MIS TUNNE ON? (1)

 

KERGEM OLLA: Gert Lutter tunnistab, et nüüd on kõiki asju kergem teha. Trepist üles tulla ja miks mitte ka pildistada.
Maanus Masing

Lihtne küsimus, kuid raske vastata. Saarte Hääl esitas kuuele inimesele just selle legendaarse küsimuse…

Mis tunne on kaalus kaotada üle 50 kilo?
GERT LUTTER: “Vabastav tunne.”

Soojal ajal võib Kuressaare ümbruses ja kaugemalgi üsna tihti näha tuhisemas üht mururohelisel maanteerattal kulgejat. Suure tõenäosusega on see Gert. Mitte et rattasõidus midagi iseäralikku oleks, kuid paar aastat tagasi ei osanud ta sellest suurt unistadagi. 138-kilone mees ratta selga ei roni. 78-kilone küll. Just nii palju on Gert kergemaks saanud.

Kogu see protsess on tema jaoks olnud vabastav ning pisikesi rõõme ja üllatusi on palju.

Näiteks riidepoodides käimise rõõm. “Valida ja proovida. Vaadata,” kirjeldab ta enda sõnul sellist salajast rõõmu. “Ostmine pole oluline, vaid teadmine, et saan endale kõike selga panna, kui tahan.” Ootamatult kaasneb sellega ka negatiivne noot: “Mis tähendab, et teil ei ole väiksemaid numbreid!?”

Kaalu langetamine paneb toitu nautima. “Kui oled toidu suhtes valiv, siis ei ole ka kõht tühi,” teab ta, et valimatult ja palju söömine ei ole sarnane nauding.

Omamoodi hea tunde teeb ka see, et tuttavad teda teinekord äragi ei tunne. “Siiamaani juhtun kokku inimestega, kes mind esiteks ära ei tunne ja mööda kõnnivad ning siis tagasi tulevad ja imestavad. Hea soe tunne kohe,” kirjeldab Gert. Nagu ka üllatus, kui sa palju noorema krapsaka kolleegi sabas neljandale korrusele lipates taipad, et enne edasi kõndimist ei peagi enam püüdma hingamist kontrolli alla saada.

Väga suur rõõm on liikumisest. “Käimine, jooksmine, rattasõit. Sobiva tempo korral tundub, et võidki trenni tegema jääda,” räägib Gert. Vahel läheb hasart veidi liiga suureks ka, aga siis tuleb maa peale tagasi tulla. Tüütud terviseprobleemid kaovad aga kui iseenesest.

“Kõik need on sellised väikesed asjad. Aga väikestes ja lihtsates asjades pidavatki õnn peituma,” mõtiskleb Gert.

Päästik kaalulangetamiseks on igaühel erinev. Gert räägib, et tema puhul piisas sellest, kui ta vaatas üht enda kaalus inimest ja tabas end mõttelt, et kas ta on tõesti ise samasugune. “Sealt see alguse sai ja üldiselt ma alustatut pooleli ei jäta ja alla ei vannu,” võtab ta oma teekonna kokku.

Ei maksa arvata, et see teekond kerge olnuks. Tahta tuleb. Inimene on kõigeks võimeline. Gert ütleb, et kaalulangetamise juures on kaks olulist asja söömine ja liigutamine. Mõlema osas tuleb tulemuste saavutamiseks vaeva näha. “Üks aitab teist,” teab ta oma kogemusest.

Trenniga olevat lihtsam. Sellega saavad ka teised inimesed kaasa aidata, seltsis ongi segasem.

Söömisega on keerulisem. Seda just tahtmise mõttes. Oled ju vaid sina ja sinu isud. Väga peab tahtma eesmärgini jõuda. Kui tahtmine on, siis suudab inimene tegelikult kõike.

“Ainult nii tunnedki end neljakümneselt paremini kui kahekümneselt,” kinnitab Gert. Tema teab.


LÄHEB EDASI: Maire Forseli
sõnul andis vähidiagnoos talle omamoodi hoopis elujõudu.
Erakogu

Mis tunne on saada vähidiagnoos?
MAIRE FORSEL: “See oli kohutav teadmine.”

