REISIKIRI: Minu Ameerika lugu

PIDULIK VASTVÕTT: Malle oli oma emale Mariannele (vasakul) ja vanatädi Ailile vastu tulnud punaste roosidega.

Kõik algas sellest, et õnneks või õnnetuseks on ka minu suguvõsast üks kena noor inimene Eestist lahkunud ja paistab, et vähemalt lähiaastatel temast sealt tagasi tulijat ei ole. Kuressaare tüdruk Malle elab juba 18 aastat USA-s New Jersey osariigis, on abielus ameeriklase Keviniga ja neil on 11-aastane poeg Markus Kevin. Mina olen Malle vanatädi ja selle pika reisi ookeani taha võtsime oktoobrikuu alguses ette koos Malle ema Mariannega, sest seltsis ikka segasem…

See ei olnud traditsiooniline turismireis. Me läksime külla oma lähedastele ja elasime koos nendega oktoobrikuu alguses 17 päeva lihtsalt ameerika elu. Tõsi, ei lastud meil seal vedeleda ühti. Pererahval oli meie jaoks varutud nii palju üllatusi, kohtumisi ja väljasõite. Kõik oli ülimalt põnev, huvitav ja teistmoodi kui siin Eestis.

Kui me, kaks penskarit, hakkasime oma sõitu ookeani taha planeerima, arvasime, et küllap tuleb lennupiletite eest välja käia kõvad summad. Aga meil olid head abilised, kes pärast pikaajalist ja kannatlikku surfamist internetis leidsid meile juba märtsikuus ülimalt soodsad piletid – edasi-tagasi 400 eurot ja üksainus vahemaandumine Stockholmis! Siinkohal üks tähtis soovitus neile, kes tahaksid ehk ka pikema reisi ette võtta, aga arvavad, et nende tervislik seisund seda ei võimalda. Kuna mu reisikaaslasel on liikumispuue, palusime lennufirmalt ratastooliteenust. Sellest oli suur abi. Igas lennujaamas ootas meid juba ratastool koos juhiga. Marianne istus peale ja mina uhkelt saatjana tema järel. Ei olnud meil mingit muret, kuhu minna ja mida teha. Suurtes lennujaamades on vahemaad ääretult pikad. Näiteks Arlandas tuli ühelt lennukilt teisele jõudmiseks läbida pea kaks kilomeetrit. Ja ratastoolil on ka see eelis, et see vurab ette igast järjekorrast, mis tavaliselt on ikka väga-väga pikad.

Villad ja villad, üks uhkem kui teine

Malle elab väikelinnas Toms Riveris, mis asub New Jersey osariigi Oceani maakonnas. Linn on saanud oma nime samanimelise jõe järgi, mis linnakest läbib ja suubub Atlandi ookeani. Pere kolis naaberlinnast Toms Riverisse alles mõni kuu tagasi ja maja renoveerimine on alles poole peal. Praegu näib see üks tagasihoidlikumaid uhkete ja suursuguste villade vahel.

Ümbruskond on igati prestiižne, kaunis ja väga turvaline. Jõgi ja ookean kiviviske kaugusel.

KORSTNAKULTUUR: Panime tähele, et sealmaal laotakse korstnad mitte maja sisse, vaid välisseina külge.

Meil siin Saaremaal oli mõte, et las Malle käib pealegi tööl ja koolis (Malle tahab saada meditsiiniõeks), küll meie saame ise hakkama. Et jalutame seal niisama ringi ja vaatame põnevaid kohti. Paraku selgus, et jalgsi seal ringi jalutada polegi võimalik, sest kõnniteed puuduvad. Inimesi tänavatel liikumas ei näe, kõik sõidavadki autodega. Ümberringi ainult villad ja villad, üks suurem ja uhkem kui teine. Lähimasse toidupoodigi on tükk maad, sinna minnakse ka autoga. Vot sedasi. Sestap oli Malle meie tulekuks valmistunud, võtnud oma töökohast eakatekodus puhkuse ja koolis käis õhtuti paar korda nädalas.

