SOTSIALISTLIKU OMANDI RIISUMINE 1948: Lihaäri viis 25 aastaks vangi (1)

ORISSAARE RAJOONI MIILITSAD: Evald Saksakulm töötas enne Orissaare rajooni kaotamist sealses miilitsaosakonnas. Ajaloolisel ülesvõttel on paljud tolleaegsed korrakaitsjad.

“Teilt arestiti üle 800 tühja viinapudeli – kas see on kõik teie joodud viin?” küsib kohtunik. “Ma ei mäleta. Väljaspool korterit joodud viina tühje pudeleid ma koju ei ole toonud,” kostab kohtualune.

Aasta oli 1949. Tegevuskoht Kuressaare teatrimaja saal, kus toimus kohtuistung seitsmeliikmelise riigivara riisujate jõugu üle. Aasta varem, 1948. aasta jaanuarikuus avas vastselt Saaremaa miilitsa SORVVO juhina tööd alustanud Evald Saksakulm kriminaalasja toimiku ühes Saaremaa kooperatiivis tegutsenud grupeeringu uurimiseks.

SORVVO oli sotsialistliku omandi riisumise ja spekulatsiooni vastu võitlemise osakond. Aasta hiljem kohtusse saadetud süüdistusse läks kirja mitu karmi paragrahvi: eriti suures ulatuses riigi ja ühiskonna vara riisumine, spekulatsioon, ametiseisundi kuritarvitamine, ebaseadusliku tööstuse avamine ja registreerimata toodangu väljalaskmine.

Salajane menetlus

Kriminaalasja oli Saksakulm sunnitud avama algselt n-ö salaja, sest grupi ühe liikme tütar Agnes töötas prokuratuuri sekretärina ja oli lisaks Saaremaa miilitsas kõrgel kohal töötanud major Rodionovi armuke.

“Asja ootamatuse huvides ei saanud algstaadiumis lubada, et meie tööst oleksid asjaosalised teada saanud. See oleks võinud viia operatsioonide läbikukkumisele. Nii siis töötasime põranda all kuni peasüüdlaste vahistamiseni,” meenutas Saksakulm 1986. aastal kirjutatud mälestustes.

Siiski oli midagi läbi imbunud ja major Rodionov kutsus uurijad “kohvile”. Samal ajal oli Saksakulmul ülejärgmiseks päevaks ette nähtud kolm vahistamist. Ta pidas ülemuse ja prokuröriga nõu ning lepiti kokku, et kohe peale “kohvil käimist” tuleb kavandatud vahistamised ära teha, kasvõi öösel.

Major uuris, miks teda suurest ja tähtsast ettevõtmisest ei informeeritud. Evald Saksakulm laveeris nii kui oskas, võttis osa süüd enda kaela ja ajas selle teadmatuse arvele. Jutt viskas õli tulle ja ajas majori marru. Ta lubas uurija vallandada.

Kabineti ukse taga ootasid samal ajal aseprokurör ja osakonnaülem. Kokkuleppe kohaselt pidid nad sisse astuma, kui jutt tõsiseks kisub. Nii läkski. Aseprokurör Patrušev selgitas, et kõik on tehtud tema teadmisel ja kolm vajalikku vahistamist tuleb kohe ära korraldada.

“Nõupidamiselt jooksime otse ülesannet täitma. Villmanni ja Mägi saime kohe kätte ja asi kulges normaalselt, Maripuu oli aga jõudnud kaduda, kuna Villmanni tütar jooksis töö juurest Maripuu korterisse ja andis vahistamisest teada. Maripuu juures olid asjaosalised aga joomingul. Agnese isa tuli tänaval vastu, kus me ta vahistasime,” kirjeldas Saksakulm oma mälestustes.

Jõugu juht Aleksander Maripuu oli aga paar päeva kadunud. Ühel laupäeva õhtul pärast tööd jalutas Saksakulmu alluv, vanem-operatiivvolinik Alfred Kivi Maripuu korteri lähedal ja nägi läbi akna, et mees sööb laua juures. Miilits hüppas kööki sisse, kuid mees oli kadunud. Ta oli ennast väljakäiku lukustanud ja keeldus kaasa minemast. Kui Kivi oli lubanud kasutada relva, mida tal kaasas ei olnud, allus Maripuu käsule ja läks osakonda kaasa. Vahepeal tegi ta küll kõrvalepõike Tallinna tänaval asunud baari, kus jõi kiiresti ära 400 grammi viina.

450 ülekuulamist

Saksakulm meenutas, et mehed töötasid kooperatiivis lihavarujatena ja tegutsesid 1946. a algusest saadik Saaremaal väga suuremastaabiliselt. Maripuu oli eluaegne lihunik ja loomade kokkuostja. Villmann tema sekretär, Sepp agendiks Lümanda ja Kihelkonna kandis, Krull aga avas oma vanas kuuris “tapamaja”.

Teised osalised olid seotud lihaloomade ülesostmise ja edasimüügiga. Asja tuum seisnes selles, et talupidajatelt osteti kariloomi ostukviitungi blanketti ja lattu saatmise dokumenti vormistamata. Suusõnaliselt lepiti kokku looma hinnas ja summa maksti omanikule välja. Hiljem looma üleandmisel vormistati dokumendid teistsuguse ostusummaga ja nii oli iga looma pealt võimalik teenida mitusada rubla vahelt.

