev peosaal ning muud ekstravagantsed ja uusrikastele omased arhitektuurilised liialdused. Gruusias kahtlustatakse, et sel mehel on tihedad sidemed Kremli kõrgete ametnikega, kelle abiga ongi tal õnnestunud hiiglaslikud rikkused kokku ajada.

Viimastel presidendivalimistel Zourabichvilile kaotanud Grigol Vashadze on ajakirjanikele öelnud, et valimiste ajal pandi toime hulgaliselt rikkumisi. Tema sõnul läks asi isegi nii kaugele, et valimiste lõplikke tulemusi on võltsitud.

Zourabichvili loomulikult eitab neid süüdistusi. Samamoodi eitab ta, et on kellegi ettur. “Mind toetas erakond, mitte üks inimene,” ütles ta. “Ise jään ma alati sõltumatuks.”

Samuti on ta kategooriliselt eitanud, et tunneks justnagu sümpaatiat Venemaa vastu. “Kui Gruusia poliitikas soovitakse vastast rünnata, siis süüdistatakse teda alati venemeelsuses,” lausus ta. “Ma pole aga kunagi teinud midagi selleks, et Gruusias tekiks taas olukord, mille eest minu vanavanemad olid omal ajal sunnitud põgenema.”

Zourabichvili väidab, et tema kindel valimisvõit näitab vaid Gruusia elanikkonna suurt soovi saada läänemaailma osaks. Samuti olevat grusiinidel lootus, et peagi tekib nende kodumaal võimalus taastada aeg, mida nimetatakse Gruusia ajaloo kuldajaks. See oli üks väike periood keskajast, mil riigi eesotsas oli naine – kuninganna Tamar (valitses 1184–1213).

“Ma ei soovi end temaga võrrelda,” jäi Salomé Zourabichvili vestluses briti ajakirjanikuga tagasihoidlikuks. “Kuid paljude grusiinide jaoks on siin seos olemas ja nad loodavad, et kuldajastu kordub. Võib-olla on see enesepettus, soovunelma samastamine tegelikkusega, kuid sellest räägitakse praegu palju.”

Print Friendly, PDF & Email