Leisi Lapikoja omanik Maire Forsel sai rinnavähist teada, kui oli läbinud tavapärase sõeluuringu “Vähidiagnoosist teadasaamine on muidugi suur ehmatus, selleks ei saa keegi kunagi valmis olla,” tõdeb Forsel, kes on oma haigusest avalikult rääkinud varemgi. Tema sõnul oli esimene reaktsioon üsna selge: “Nüüd siis surengi ära ja ongi kõik.” Teine mõte oli, et kuidas oma lastele vähidiagnoosist teada anda. Forsel ütleb, et ainuüksi mõte sellest, kuidas lastele rääkida, et ema nüüd vähki põeb, tekitas temas õudusvärinaid. “Esimest korda elus tajusin, et surm võibki olla täiesti lähedal ja mingid tulevikuplaanid ei loe enam mitte midagi,” lausub ta, viidates, et kuulis sisuliselt juba Liiva-Annuse samme. “See oli kohutav teadmine.”

Esimene ehmatus asendus Forseli sõnul üsna varsti teadmisega, et teise staadiumi rinnavähk ei ole tänapäeval enam ilmtingimata surmahaigus. Tuleb lihtsalt kogu see keemia- ja kiiritusravi kadalipp läbi teha. “See andiski jõudu – teadmine, et ravi saab mu elu päästa,” meenutab Forsel. “Mõtlesin, et tahan elada ja oma eluga veel midagi head ja huvitavat peale hakata.”

See haigus annab Forseli sõnul kummalisel kombel suisa elujõudu juurde. Kohale jõuab arusaam, et elu võibki päriselt ka päevapealt lõppeda. See tekitab omakorda tahtmise tegutseda ja anda siin elus veel mingi panus. Ta ise tunnistab, et on pärast aktiivse ravi lõppu muutunud hoopis aktiivsemaks, kui enne haigust oli.

“Võib vist öelda, et igas halvas on midagi head – haigus õpetas, et iga hetke siin elus tuleb osata väärtustada,” leiab tunnustatud padjameister.


PALVES: Ain Vares (keskel) ütleb, et palves olek on dialoog Jumalaga. Temaga koos palvetavad Tõnu Usin (vasakul) ja Kalmer Koppel (paremal).
Veljo Puujalg

Mis tunne on aru saada, et Jumal on olemas?
AIN VARES: “See on elu muutev tunne.”

Usk on igapäevase elu üks aluseid. Olgu see siis uskumine iseendasse, kellessegi teise või hoopis millessegi. Usk on igaühel isiklik ja samamoodi erinev on uskumine. Mõni pühendab ennast sellele rohkem.

Alkoholismi küüsis olnud kunstnik Ain Vares leidis usu Jumalasse ja tegi oma elus kannapöörde. “Mina sain kutse oma elu pimedaimal tunnil ja läbi meeleparanduse tegin siis oma valiku Tema kasuks,” räägib Vares, kes kuulub Kuressaare Nelikaare kogudusse ja peab seal ka diakoniametit.

“See tunne on sõna otseses mõttes elu muutev, see muudab sinu vaimu, hinge ja ka ihu,” kirjeldab ta. “Kui sirutud nähtamatusse ja haarad usus sellest kinni, siis ühtäkki saab see reaalsuseks.”

Vares ütleb, et imeline tunne on kogeda kedagi, kes on sinust suurem, kes on sind loonud, kes armastab sind tingimusteta ja on reaalselt igapäevaselt abiks.

“Tema tundmine toob selguse, keerab elu peapealt jalgadele, annab visiooni, missiooni – annab elu mõtte,” räägib Ain Vares oma usust. Ta on kindel, et Jumalal on meist igaühe jaoks plaan ja kui me usaldame sel sündida lasta, siis see plaan ka täide läheb.

Vares ütleb, et kutse Jumala juurde võib tulla väga erineval moel. “Kuid on hetked meie elus, kus meid pannakse valiku ette, millist teed edasi minna,” tõdeb ta. Tema tegi oma valikud ja valis tee Jumala juurde.

Palve on Varese jaoks kui hingamine. See ei ole tema sõnul monoloog, vaid dialoog oma loojaga.

“Jah, Jumal tõesti vastab igale südamele, kes siiralt Teda otsib. Minu palve on, et iga lugeja kogeks seda tunnet ja tunneks oma loojat,” ütleb Ain Vares.


TAHAB HARJUTAMIST: Nii, nagu Kunnar Kuris toru mööda alla laseb, pole mingi meelelahutus, vaid harjutamist nõudev tegevus.
Maanus Masing

Mis tunne on, kui keset magusat und tuleb väljakutse?
4. VAHTKOND: “Tegutsetakse sisseharjunult.”

Punane kukk kellaajast ei küsi. Kui tema laulu lahti lööb, kargavad päästjad kasvõi unemaalt tegelikkusse tagasi ning kihutavad kikast vaigistama. Kuressaare päästekomando 4. vahtkond vastas Saarte Hääle küsimusele kollektiivselt.

