PERSOON: Nõudlik logopeediamagister (1)

HÕLJUDES: Udusule peopesalt puhumine aitab arendada huulte jõudu ja liikuvust ning tugevdada kontrolli väljahingamise üle.
MAANUS MASING

Neljandat kuud Kuressaare haiglas logopeeditööd tegev Liina Tõru teab, et ainult lahke sõna ja nunnutamisega tulemust ei saavuta. Tuleb osata ka nõuda ja sundida.

Haigla C-korpuse esimesel korrusel on väike kabinet, mis napilt mahutab laua, kapi ja voodi. Ning peegli. Ajakirjaniku küsimuse peale, milleks logopeedile voodit vaja on, vastab Liina muiates, et ei olegi. Tegu on lihtsalt taastusraviarsti tööruumiga, mis on ajutiselt tema käsutuses. (Nii seni oligi, sest eile seadis ta ennast sisse juba uues kabinetis haigla vastvalminud tervisekeskuse kolmandal korrusel.)

Kui voodi on vastuvõturuumis pigem rekvisiit, siis suur ratastel liikuv peegel igapäevane töövahend. Peegli ees teevad Liina patsiendid erinevaid harjutusi, mis parandavad, tugevdavad, korrigeerivad. Iseendaga silmast silma olles lihvitakse harjutuste täpsust ja liigutakse probleemide lahenduse poole.

Ema soovitas

Lapsena Liina end valges arstikitlis ette ei kujutanud. Õpetajana küll. Isegi veel ülikooli ajal, kui algasid praktikad, mõtles ta ennekõike lasteaedade ja laste peale. See, et hakata kusagil haiglas täiskasvanutega töötama, tundus kuidagi kauge ja võõras. Nüüd on aga vastupidi – praegune töö tundub väga mitmekülgne ja huvitav.

Põhikoolis tegeles Liina vanemate soovil mõnda aega tšelloõpingutega, aga mitte kaua. Kuid laulmine on talle alati meeltmööda olnud. “Kuigi ma ise ei arva, et ma eriti viisi peaks, sai ansamblites sellegipoolest lauldud.”

Eks siin ole põhjuseks Liina perekond. “Ema on mul eluaeg laulnud ja klaverit mänginud, isa on samuti muusikahuviline ja vennad mängivad kitarri. Muusikat on perekonnast küll hästi palju minuga kaasa tulnud.”

Samas pole sport piigat eriti kunagi tõmmanud, nooremana käis ta küll ujumistrennis, aga nii kui asi jõudis võistlusteni, kadus tahtmine ära. Talle meeldis ennast liigutada pigem enda kui teiste rõõmuks.

Põhikooli lõpetas Liina ühe neljaga, gümnaasiumi nõndasamuti ehk siis hõbemedaliga. Ta ei mäleta, et oleks pidanud heade hinnete saamiseks tuupima. Need tulid pigem tänu loomupärasele kohusetundele. Kõige tüütumad ained olid ajalugu ja geograafia, lemmikute hulgas seevastu matemaatika ja keemia.

Liina tunnistab, et keskkooli ajal ei olnud tal päris selge, mida edasi õppima minna, kuigi temalt seda ikka ja jälle päriti. “Ema vist leidis ülikooli lehelt eripedagoogika eriala ja soovitas,” meenutab ta. Magistrikraadi asus ta aga omandama logopeedi erialal. “Eripedagoogika tundus kuidagi liiga lai ja liiga õpetajalik, aga eks ma praegu saan logopeedi töö kõrvalt seda samamoodi praktiseerida. Need on omavahel nii tihedalt seotud,” lausub ta.

Kõrgharitud saarlased ei kipu pärast ülikooli kodusaarele tagasi tulema. Liina on selles suhtes erand. Tema teadis juba Tartusse õppima minnes, et tuleb Saaremaale tagasi. “Mul ei ole kunagi olnud suurt kihku pääseda mandrile või välismaale. Ega logopeediaga välismaale väga ei lähegi. Aga mulle meeldib Kuressaare ja Saaremaa,” kinnitab ta ja lisab, et seetõttu tundis ta ennast Tartus ka hästi. “Suur linn ei ole minu teema. Tallinna peale ma ülikooli minnes üldse ei mõelnud, sest Tartu on nagu natuke suurem Kuressaare.”

Palju abivajajaid

Töökohta hakkavad paljud tudengid pisitasa otsima juba enne diplomi kättesaamist. “Mõni tundis huvi varasema praktikakoha vastu, mis meeldis ja kus kolleegid olid toredad. Aga et nüüd magistriõppe ajal keegi päris kindla koha saanuks, seda ma ei tea,” lausub Liina. Küll sondeerisid erinevad asutused ise pinda, ka praktikate ajal, kas noor spetsialist võiks ehk tulevikus nendega liituda. Sest eripedagooge koolitatakse jätkuvalt vähem, kui neid vaja on.

Põhjus, miks Liina täna Kuressaare haiglas töötab, peitub läinudtalvises Tartu nina- ja kõrvakliiniku praktikas. Seal puutus ta kokku täiskasvanud patsientidega ja see tekitas huvi. Kuna ema kaudu oli neiul teada, et Kuressaare haiglas pole aastaid logopeedi ametis olnud, hakkas ta ise uurima, kas siin võiks tema jaoks äkki töökoht leiduda. Leidus.

