Vojentorgi poest sai mandariinid lauale ja ateljeest ülikonna selga (3)

VOJENTORGI ÕMBLUSATELJEE: 1975. aastal tehtud fotol on Anne Raamat oma töölaua taga. Juhuse tahtel on tema selja taga olevate mannekeenidel ainult tsiviilülikonnad, ei ühtegi vormikuube.
3x Erakogu

Augusti lõpus Sääre tipus muinastulede lõkke ääres istudes läks kogunenud seltskonnas jutt nõukaajal Kuressaares olnud Vojentorgi poele. Kes mäletas rohelisi herneid, kes muusikakeskuse ostu. Kuid mis see Vojentorg siis ikkagi oli?

Saaremaa Vojentorg (st sõjaväekaubastu) kandis numbrit 586. Selle alla kuulusid peale Kuressaare (Kingissepa) kaupluse ka pea kõikides siinsetes väeosades olnud poed. Linnas olid peale keskkaupluse-lao Kauba tänaval (selle teisel korrusel töötasid rätsepad) veel toidupood ja raamatupood Holostovi keskuses ning Aia tänava raketiväeosa ja Marientali piirivalvelinnaku pood. Kesklinnas baseerunud sideväelastel oma poodi polnud.

Südalinna toidupood tegutses ruumis, kus praegu asub Sokisahtel, ja selle kõrval oli raamatupood. Seal oli müüjaks Tatjana Brivk. Lääpas põrandaga toidupoe müüja Anna oli aga range olemisega. Ajastule omaselt lookles toidupoe uksest välja pikk järjekord, kui müüki oli tulnud lahustuv kohv või mandariinid ja apelsinid. Kuid jõuludeks sealt defitsiiti muidugi mõista ei jagatud. Mandariinid tulid müüki vahetult enne aastavahetust.

Aia tänava raketiväeosa kauplus oli sööklaga samas majas. 80. aastate lõpu poole töötas seal müüjana noorepoolne naisterahvas, kellest olenes poe lahtiolek. Kuid üle nelja-viie tunni päevas kauplus avatud ei olnud. Müügis olid toidukaup, sigaretid, militaarvidinad ja riided. Hooti paisati müügile ka sõbralikes sotsialismimaades valmistatud jalatseid, nagu näiteks Tšehhi botased. Alkoholi selles poes ei müüdud.

Sõrves Maanteekülas asus Vojentorgi kauplus nr 7 otse kasarmute kõrval spordisaali ja sööklaga samas majas. Veel olid poed Vana-Torgu ja Tehumardi raketiväeosades. Oma poed olid Dejevos, Orikülas ja Kallemäel, Undvas, Muhus Piiril ja Levalõpmel.

Nendes suletud territooriumiga väeosade kauplustes said teatud juhtudel ostelda ka tavainimesed, sest tõenäoliselt olid sõjaväekauplustelegi kehtestatud läbimüügi kuu- ja aastaplaanid, mis vajasid täitmist.

Ostmisel olid aga mõningad piirangud. Poisslapsed oleksid kangesti tahtnud soetada endale mütsimärke ja paguneid. Näiteks Kuressaare Vojentorgi poes asus vastav lett kohe uksest sisse minnes vasakut kätt, ent poistele sealt paguneid-märke ei müüdud. Mõnel noorukil olla siiski õnnestunud üht-teist välja nuruda. Ka autobaasi meestele oli väeosadesse muidu tüütu kivisöevedamise boonuseks poeskäimine, et osta loorberilehti, mida tavapoest ei saanud.

Õmblusateljeest sai ka pintsaku tellida

Kuressaarlane Anne Raamat töötas Kauba tänava ( toona 1. mai) poe teisel korrusel asunud õmblusateljees 20 aastat, kuni selle likvideerimiseni.

Ateljeesse rätsepaks sattus ta ajalehekuulutuse peale. Tööle asus Anne 1. aprillil 1972. aastal ja koondati sealt 9. septembril 1992. “Eks see lõpp natuke ootamatult tuli,” tunnistab Anne. Ateljee oli avatud teisipäevast reedeni kell 9–18.30, laupäeval 9-st 15-ni ning pühapäev ja esmaspäev olid vabad.

Võrreldes tänapäevaste nõuetega olid töötingimused kasinad. Anne meenutab, et ateljee uks oli poe nurga taga garaažide pool. Sealt viis üles kõrge puutrepp. “Kõigepealt oli vastuvõtja Valentina Bulina. Tema selja taga oli laoruum, kust ta andis välja abimaterjale: paelu, nööpe ja haake. Seejärel oli kingsepa tuba. Tegu oli vanema mehega ja kui tema ära jäi, siis kadus ka kingsepateenus. Siis tuli suur õmblustuba nelja rätsepaga ja kaks väiksemat tuba,” räägib Anne. Kui mehed said tellida ka ülikondi, siis naistele õmmeldi ainult mantleid ja pükse.

