ASJA LUGU: Ainus saarlane, kes pälvinud pisikese Paša Angelina

KUULSA TRAKTORISTI KUJU: 51 aastat tagasi sai Heljo Kaubist traktorist. 37 aastat tagasi autasustati teda Moskvas Paša Angelina pisiskulptuuriga. Vana T-40 on Heljo abiline talutöödel siiani.
MAANUS MASING

Praskovja (Paša) Angelina nimelist auhinda hakati välja andma 1974. aastast. Auhinnaks oli pisiskulptuur, 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonautidega Teadaolevalt on Eestis selle auhinna saanud 12 naist. Kelle tunnustamiseks see ette nähtud oli?

See oli Postimehe mälumängu üks viiest küsimusest. Avaldatud olid ka eestlastest auhinnasaajate nimed. Tosina naise hulgas oli ka saarlane Heljo (ajalehes küll Elju) Kaubi.

Vastuses andis Postimees teada, et auhind oli ette nähtud naismehhanisaatoritele. “Nais–traktorist Praskovja (Paša) Angelina (1912–1959) oli Nõukogude Liidus töökuulsuse ikoon, meestest oli selles staatuses kaevur Aleksei Stahhanov (1906–1977),” on MTÜ Liivimaa Mälu vastuses kirjas.

Lisada võib sedagi, et Angelina oli kolme Lenini ordeni ja Tööpunalipu ordeniga autasustatud tehniliselt haritud naise sümbol Nõukogude Liidus. Tornimäe külje all asuva Veere küla Põlde talu perenaine, kunagise Pöide sovhoosi traktorist Heljo Kaubi (78) käis Moskvas auhinda vastu võtmas 1981. aasta märtsis. Heljo on ainus saarlane, kelle tööd on tunnustatud Paša Angelina auhinnaga. Teda peeti selle vääriliseks 37 aastat tagasi.

Ligi veerandsada aastat kunagises Pöide ühismajandis traktorirooli või roomiktraktorite kange käes hoidnud naine ei saa praegugi oma talus traktorikabiini istumata hakkama. Iga päev käivitab ta päevinäinud mitmekümneaastase T-40 ja läheb sellega lauta sõnnikut lükkama. Talus on koguni neli traktorit ja igaühel neist oma otstarve. Heljo on Saare maakonna kunagisi naistraktoriste ühendava seltsi Roolipiigad liige ja sealjuures ainus, kes veel põllu- ja farmitöödel traktorit kasutab.

Nüüdseks on endise Pöide sovhoosi traktorist 28 aastat oma talus lüpsi- ja lihaveisekarja pidanud. Maatöö tagab Heljo sõnul talle reipuse. Teisiti ta ei oskagi olla.

Esmaspäeva ennelõunal, kui Heljo on oma igapäevase laudatuuri lõpetanud, kutsub ta külalise majja, et kunagist Moskva reisi meenutada. Esmalt hakkab esikus kohe silma metallplaatidega pink. Seegi on tunnustus tragile talunikule. Nimelise pingi kinkisid Heljole 75. sünnipäevaks roolipiigade seltskond ja Veere küla elanikud.

Moskvasse koos tõlgiga

Kui Heljole toona auhinnast teada anti, võtnud see põldudel, heinamaadel ja laudas traktoriga tööd rügava naise lausa tummaks. Saanud teada, et peab ise Moskvasse autasu vastu võtma minema, kurtis Heljo, et ei saa suurlinnas oma kehvavõitu vene keelega hakkama.

See mure lahendati aga kiiresti. Heljo sai endale tõlgi kaasa. “Brežnev (tollane Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretär – A. L.) käis Hiinas ja tal oli tõlk kaasas. Ju siis ka minuga võis tõlk Venemaale kaasa tulla,” naerab Heljo aastakümneid tagasi tekkinud situatsiooni üle. Tõlgiks sai ta Gruusiast pärit naise, oma majandi agronoomi.

Kuigi Heljo oli varem Moskvas ekskursioonil käinud, jättis seekordne reis unustamatu mulje. Töösangaritele tutvustati kosmoselinnakut, eesrindlastele kõneles tollal juba üsna põdur suure impeeriumi valitseja Leonid  Brežnev, kes Heljo sõnul naiste ees esinedes ei pudistanudki nii, nagu ta oli varasemates teleülekannetes vaatajaile silma jäänud.

“Meid viidi ka Lenini eluruumidesse. Mäletan, et toad olid väga külmad, seal oli ainult 14 kraadi,” kerib Heljo mälestuste lõnga.

Töösangarid paigutati elama tolleaegsesse esindushotelli Inturist, mis oli tavapäraselt väliskülalistele ette nähtud. Tegelikult olid ju eestlasedki Venemaal väliskülalised. Muide, enam seda hotelli Moskvas pole. Üks nõukogude ajastu monumente, 22-korruseline Inturisti hotell sulges uksed 16 aastat tagasi.