Lapsed viiakse kooli ja tuuakse koolist

Markus käib kohaliku algkooli 5. klassis. Iga tööpäeva hommik algabki sellega, et laps tuleb kooli viia. Koolipäev algab täpselt kell 8.45. Ühel hommikul sätin ennast kaaslaseks, et näha, kuidas see tegelikult toimib. Toimib nii, et kõik koolimaja ümbruse teed on paksult autosid täis ja helkurvestiga politseinik hoiab kõigel valvsalt silma peal. Lapsed vupsavad autodest välja ja kogunevad koolimaja peaukse ette. Seal ootavad neid õpetajad.

Meil on see au, et autoukse avab naeratav härrasmees, koolidirektori silt rinnas. “Tere, Markus! Kuidas su sõbral Zippil läheb?” Pere lemmik Zippi on koolijuhi tähelepanust eriliselt vaimustunud ning limpsib rõõmust keelega autoakent. Nii võtvat koolijuht lapsed vastu igal hommikul. Täpselt 8.45 lastakse lapsed majja sisse ja kooli uks suletakse. Kui lapsevanemal on vaja lapsele midagi viia või tahab ta näiteks last koolist varem ära võtta, peab ta sellest teatama sekretärile. Too kontrollib kaamerast, kas tegu on ikka õige inimesega, sisenemise aeg ja põhjus fikseeritakse kirjalikult. Ka kõik klassiruumid on tunni ajal suletud ja kui õpilasel vaja välja minna, paneb õpetaja kirja, kes läks ja kuhu läks. Koolipäev lõpeb täpselt kell 15.15 ja kõikidel klassidel korraga.

MITTE NAGU SMUULIS: Uhkete villade vahelt ookeani ääres leidsime ka ühe mitmekorruselise kortermaja. Ja nagu näha, pole see selline nagu meie karpmajad.

Koolis töötavad ka mõned huviringid ja nende eest tuleb maksta. Markus käib kunstiringis ja tennises ning selle eest maksab pere 200 dollarit aastas. Toitlustamist koolis ei toimu, lapsele pannakse igal hommikul joogipudel ja võileib kaasa. Nädalavahetuseks kodutöid ei anta, kontrolltööde päev on neljapäev.

Lapsed üksi tänaval käia ei tohi ja õues ei olegi näha mitte üht last. Kuni 12. eluaastani ei tohi last ka üksi autosse jätta, ei tohi üksi koju jätta. Sihuke range kord. Malle räägib, et kui Markus veel pisike oli, läks ta lapsega õue jalutama. Sadas kerget lund ja oli vahva talveilm. Vastu tuli vanem naisterahvas, kes hurjutas: “Sul nii pisike laps ja oled sellise külmaga õues. Kuidas sa võid? Sa külmetad ju lapse ära!”

Ema Elisabethiga kisakooris

Malle töötabki seetõttu poole kohaga, et oleks võimalik last kooli viia ja koolist tuua. Kuna Kevini pensionärist ema Elisabeth elab suhteliselt lähedal, saab tema hädapärast appi tõtata. Nii ka seekord, kui teeme Malle ja Keviniga pikemaid väljasõite, näiteks Atlantic Citysse. Jah, loete õigesti, selle nalja tegime ka läbi, et mängisime kasiinos. Mul oli õnne – võitsin 1000! Aga kahjuks oli tegu penniautomaadiga, seega võidusumma 17 dollarit 37 penni. Oli põnev kogemus ja väga, väga lõbus õhtu.