Ülemaks oli juurdelõikaja Vassili Ivanovitš Vinogradov. Tema oli nii hea käega, et meestepükstele polnud vaja proovi tehagi. Naistepükste tuli siiski ka proovis passitada. Mereväelastele õmbles Vinogradov nahkpintsakuid. Ja kohalik partei-koorekiht olid kõik tema kliendid. “Vanematest olijatest töötasid ateljees minu tulles veel Sõmmer Aino, Priske Marta ja üks ohvitseri naine, kes tegi sineleid, kuid tema läks varsti ära. Väikestes tubades õmblesid Luukas Elli ja Paasi Milvi,” meenutab Anne.

Väljaõpe toimus kohapeal. “Vinogradov oli range õpetaja. Lasi kõik tehtu ette näidata,” räägib Anne. “Pärast õpetasin ise välja kuus-seitse ohvitseri naist või mõni võis isegi tütar olla, aga nemad läksid kohe edasi, meile ei jäänud. Mõni jõudis just tulla, mees viidi aga Venemaale üle, naine läks kaasa. Vot niimoodi käis ohvitseri elu. Ma tean, et üks naine läks Murmanskisse. Olime temaga veel mõnda aega kirjavahetuses. Hiljem tuli Saare kombinaadist meile üle Eksiine Metsalu, kes õmbles kitleid.”

Kui Vinogradov haigeks jäi, sai tema asemel juurdelõikajaks Tatjana Poulova, kes käis pool aastat Moskvas õppimas. “Tegelikult pakuti mulle seda võimalust, aga ma pelgasin keele pärast. Üks asi on omavahel vene keelt rääkida, aga õppida võõras keeles on ikka midagi muud,” tõdeb Anne. “Tatjana õmbles enne vormipükse nagu minagi.” See oli tema sõnul niimoodi jagatud, et osa õmbles pükse ja teised nn kitleid ehk vormikuubesid, tervet vormi korraga ei tehtud. Vorme õmmeldi ka miilitsatele ja tuletõrjeametnikele.

Mehaanikud käisid Saare Kommunaalist või üle tee asuvast kampsunikudumise tsehhist. Kuid parim mehaanik oli Juri Ignatovitš Dejevost. Tema pani kõik masinad jooksma. Vanemad prouad kasutasid aga ikka edasi jalaga masinaid, uued seisid laos ja neilt võeti lõpuks vaid varuosi.

Maja oli ahiküttega ja ahjusid küttis hommikuti koristaja. Üks suur ahi jooksis läbi kolme toa, tellimuste vastuvõtja juures oli teine ahi ja kolmas proovitoas. Käte pesemiseks oli suure toa seinal tilaga veenõu, mille all ämber. Vett toodi õues olnud pumbakaevust ämbriga. Sealt saadi vett ka riiete aurutamiseks. “Nagu too aeg öeldi: solk sees ja vesi väljas,” muigab Anne.

Kahekohaline kuivkäimla oli õues, kus asusid toidu- ja riieteladu, millest sõjaväeautodega käidi teisipäeviti kauba järel. “Siis oli parem sealt eemale hoida, sest ega sõdurid vaadanud, kuhu nad lasevad.” Meenutab veel, et igale töötajale oli mõõdu järgi välja antud gaasimask. Vastuvõtja Valjal oli aga

astma. Tema öelnud, et kui ma selle pähe tõmban, siis suren ära, muidu jääksin kogemata ellu. Olenevalt auastmest tellisid ohvitserid uue vormi endale aasta-paari tagant. Kuid klientide hulgas oli ka üleajateenijaid, kes pidanuks kandma laost saadud valmistoodanguna tehtud vormi, aga eelistasid selle siiski tellida rätsepalt. “Tellimuste eest maksid kõik ateljees sularahas ära,” sõnab Anne.

Tegemist oli tükitööga. Anne sai püksipaari pealt endale kolm rubla ja kümme kopikat. Päevas õmbles ta kaks paari pükse. “Õpilasena maksti mulle esialgu 45 rubla kuus. Käisin maalt tööle. Üks ots bussiga maksis 40 kopikat. Lõuna ajal sai söömas ka käidud. Aga kodus olid loomad ja muu. Sai hakkama,” räägib ta. Söömas käidi viinerisaalis või haarati soe toit kulinaariast. Pidupäevade puhul, nagu oktoobrirevolutsiooni ja armee aastapäev, maksti parematele preemiat. Lisaks tehti töötajatele tähtpäevadeks kingitusi, milleks enamasti olid kristallnõud.