Kokku kuulati üle 400–450 inimest, toimik oli mitutuhat lehekülge paks. ENSV ülemkohtu istung toimus viiel päeval teatri saalis. Rajooni prokuröri Rotvejevi süüdistuskõne kestis kaheksa tundi. Saal oli puupüsti rahvast täis. Kohtuotsusega neljale süüalusele karistuseks 25 aastat, teistele vähem.


EVALD SAKSAKULM

NOORPAAR: vastselt abiellunud Evald Saksakulm ja Õilme Saksakulm (sündinud Mälk) 1940ndate lõpul tehtud fotol.
2x ERAKOGU

Muhumaa mees Evald Saksakulm asus Saaremaa miilitsaosakonnas tööle 1945. aasta 25. märtsist, olles vaid 18-aastane. Kõigepealt oli ametis Kuressaares, seejärel Lümandas, Torgus, Kihelkonnal. 1. jaanuarist 1948 töötas SORVVO jaoskonna ülemana. Aastail 1952–1956 Vändras, seejärel kolm aastat Orissaare miilitsajaoskonnas vanem-operatiivvolinikuna. Pärast Orissaare rajooni likvideerimist asus ta uuesti tööle SORVVO liinis Kuressaarde, kus aasta pärast tehti talle ettepanek asuda ametkonnavälise valvejaoskonna etteotsa. 1. juulil 1970 täitus Evald Saksakulmul organites 25 aastat, 3 kuud ja 6 päeva, ta surus oma järeltulijal Aksel Nurmil kätt ja võttis vastu pensionitunnistuse.


Episood kohtuistungist: nali või küsimus?

Kohtuniku küsimus: “Kas teie võite selgitada, kuhu panite raha, mida pettuse ja riisumise teel omastasite?”
Maripuu vastus: “Ma ei mäleta.”
Kohtunik: “Nagu rääkisite, võtsite tihti viina koos oma kambaga. Kas võite selgitada, mida teie sõite sakusmendiks peale?”
Maripuu: “Võin. Tihti sõime võileibu vorsti, singi ja kiluga, harvem muud.”
Kohtunik: “Selgitage, kuhu jäid kilupead peale võileibade asetamist?”
Maripuu: “Kodanik kohtunik, kas see on nali või küsimus?”
Kohtunik: “Küsimus.”
Maripuu: “Loomulikult me kilupäid ega rappeid ei söönud. Need viskasime alati prügikasti või solgiämbrisse.”
Kohtunik: “Te kuulsite – Maripuu mäletab seda väga hästi, kuhu pani kilupead ja rapped, seda aga ei mäleta, kuhu pani riisutud raha. Kohtule on asi selge.”


KARISTUS RUHNU MOODI

Ruhnu saarel oli piirkonnavolinikuks miilitsa vanemleitnant Urb, sõjaväest demobiliseerunud vanem mees. Valdas küll vabalt eesti ja vene keelt, kuid puudus miilitsatöö “soon”. Talvel temal Saaremaaga ühendust ei olnud ja tegutseda tuli oma nõu ja jõuga.

Ühel sügisel riknes kalavastuvõtupunkti juhatajal 400–500 kg värsket räime ja ta mattis selle maha ilma akteerimata. Asi juhtus enne külmade tulekut ja sellest sai teada piirkonnavolinik Urb.

Kala matmise koht vaadati üle, kahjusumma määras piirkonnavolinik ise ja materjalide põhjal algatas kriminaalasja. Algatamise määruse kinnitas ta velsker-ämmaemanda punkti pitsatiga, kuna külanõukogu oma pitsatit polevat andnud.

Järgnesid “juriidilised’’ toimingud: tunnistajate ülekuulamised, tõkendi valik süüalusele, süüaluse ülekuulamine, süüdistuskokkuvõte jne. Kõik määrused kinnitatud eelmainitud pitsatiga. Kuna “teist” võimalust ei olnud, mõistis piirkonnavolinik ka “kohtuotsuse” alusel süüalusele karistuse – valmistada 5 m3 küttepuid Ruhnu valla täitevkomiteele. Otsus viidi täide, puud anti üle ja tõend lisati materjalide juurde.

Kevadel tõi Urb materjali osakonda ja rääkis, et on ära teinud suure töö. Lugesin need kokkuköidetud lehed läbi ja see lõi mind alguses otse tummaks. Sõnagi lausumata andsin lugeda ka kolleegidele ja miilitsaülemale. Lõppkokkuvõtteks naeru ja nalja kui palju.

Isegi prokurör luges ja naeris. Ta nentis, et tegemist on ennekuulmatu seaduserikkumisega, kuid et tegemist oli Urbiga ja omaette “saareriigiga”, arvas õigemaks Urbi mitte karistada ja eksimus lihtsalt selgeks teha. Valla täitevkomitee maksis puude valmistamise “süüalusele” välja. “Süüalune” omakorda hüvitas riknenud kalade väärtuse kalakombinaadile.

Evald Saksakulm

Print Friendly, PDF & Email