Kevini ema Elisabethiga kohtusime esmakordselt jalgpalliplatsil. Ta on blond, sale, kannab halloweeni-eelsele ajale kohaselt oranži kampsunit ja lehvivat tuunikat. Markus mängib Ameerika jalgpalli, õigemini laste hulgas populaarset lipujalgpalli (flag football). Kevin on poja võistkonna treener. Käimas on koolidevaheline turniir, mida on jälgima tuldud tervete perede kaupa. Markust on toetama tulnud Kevini onu ja onunaine, vanaema ja siis meie, kaks vanaprouat Euroopast, kes sellest värgist, mis väljakul toimub, mitte mõhkugi aru ei saa. Jälgime pingsalt vanaema. Kui tema rõõmustab ja kisama kukub, teeme meiegi kõva häält. Seekord on meie kisakoorist abi, Markuse võistkond võidab.

MARKUSE FANCLUB: Euroopa-vanaprouad, kes Ameerika jalgpallist ei tea mitte mõhkugi, hoiavad silma peal vanaema Elisabethil – kui tema kisab, kisame meie ka.

 

SUUR MEISTRITÖÖ: Kui farmist kõrvitsad koju toodud, algas õhtul suur ühismeisterdamine. Pildil Markus oma Ameerika vanaema Elisabethiga.

Aga nüüd pisut vanaema Elisabethist. Ta on kogu elu töötanud sotsiaalvaldkonnas ja tegelenud lastega. Nimelt uuris ta laste väärkohtlemist koolides ja muudes lasteasutustes. Siis olnud aeg, kus taolisi juhtumeid püüti väga varjata, ülemused tahtnud neid lihtsalt maha salata. See oli raske riigitöö, mille eest toona küll palju ei makstud, aga see-eest on kõiksugu kindlustused vanaduspõlveks igati väärikad. Elisabeth jäi pensionile 13 aastat tagasi ja ütleb, et võttis tervelt aasta, kuni ta päriselt puhkama õppis.

Praegu elab proua üksi oma uhkes ridaelamus. Tema korter läbib kolme korrust ja on suursugune. Esinduslik mööbel, uhked maalid seintel, kristallvaasid ja lühtrid, igal pool kallid nipsasjakesed…Täpselt selline, nagu ameerika filmidest näinud oleme. Kolm magamistuba. Elisabeth tunnistab, et kõik see on nüüd tema jaoks liiga kulukas ja ta peab plaani ühe oma kooliaegse geist sõbraga kokku kolida. Kui kooselu klapib, müüvad mõlemad oma kallid elamised maha ja ostavad kahepeale ühe tagasihoidliku odava maja. Kuna New Jersey maakonnas on eakaid väga palju, siis on selliseid pensionäridele mõeldud elurajoone mitu ja neid ehitatakse aina juurde. Elisabeth usub, et nii õnnestuks säästa raha, et rohkem reisida ja maailma näha.

Päevad täis värvikaid elamusi

Igaks päevaks olid Mallel ja Kevinil meile varuks üllatused. Tegime palju väljasõite, kord põhja, kord lõunasse. Ikka mööda ookeanirannikut. Kõigest jutustada ei jõua, aga meid vaimustasid need imelised majad – õigemini villad! Mitte ühtegi sarnast, igaüks omaette meistritöö. Kõik valged, hallid, beežid… Sihukesed pastelsetes toonides. Ja üks huvitav detail – korstnad on laotud mitte maja sisse, vaid välisseina külge. Majadel on palju rõdusid ja terrasse, igal pool rohkesti lopsakaid lilli, muruplatsid eeskujulikult pügatud. Ja kui sinna eramajade vahele oli ära eksinud ka mõni mitmekorruseline hoone, nägi seegi välja justkui arhitektuuriline meistriteos. Ei ühtki Lasnamäe või Mustamäe taolist karpmaja. Kevini sõnul elab New Jersey osariigis suhteliselt jõukas rahvas ja siin on ka maksud ühed Ameerika kõrgemad, neist eespool on vaid New York ja Los Angeles.

