Meelis Kubits: 5. detsember – ettevõtjad ei lahkunud Eestist. Ülestunnistus #7

Möödunud kolmapäeval, 5. detsembril, anti Tallinnas Maarjamäe lossi suvesaalis viimast korda üle Aadu Luukase nimelised missioonipreemiad. Selline oli Sihtasutuse nõukogu liikmete otsus. Kaheteistkümne aasta jooksul on Aadu Luukase missioonipreemia kaudu tunnustatud kokku 15 laureaati ja 52 nominenti. Rahalises väärtuses teeb see üle 700 000 euro. Raha on suur, aga mitte preemia ainus väärtus. Statuudi kohaselt antakse missioonipreemia isikutele,“ kes on silma paistnud Eesti ühiskonna tasakaalustatud arengu ja rahva elukvaliteedi tõstmisele suunatud tegevuse edendamisel“. Pealtnäha üldiste sõnade taga paistab sügav sisu, kui meenutada kelle raha jagatakse.

Missioonipreemia rahastamise eelduseks olev Aadu Luukase kapital on teenitud enne ja jagatud peale 2007. aasta aprilli pronksiööd. Kui pronksiöö tõi ühiskonnas eksisteerinud lõhe esile erinevate rahvustunnuste pinnal, siis täna on osapooled end kaevikutesse kaevanud rahvuse sees. Selles mõttes on väga sümboolne, et missioonipreemia viimase laureaadina läheb ajalukku SA Hille Tänavsuu Vähiravifond „Kingitud Elu“. Toivo ja tema kolleegide palge ees oleme kõik võrdsed.
Sattusime auhinnatseremoonia eel lobisema David Vsevioga, missioonipreemia laureaadiga aastast 2008. Ja kuigi David teab peaaegu kõike, ei olnud tal aimu, kuidas on lahendatud renoveeritud lossi suvesaalis Evald Okase monumentaalse teose „RAHVASTE SÕPRUS“ väljapanek. Suurteos oli maalitud spetsiaalselt Eesti NSV Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseumi tarbeks 1987. aasta lõpus. Tehniline lahendus osutus lihtsaks nagu enamiku jaoks Taxify app. Mingil hetkel eemaldus klaaskate pannoolt hääletult ja selleks, et mitte 21. sajandil liialt domineerima jääda, sulgus taas. Astusime justkui ühest ajastust teise.
Viimase missioonipreemia tseremooniaga samal päeval teatas grupp noorema põlvkonna ettevõtjaid uue, Heateo Sihtasutuse juurde loodud filantroopiafondi loomisest. 1,1 miljonit euro ulatuses on kavas Eesti startupedulugude kaudu teenitud vahendeid investeerida mõjusate haridusmaastikul tegutsevate projektide ja algatuste toetuseks. See on hea uudis mitmest aspektist, kuna üldlevinud arvamuse kohaselt ei ole selle põlvkonna ettevõtlikel inimestele jalad nii mullas kui neil, kes teenisid oma algakapitali üheksakümnendatel.

Kümme aastat tagasi kirjutasin Eesti Ekspressis artikli „Ettevõtjad lahkuvad Eestist“. On hea meel tunnistada, et vähemalt ühes olulises aspektis eksisin. Pealkirja osas. Paljud murekohad on süvenenud ja nii mõnigi tolleaegne kollases olev tuluke, näiteks bürokraatia kasv, on tänaseks parandamatult punases, aga ühte nähtust ei osanud kümme aastat tagasi veel ette näha. Üheksakümendate praeguses vaates romantilises, aga tolleaegses online’is pigem anarhistlik – kleptokraatlikus otsuste tegemise tuhinas sündis Eesti Vabariigi Valitsuse strateegilise otsusena IT valdkonna prioriteetseks kuulutamine. Vedasid seda asja tollaegne välisminister Toomas Hendrik Ilves ja haridusminister Jaak Aaviksoo. Võib julgelt öelda, et need mehed olid omast ajast ees. Raske on ette kujutada tänast Eesti e- edulugu, kui ei oleks olnud Tiigrihüppe programmi, IT kolledzhi loomist, esmajoones aga kogu teema jõulist laualepanekut poliitilisel tasemel. Keskkonnas, kus peeti suuri lahinguid nõukogudeaegsete tootmisüksuste erastamise osas, tundus IT prioriteetseks kuulutamine täiesti ulme. Üheksakümnendatel tehtud õiged otsused läksid uue sajandi nullindate keskel lõpuks kasvama ja on andnud juba praeguseks vilja, mis kuhjaga ära tasunud. Seepärast on igati loogiline, et sellest edust osa saanud noored põrgatavad osa rahast järgmistele põlvedele mõeldes tagasi.

Vaadates seda Evald Oksase pannood, mõeldes vaba Eesti esimese tõeliselt suure äri – transiidiäri õitsengule ja julgetele poliitilistele otsustele, on 2018 aasta 5. detsember mingis mõttes sümboolne päev Eesti ajaloos.
„Teatepulk on üle antud.
Ettevõtjad ei lahkunud Eestist.“

5. detsembril möödus 14 aastat sellest, kui Budapestis leppisid Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning Venemaa Föderatsioon kokku, et vabastada Ukraina tuumarelva kandmise raskest koormast. Päev, mida väga ei soovita meenutada. Hiljem liitusid Ukraina territoriaalse terviklikkuse garanteerimise memorandumiga Prantsusmaa ja Hiina. Selle lepingu mittetäitmise osas on memorandumi osapooled Ukraina ees võlas. Muus mitte. Sellest, et aidata saab eeskätt seda, kes end ise aitab, oli juttu nädal tagasi.

Aasta tagasi, 5. detsembril tõid Ukraina eriteenistused Kiievi kesklinna kortermaja katuselt alla Gruusia ekspresidendi ja Odessa endise kuberneri Mihhail Šaakasvili. Vaadates üle neid videokaadreid Mišast katusel, tuleb ette möödunud sajandi algus. Ei ole selliseid revolutsionääre 21. sajandil maailmas palju. Poliitikutes domineerib alalhoidlikkus. Ülestunnistuse püsilugeja on küllap märganud, et ei saa me Mišast üle ega ümber. Hollandis resideeruva Šaakasvili vari jääb Gruusia kohale edasi. Presidendivalimised on läbi, ees ootavad nõutavad erakorralised parlamendivalimised. Miša enda fookus on nädalaga võetud taas Ukrainale. Ja asja eest. Sõjaseisukord ajab inimesed keema.

Pikemalt: edasi.org

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.

Print Friendly, PDF & Email