“See siin magamine pole päriselt selline sügav magamine, ikka on üks kõrv ärkvel,” räägivad päästjad. Magama jäämist saab harjutada ka nii, et uinumine tuleb vastavalt vajadusele ja võimalusele.

Kui alarm kostab, siis tegutsetakse sisseharjunult ja tunde järgi. Komandost väljasõiduks on meeskonnal täpselt üks minut alates väljasõidukorralduse saamisest. “Me ei kuluta seda minutit ära,” kinnitab vahtkond, lisades, et voodist välja, torust alla garaaži ja autosse jõutakse kiiremini kui 60 sekundiga. Loomulikult ei tohi torust alla laskudes unustada ohutust ja seda tuleb varem harjutada. “Kui üks saab viga, on selle võrra kogu meeskond nõrgem,” selgitavad päästjad võimalikke ohte.

Päästjad annavad endale valves olles kogu aeg aru, et iga sekund võib tulla väljakutse. Ka siis, kui sa magad. Seepärast mehed juba ka teavad, kes on kiirem ja kes aeglasem. “Nii on välja kujunenud, et kiiremad mehed magavad dressideta ja aeglasemad dressides,” kirjeldab vahtkond tavasid.

Mõnel päästjal võtab ärkamine või olukorra teadvustamine kindlasti veidi kauem aega. “Mõni ärkab tõeliselt alles autos, riided seljas, ja küsib, millega tegu,” toovad nad näiteid. Täpsem info juhtunust ja teekonna kohta selgub alati autos, sest lisainformatsiooni saadakse häirekeskusest jooksvalt. Konkreetne tegutsemine selgub muidugi sündmuskohal.

Vahtkond ütleb, et magamine on nende töös üks ebaolulisemaid asju. “Oleme teadlikud, et tuleme tööle, ja kui ei õnnestu magada, siis magame kodus, kui töö on tehtud,” ütlevad päästjad ja lisavad, et kodus magamine on ikka rohkem magamise moodi.

Saarte Häälele olid nõus oma tööst rääkima Margus Madal, Ivar Kaseväli, Elari Burk, Guido Kask ja Tom Torn.


MIKS? Siim Põlluäär ütleb, et nii halva kui hea ka mängu puhul
tuleb analüüsida. Siis joonistuvad välja mustrid.
Maanus Masing

Mis tunne on, kui mäng läheb aia taha?
SIIM PÕLLUÄÄR: “Olen endas pettunud.”

Nagu elus ikka, on ka pallimängudes mõni päev parem kui teine. Saaremaa võrkpallimeeskonna diagonaalründajast kapten võib ühel päeval olla pidurdamatu ning teisel päeval põrkavad tema löödud pallid nagu kiuste vastaste kätest tagasi.

Põlluäär tunnistab, et nooremana elas ta kaotusi ja ebaõnnestunud mänge rohkem läbi. Nüüd saab asjast kiiremini üle. “Järgmiseks päevaks on kehv mäng peast pühitud,” ütleb ta. Nässuläinud mängu püüab ta analüüsida. “Lasen kehva mängu oma peast läbi. Miks nii läks ja mida oleks saanud teisiti teha? Kuidas enesetunne oli? Mida oleks pidanud treeningul rohkem tegema, mida vähem ja veel palju muid asju.”

Pärast kehva mängu tuleb ka sidemehega rääkida, et mida muuta. “Sellest, et mul on ebamugav rünnata ja häid suundi ei ole,” ütleb Põlluäär ja lisab naerdes, et see pole kindlasti sidemehega kurjustamine. “Sellise suhtlemise nimi on koostöö parandamine.”

Kehva päeva pärast ennast välja vahetada ei ole ta kunagi palunud. Meeskonnale saab platsil ka teistes elementides kasulik olla. “Ma ei ole allaandja-tüüpi mängija,” kinnitab Põlluäär. Kui treener ta kehval päeval välja võtab, siis tal küsimusi ei ole. Heal päeval tehtud vahetuse kohta pärib ta aga oma sõnul ikka aru.

Põlluäär ütleb, et ka siis, kui on selline hea päev, mis vastase blokeerijad nutma ajab, analüüsib ta ikkagi oma mängu samamoodi läbi. “Nii joonistuvad välja mustrid, mis minu kehale ja vaimule sobivad,” räägib ta ühest edu võtmest.

“Spordis on tähtis, et sul oleks häid päevi palju rohkem kui halbu. Selleks tulebki end analüüsida, et sul oleks jälle hea päev,” annab Põlluäär nõu.