Suurt rõhku pandi paberimajandusele ja õmblemisel olid reeglid. Näiteks pükste värvel pidi olema 4 sentimeetrit lai. Uuritasku laiuseks oli 7 sentimeetrit ja mitte millimeetritki vähem. Püksisääre laius alt oli keskmise mehe puhul 24 sentimeetrit, suurematel 26 sentimeetrit. Seitsmekümnendatel tulid aga moodi alt laienevad püksid. Eks soovinud sõjaväelasedki moodsad olla.

Allkorruse poega saadi hästi läbi

Anne ütleb, et kogu alumine korrus oli kaupluse käes. “Kui linna poolt sisse minna, oli pudukaupade osakond, kus müüdi vakstut, lõhnaõlisid, käekelli ja muud pudi-padi. Need kaks müüjat võtsid ise raha vastu. Keset ruumi oli kassapidaja ning edasi kodukaupade osa, kus müüdi valmisriideid, televiisoreid, raadioid. Pesulett oli ka. Juhataja istus tagaruumis. Seega viis-kuus inimest võis seal korraga tööl olla,” meenutab Anne. Nõukogude aja lõpus, veel rublaajal, tehti poesaal vaheseinaga pooleks. Esimesse ossa tuli Kinni-lahti pood, kus müüdi teksaseid ja muud riidekaupa.

“Meil oli nii, et kodumasinatele, nagu külmkapid, pesumasinad, tolmuimejad, oli eraldi järjekord oma töötajatele. Mina tellisin tolmuimeja Elektrosila, mis töötab siiamaani. Aga näiteks pealt ümarate nurkadega külmkappe anti vaid kõrgematele ohvitseridele,” räägib Anne. Pühadeks võisid nad toidukaupa otse laost saada. Kuid mingi aeg oli Vojentorgi ülemaks olnud nii printsipiaalne mees, et kui ta oma naine tuli laost vorsti võtma, saatnud mees ta minema: “Mine osta sealt, kust teised ostavad!”

Toidulaos oli tööl Klaara Georgjevna Voronina, riidelaos aga Tanja Simmer, kes algul oli poes puduletis. Õues asunud laost sai kauba ka suur linnapood. Tallinnast käis ladudesse kaupa toomas Vojentorgi oma auto. Sellel oli ladude otsas veel oma garaaž.

Koos koondamisteatega pakuti töötajatele võimalust võtta lõpparve asemel tehnikat. “Ma võtsin oma õmblusmasina, millega olin töötanud, ja paar triikrauda. Need olid head rasked, 4–6 kilo,” võtab Anne oma 20 aastat Vojentorgi õmblusateljees kokku.


Sõjaväekaubastu Vojentorg

Kaubastusüsteem oli ennekõike mõeldud sõjaväelaste ja nende perede igapäevaelu lihtsustamiseks. Täpsemalt oli sõjaväekaubastu algne eesmärk sõjaväe varustamine kaupade ja igapäevateenustega väliõppustel, manöövritel ja laagrites, konflikti- ja hädaolukorra piirkondades. Samuti sõjaväelastele ja nende peredele kaupade ja teenuste pakkumine suletud territooriumiga ja keskustest kaugel asuvates väeosades.

Levinumad olid just väeosade territooriumil asuvad kauplused, kus ametlikult teenindati vaid isikkoosseisu ning lisaks sõjaväelastele ja nende pereliikmetele ka väeosas töötavaid tsiviilisikuid.

Süsteemi kuulusid veel õmblusateljeed, kus sai lasta õmmelda nii igapäevariideid kui ka paraadmundreid; kingsepad, kes valmistasid ja parandasid jalanõusid; kellassepatöökojad, fotoateljeed ning laenutuspunktid, kust alati kohvri otsas istuvad ümberpaigutamist ootavad sõjaväelased said näiteks sünnipäeva tähistamiseks serviisi rentida.

Kaugemates paikades asuvate ja väikese isikkoosseisuga väeosade teenindamiseks kasutati majanduslikel põhjustel mobiilseid lahendusi. Üle suure NSVL-i liikusid vastavalt kohandatud laevad, lennukid ja veoautod – meilgi tuntud nn autolavkad.

Vojentorgi süsteem tegutseb Venemaal siiamaani. Näiteks 2017. aastal kuulus selle alla 2300 objekti.

Print Friendly, PDF & Email