SUUR MAA, SUURED ASJAD: Turvatundest (5)

“On äärmiselt kurb, et õiguskorda kaitsev inimene võib kaotada elu. On aga väga tähtis, et inimesed ikkagi julgeksid seda teha,” andis justiitsministeerium pressiteate vahendusel avalikkusele teada 3. detsembril, kui jagati tänavusi kodanikujulguse aumärke. Märgi pälvis postuumselt idavirulane Sergei Dayneko, kes sai surmava noahoobi, püüdes ühes Kohtla-Järve baaris lärmakaid inimesi korrale kutsuda.

Nädala lõpp tõi kaasa sarnase traagilise sündmuse Kuressaares.

Tunnen kogu südamest kaasa Sulev Kallavuse omastele ja lähedastele. Usun, et sellega ühinevad mõttes mitte ainult nende ridade lugejad, vaid inimesed üle Eesti. Niisuguste inimeste vaprus näitab meile tegelikult turvatunnet, mis on sisejulgeoleku alus. Seda, et kaitseme neid, kes meid ümbritsevad, kaitseme seda Eestit, mida me armastame. Ja elame üheskoos valusalt üle vastulööke.

Me mäletame 1990-ndate aastate Eestit, kus tänaval pommiti raha ja anti päise päeva ajal peksa, must kroonika ajalehtedes oli ühes pikem kui teises. Krimilood olid suured ja nende “kangelastest” said “meediastaarid”. Grupeeringud pakkusid firmadele katust ja klaarisid omavahel arveid varjatult ja avalikes kohtades. Lisagem veel, et liikluses hukkus tihti mitu inimest päevas. Miilitsaist politseinikeks kasvavate korrakaitsjate maine polnud altkäemaksude vohamisele tõttu kuigi kõrge. Õigusriigist küll räägiti, kuid paljudele jäi üldse segaseks, mida see õieti tähendada võiks.

Raskete isikuvastaste kuritegude arv on viimastel kümnenditel vähenenud kordades. Näiteks tapmisi ja mõrvu oli statistikaameti andmetel 2003. aastal vastavalt 147 ja 41, mullu 37 ja kaheksa. Me oleme raske tööga liikunud õiges suunas, kaasa on aidanud tubli töö ja õiged otsused politseis, aga ka teistes nn jõuametkondades. Arenev kodanikuühiskond on meie ühine naabrivalve.

Ometi leidub neid, kes ehitavad turvalisuse teema üles üksnes vihale ja toorele jõule. Enamasti tähendab see, et turvatunnet lubatakse kaikameeste kombel. Enne kui kõva kätt kiitma asume, võiks tegelikult mõelda, kas sel moel õnnestuks vältida niisuguseid lugusid, nagu Strasbourg´i tulistamine? Võib-olla üritatakse meid uskuma panna, et näiteks mingil moel robustne segregatsioon töötab paremini kui riikide professionaalsed teenistused.

Tänapäeva lastel on turvalisuse küsimused sageli mujal. Olete kuulnud sellisest ohtlike väljakutsete esitajast nagu Momo? Minu teismelised teavad sellest ebaloomulikult punnis silmadega koletust internetitegelasest üht kui teist. Ja arvan, et nad oskavad ka end niisuguste nähtuste ees kaitsta.

Ühel päeval me usaldame oma lapsed iseseisvalt tänavale. Me ei saa neil kogu aeg käest kinni hoida ja lõpuks nad ei taha seda ise. Täpselt samamoodi peame nad usaldama internetti. Nad saavad seal hakkama. Raamatu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” autor Diana Poudel on rõhutanud, et lastega tuleb rääkida. Lahtiste kaartidega.

Turvalisuse teema praegusel ajal ongi kõige laiemalt võttes avatuse ja suletuse teema. Mina ei usu elusse tsitadellis. Mina usun kodanikujulgusse, aktiivsusse, tahtesse väärnähtustele silma vaadata. Turvatunnet loome ühiselt.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email