Nelja kuuga on noor tohter saanud oma töövaldkonnast juba üsna hea pildi. Palju abi vajavad lapsed vanuses kaks kuni neli aastat, kusjuures alati ei pruugi probleemi tegelikult ollagi. Laps lihtsalt hakkabki hiljem rääkima. Teine seltskond on insuldi üleelanud patsiendid. Liina juurde on jõudnud ka kogelejad ja inimesed häälehäiretega. “Ehk siis olnud on kõike, millega logopeed kokku puutub,” tõdeb ta.

Olukordi à la “appi-appi, mis ma nüüd teen!?” Liinal seni ette pole tulnud. Ja kui peaks mõni keerulisem juhtum sattuma, siis on alati võimalik kolleegide ja ka ülikooli õppejõududega konsulteerida. “Nad kinnitasid kõik, et kui on mingi probleem, võib julgesti pöörduda.”

Küllalt lühikese tööaja jooksul on juba tekkinud patsiendid, kellega Liina on pikemalt töötanud ja töötab edasi. Nende korduvvisiidid hõivavad vastuvõtuaegadest olulise osa. “Aga ma olen püüdnud jätta ikka ruumi ka esmastele patsientidele ja nii, et nad ei peaks pikalt järjekorras ootama,” lausub tohter, kelle sõnul pääseb tema vastuvõtule umbes nädalase ooteajaga.

Kas eripedagoog peab evima eriliselt tugevat empaatiavõimet, et oma patsiente võimalikult hästi mõista ja seeläbi tõhusamalt aidata? “Empaatiavõime on loomulikult ülioluline. Ja eripedagoogikaga tegelejad on siiski mõnevõrra teistsugused inimesed,” nendib Liina. “Kui vahel võib tunduda, et perearsti või eriarsti juures käimine on natuke liinitööd meenutav, siis logopeed niiviisi ei saa. Iga patsiendi jaoks on vajalik erinev lähenemine, tuleb kaaluda iga järgnevat sammu, sõltuvalt sellest, kui kiiresti areng toimub. See, mis teed pidi minna, on hästi individuaalne,” räägib ta.

Seni ei ole Liinal olnud raskusi iga järgmise patsiendi puhul end ikka ja uuesti ümber häälestada. Vastuvõtupäevad on mõnikord raskemad, mõnikord kergemad, aga üldiselt on inimesed toredad. Analüüs toimub päeva lõpus, siis saab täpsemalt läbi mõelda, mis ühe või teise patsiendiga oli ja mis edasi saab.

Õppimise aeg

Logopeedi arsenalis peab olema ka konkreetsust ja otsustavust. “Ma saan aru, et insuldijärgsel vanakesel on niigi raske, aga talle tuleb selgeks teha, et kui on soov paraneda, siis tuleb ka ise vaeva näha. Minuga paar korda nädalas tund aega tööd teha – sellest üksi on vähe. Samamoodi on lapsevanematega. Kui nad tahavad tulemusi näha, siis peavad nad ka kodus lastega ise tööd tegema,” räägib Liina. Ta lisab, et logopeed annab ennekõike juhiseid ja soovitusi.

Küsimusele, kui lihtne või raske on spetsialistil tuvastada mingi kõnedefekti simuleerimist, vastab Liina, et see sõltub simulandi näitlejameisterlikkusest. “Aga on teatud asju, mille põhjal saab defekti tõepärasust kas kinnitada või ka kahtluse alla seada. Oluline on muidugi ka see lugu ja selgitus, mis asja juurde käib,” lausub ta. “Ainuüksi kõnet kuulates ei saa kunagi diagnoosi panna. Inimene tuleb läbi vaadata ja temaga rääkida.”

Ligi neli kuud on olnud ka pidev õppimise aeg. Iga patsient õpetab tohtrile midagi uut. Millega ja kuidas talle läheneda? Kuidas suhelda kurvavõitu vanakestega, et nad ei oleks ehk enam nii kurvad? Kuidas laps uuesti peegli ette nägusid tegema meelitada? Neid küsimusi esitab Liina endale nii tööpäeva sees kui ka pärast tööpäeva lõppu. Ja need lõpud on teinekord samasugused nagu kooliõpetajal – tuleb valmistuda järgmiseks päevaks, uuteks vastuvõttudeks, uute ja vanade patsientidega töötamiseks.

Liina tunnistab, et teda on jõutud juba mitmele poole mujale tööle kutsuda. Koolidesse, lasteaedadesse. “Kui alguses ütlesin ära seetõttu, et pakutav töökoht ei olnud ühel või teisel põhjusel see, mida otsisin, siis nüüd olen pidanud ära ütlema seetõttu, et olen juba liiga hõivatud,” lausub ta. Haigla kõrval on Liina praegu ametis Kallemäe kooli rehabilitatsioonimeeskonnas eripedagoog-logopeedina ning on ka haridusliku erivajadusega lapsele tugiisikuks.


Liina Tõru
Sündinud 3. oktoobril 1994 Tallinnas (1 kuu vanusena kolis Kuressaarde)

Haridus
• 2001–2010 Kuressaare Vanalinna Kool
• 2010–2013 Kuressaare Gümnaasium – hõbemedal
• 2013–2016 Tartu Ülikool (bakalaureuseõpe eripedagoogikas)
• 2016–2018 Tartu Ülikool (magistriõpe logopeedias) – cum laude

Töö
• Logopeed Kuressaare Haiglas ja Kallemäe Kooli rehabilitatsioonimeeskonnas, tugiisik haridusliku erivajadusega lapsele.

Pere
• Elukaaslane ja kass. Tõru­de perre kuuluvad veel ema, isa, vanem vend (27-aastane arst-resident), noorem vend (18-aastane abiturient KG-s) ja kaks nooremat õde (10 ja 8).

Print Friendly, PDF & Email