Koguka auhinnaga, mis oli pakitud klaasist kasti, kaasnes 300 rubla preemiat. See oli 14-aastase traktorististaažiga Heljo sõnul kahe-kolme kuu palk. Veel meenub Heljole, et mitmest liiduvabariigist Moskvasse sõitnud naismehhanisaatoritega kohtus Paša Angelina tütar, kes rääkis oma emast väga emotsionaalselt.

“Ega ma sellest Angelinast varem midagi ei teadnud. Nime olin võib-olla kuulnud. Temanimelise autasu pärast pole ma aga küll tööl käinud. Tegin oma tööd nii, kuidas oskasin. Ju ma siis olin kellelegi silma jäänud,” mõtiskleb Heljo.

1981. aastal keeras Veere küla naine juba suure võimsa ratastraktori T-150 K rooli. Enne seda olid tema töötraktorid MTZ-50, MTZ- 82, veel varem ka roomiktraktorid DT-54 ja DT-74. Pärast traktoristieksami edukat sooritamist aastal 1967 usaldati Heljole Saksa DV-s tehtud RS-09, rahvakeeles “sakslane”.

Vabariigi-sisestel künnivõistlustelgi on kogenud mehhanisaator edukalt saarlaste au kaitsnud. “Viimasel võistlusel jäi pool punkti esikohast puudu,” märgib Heljo.

Lisaks unikaalsele Paša kujule on Heljul ette näidata suur hulk medaleid ja aumärke, tänu- ja kiituskirju. “Neid ikka on,” ütleb Heljo tagasihoidlikult.

Talutöö tegijale keegi autasusid ei jaga. See pole Heljol ka eesmärgiks. Tähtis on see, et ta saab anda oma osa meie kõigi toidulauale. Pealegi teenib ta oma talus tehtuga pensionilisa. Heljo ei kurda. Tõsi küll, pikemaid mitmepäevaseid reise ei luba laudas olevad pudulojused ette võtta. Lehmi tuleb lüpsta iga päev.

Kuna Praskovja Angelina autasu on niivõrd unikaalne, siis on selle vastu huvi üles näidanud ka Eesti põllumajandusmuuseum. Heljo on aga endale kindlaks jäänud. Väärtuslikku skulptuuri, mille eest kogujad kindlasti suure summa maksaksid, ta kellelegi ära ei anna. “Raha kulub ära, aga see jääb,” sõnab Heljo.

Pärast Moskvast naasmist oli vaja uhket auhinda ju igal pool näidata. Tollane sovhoosidirektor Kaarel Paulus võttis üle liidu kuulsa traktoristi endaga mitmesse kohta kaasa.

“Siis veel Tornimäe kultuurimaja ei olnud. Esimene kord pidin ma Uuemõisa kultuurimajas midagi Moskvas käimisest rääkima. Teine kord võttis Paulus mind Salmele kaasa. Seal oli ka mingi pidu, kus ma olin sunnitud olema,” räägib Heljo.

Küllakutseid oli veel

Pöide sovhoosi sõprusmajand asus Läänemaal. Ka sinna, täpsemalt Kullamaale sõidutas Kaarel Paulus suure tunnustuse pälvinud naismehhanisaatori.

Kõik see oli tagasihoidlikule maanaisele liiast. “Eks see oli väsitav. Ma ei osanud ette kujutada, et siin selline trillallaa lahti läheb. Kullamaal ma tundsin, et sellised peod pole minu jaoks. Õnneks pole pärast seda mind enam eriti keegi tüüdanud. Hiljem olen aga roolipiigade seltskonnas sellest rääkinud ja auhindagi näidanud,” jutustab Põlde talu perenaine.

Naistraktoriste oli tollal palju. Üksnes Pöide kandis oli neid viis-kuus. Saaremaal ja Muhus kokku aga koguni 62.

Igapäevaelus pakub nüüd vaheldust roolipiigadega kokkusaamine. Kohtunud on Heljo ka teiste naistraktoristidega Eestimaalt, kes Paša Angelina auhinna pälvinud. Erika Rõõm ja Elmine Otsman on Heljo sõnul käinud ka Saaremaal. “Olime kolmekesi maakutsekeskkooli Upa koolihoone avamisel,” märgib ta. Kuulsa kombaineri ja traktoristi Elmine Otsmani koduski Viljandimaal on Heljo käinud.

Ja veel üks jõuludeaegne tähelepanek. “Paaril viimasel aastal olen jõululaupäeval olnud poja peres Roobakal. Kui oleme sealt minu teise pojaga ära tulnud, siis mingil hetkel on taevalaotusest välgunooled alla sööstnud ja kõvasti müristanud. Nii oli möödunud aastal ja ka kaks aastat tagasi,” räägib Heljo haruldasest loodusnähtusest.

Print Friendly, PDF & Email