LUULEAND: Ain Anger ütleb, et vahel tuleb ise veidi ooperilibretot luuletada.
Tõnu Veldre

Mis tunne on ooperilauljal, kui lauldes läheb tekst meelest?
AIN ANGER: “See teeb asja põnevaks!”

Teatrietendusel saab publik tavaliselt aru, kui laval paus liiga pikaks läheb või tekst ei ole enam päris see. Ent kui ooperilaulja näiteks itaaliakeelset aariat laulab ja sõnad meelest lähevad, oskab hea laulja edasi minna nii, et publik ei saa arugi.

Saarlasest bass Ain Anger tunnistab, et sellised juhtumid pole midagi erakordset. “Tegelikult juhtub igal etendusel midagi. Pole olemas perfektset kontserti,” tunnistab ta. Juhtub kas temal, kolleegil või hoopis orkestril. “See teeb asja põnevaks. Teebki elust elu,” ütleb Anger.

Mida siis teha, kui häda käes? “Kui juhtub, ja loomulikult juhtub, siis tuleb luuletada,” ütleb Anger. Ta seletab, et ükskõik mis keeles ta laulab, teeb ta seda täpselt sõna-sõnalt ning esitab sellega kogu mõtte.

Luuletamisega tulevad olenevalt olukorrast võib-olla hoopis teised sõnad, kuid mõte on ikka sama või veel huvitavam. “Tuleb võtta kasutusele oma luuleand ja võõrkeeleoskus,” ütleb ta, viidates, et oskaja ooperisolist peab siis libreto veidi ümber laulma.

Ain Anger räägib, et saksa keeles on ta palju luuletanud. See on Viinis elavale lauljale peale eesti keele vahest ka kõige kodusem keel. Itaalia keeles, mis on üks peamisi ooperikeeli, on tal ka palju luuletamist ette tulnud. Vene keeles tuleb samuti lihtsamini. “No minu viga võib-olla ongi see, et ükskõik mis keeles laulan, on minu hääldus väga selge,” arutleb Anger. Ta arvab, et naistel ja tenoritel on häälega veidi lihtsam ennast välja vingerdada. “Ei pruugi aru saada, et mis sõna ta ütles. Kas sõnas oli “a” või “o”,” seletab ta.

Prantsuse keel olevat kõige keerulisem. “Mitte ainult häälduse poolest, ka meeldejätmiselt peab see olema perfektne,” kinnitab Anger. Selle põhjuseks on, et kogemata vahetatud täht fraasis võib sellele anda hoopis teise tähenduse. Tegemist ei olegi meelest minemise, vaid lihtsalt veidi konarliku hääldusega.

“Palju on pikantseid lugusid, kus enda teadmata ühe tähe muutmine tähendab hoopis mingit muud ja võib-olla mitte just väga viisakat sõna. Omast arust ütlesin küll õige sõna, aga prantsuse dirigent või lavastaja hakkab millegipärast väga naerma,” toob ta näite, et nalja ikka saab.

Laulja sõnul tulevad juba selgeks õpitud tekstid üsna lihtsalt meelde. Paned nagu rolli sahtlisse ja jätad ta sinna. Vajadusel võtad välja.

Kümne aasta tagust rolli taas ette võttes on tema sõnul esimene emotsioon küll, et mitte midagi ei mäleta. Ühe korra loed noodist, laulad läbi ka ja nagu imeväel on peaaegu perfektne. Kolmandal korral tuleb juba kindlustunne. “Aju võime salvestada on ikka imevärk,” tõdeb Ain Anger.

Ooperis eksimiste kohta ütleb Anger, et sellised juhtumised käivad asja juurde. Sellest tuleb aru saada nii lauljal endal kui ka publikul. Juhul kui viimane muidugi aru saab. Anger lisab, et inimesed ei tule siiski kontserdile või teatrietendusele vigu otsima. Kes seda teevad ja vigadesse kinni jäävad, tervikut ei tajugi. “Vigu juhtub kogu aeg, need lisavadki värvi juurde,” annab ta ooperisõpradele soovituse jälgida etendust mõnuga.

Ain Anger räägib lõpuks ka nalja, kuidas tenor tuleb lavale ja peab laulma hakkama, aga midagi ei tule. Orkester alustab uuesti. Ikka midagi ei tule. Siis ütleb dirigent juba sõnu ette. Kolmandal korral käratab laulja valet lugu mängivale orkestrile, et sõnu ma tean, aga mul oleks muusikat vaja.

Print Friendly, PDF & Email