Katkend kaupluses pealtkuuldud vestlusest, õigemini monoloogist:
“Nii kui see jõuluaeg algab, hakkab üks suur rahalunimine pihta – küll anna raha puuetega inimestele, küll haigetele lastele, küll toeta toidupanka, keda iganes veel. Mina küll ei kavatse kellelegi midagi anda, milleks meil see riik siis on – las riik aitab!”
Ehk tõesti oleme tavalisest tähelepanelikumad, südamlikumad ning seega abivalmimad just jõulude eel ja ajal? Vähemalt arvestatav osa meist. Järelikult on need suuremad kampaaniad ajastatud õigesti. Arvata aga, et hädasolijaid aidaku riik ja kui riik ei aita, on igaühe oma asi, kuidas hakkama saab, või koguni, et abivajaja on ise oma kehvas olukorras süüdi – kas ei anna see tunnistust arvaja egoismist, empaatiavõime puudumisest, suutmatusest kujutleda end teise inimese olukorda?
Enesekindel arvamus “mina saan alati hakkama ega vaja iial teiste abi” võib aga ootamatult osutuda ekslikuks. Hoolimata oma ettevõtlikkusest ja visadusest võib see arvaja äkitselt leida end olukorrast, kus omal jõul enam toime ei tule.
Seega – kes vähegi saab, aidakem neid, kes abi vajavad, ja kui võimalik, tehkem seda ka muul kui jõuluajal. Tahulas tuleõnnetuses kodu ja kõige kallima, oma poja kaotanud ema mure ja lein läksid hinge paljudele. Loomulikult ei korva lapse kaotust miski siin ilmas, aga see, kui paljud soovisid kõigest ilma jäänud naist aidata, näitab, et inimesed on hoolivad ja head.
Iga inimene peab olema viisakas, hoolimata vanusest. Kui minul lapsena nina üle värava ulatas, ja ma sammud külateele seadsin, siis õpetati mulle kodus, et laps tervitab esimesena vastutulevaid inimesi. Kui läksin kooli ja hakkasin bussiga sõitma, õpetati mulle, et laps laseb vanad inimesed alati esimesena bussi siseneda, ja et kui bussi peaks hiljem sisenema vanainimene , ning talle istekohta pole, siis tuleb viisakas olla ja püsti tõusta. Nii ka toimisin läbi aastakümnete, alati. Nüüd olen ise vanur, ja see võib püha lihtsameelsusena minu poolt tänapäeval tunduda, aga tõesti ikka veel loodan aegajalt, et ka minu vastu bussiga liigeldes viisakust üles näidatakse. Aga… hommikuti on bussid täis istuvaid koolilapsi, ninad mobiilis, klapid peas. Kui bussi siseneb vanur, siis koha loovutab talle teine vanur. Isegi olen korduvalt nii toiminud. Koolilapsed ei tee vanureid nägemagi. Kui buss bussijaamas ette sõidab, tormavad lapsed inimeste vahelt läbi esimesena bussile, väga vähe on viisakaid noori, mõni nimme naerul näoga trügib mööda, nagu teeks midagi ägedat. Mina tõesti sätin end oma suure poekoti ja haigete jalgadega esimeste sisenejate hulka, et poleks väljudes haige seljaga sõitvas bussis kaugelt ette kõikudes tulla, aga mul on tunne, et üks jäme kere ja mustaks värvitud peaga, prillidega, ca 40 aastane “proua”, kolme kooliealise teismelise tütre ema, mulle vist varsti korralduse annab viimasena bussi siseneda. Nii, et pole imestada, et lapsed ebaviisakad on, ikka käitutakse nii nagu lapsevanem õpetab, laps on kodu peegel. Nii, sain südamelt ära õeldud!
Jah,nii tõesti on,et lastele pole õpetatud kõige elementaarsemaid viisakus reegleid.Kui vanemad on nii topakad,siis võiks vahel kooliõpetajad selle käitumise teema yles võtta.
Riik halvustab väljaütlemistes ülejäänu osa aastast “rikkaid”kes deklareerivad ausalt oma palga brutos üle 2100 .Raha loobitakse euroopa liidu näpuvibutuse peale võõrastele,raha lendab tuulde riigihangetel,paljud on oma palgad avalikult timminud piirile millele riik maksab ausate arvelt heldelt lisa ,avalikult ässitatakse poliitikute poolt inimesi teineteisele halvasti ütlema Seda nimekirja võib õhtuni jätkata
Olen aidanud ning aitan nähtavasti üksikuid ka edaspidi kuid paljudel puhkudel keeldun sest riik on EI seisukoha kujundamise minu eest ise ära teinud
Nõrgemate aitamine loob hea tunde ka aitajale. Mitte ükski riik ei suuda iial kõiki abivajajaid aidata niikuinii. Mida teed teistele, see tuleb endale tagasi!