Nende kaunite ookeaniäärsete majade vahel on aga palju tühje platse. Need on meenutus 29. novembrist 2012, mil orkaan Sandy Ameerika idarannikul oma laastamistööd tegi. Malle räägib, et ei olnud siis enam neid siledaid teid, neid sildu, mida mööda me täna sõidame. Paljudest majadest olid järel ainult rusud. Hukkus palju inimesi. Nende tookordses kodus, mis asus pisut kaugemal, tõusis vesi esimese trepiastmeni.

MEENUTUS ORKAAN SANDYST: Ookeani rannikul oli kurb vaadata tühje krunte kaunite villade vahel. Sandy tegi oma laastamistööd 29. novembril 2012.

Meie reisi aegu ründas orkaan Michael Floridat ning seda oli tunda ka idarannikul. Äkki keset ööd hakkas mu mobla valjusti üürgama… Sellega anti teada lähenevast orkaanist. Ja kui siis aknast välja vaatasime, oli õues metsik tuul ja vihmasadu. Järgmisel hommikul olid suvesoojast järel vaid riismed – kraadiklaas näitas 8 kraadi, ning me sõitsime ookeaniäärsesse rahvusparki võimast lainetemöllu nautima. See oli nägemist väärt.

New Yorgis sõidutas Kevin meid oma suure džiibiga ringi terve päeva. Nägime ilmselt rohkem, kui jalgsi ringikõmpimise korral. Vaatamist oli nii palju, et ei olnud minust enam pildistajat. Pea käis ikka viuh ühele poole ja viuh teisele poole. Malle istus ees, temale jätsin pilditegemise raske töö, sest mul polnud lihtsalt aega.

JA SEALT MA TULEN: Enne muljeterohket päeva New Yorgis uudistasime suurlinna panoraami tagasihoidlikult üle lahe.

Metsikult põnev halloweeni-hullus

Sattusime Ameerikasse ajal, mil suure vaimustuse ja hoolega valmistuti halloweeniks. Sellega, meie meelest narrusega, viis Malle meid kohe esimestel päevadel kokku. Juhtumisi sisenesime poodi, mis otsast lõpuni täis pealuid, luukeresid, nõiakostüüme ja muid sihukesi õudseid monstrumeid. Astud ühele nõiale pisut lähemale ning see ajab hambad irevile ja kipub oma luiste kätega sind embama. Ämblikud hüppavad, üks mehetopis vehib noaga… Ja kõrvitsad, kõrvitsad! Neid pakuti igal pool ja hulgi.

HALLOWEEN: Oli see aeg, kus kõik poed olid täis kõiksugu hirmutisi. Lähened nõiale, see kipub kohe krahmama.

Ent meie sõitsime ise farmist kõrvitsaid tooma. Ja see, kuidas üks farm raha teeb, oli taas üks põnev kogemus. Rahvast murdu, lapsed ja vanad. Sissepääs 15 dollarit nägu. “Taksot” teeb traktor, kaks pikka järelkäru taga, istumise all põhupallid. Kuskil maisipõllu taga asub üüratu suur kõrvitsapõld. Valid oma nunnu välja, siis taas traktorile ja väravas maksad. Kui tahad loomi näha, jälle maksad… Lapsed said joosta põhupallidest labürindis. Emad-isad ostsid lilli, taimi, talutooteid, söödavat-joodavat.

KÕRVITSAID VALIMA: Sõidame põllule “takso”-traktoriga, kaks pikka järelkäru taga, istumise all põhupallid. Kuskil maisipõllu taga asub üüratu suur kõrvitsapõld. Valid oma nunnu välja, siis taas traktorile ja väravas maksad.

Linnaelanikud ise on ka varmad oma kodusid kaunistama. Tundub, et käib justkui võistlus, kes mida ja kuidas välja mõtleb. Ukseesised on nõidu, luukeresid ja kõiksugu hirmsaid elukaid täis. Igal pool põlevad kõrvitslaternad. Ühe soliidse ridaelamu aknast vahib välja suur valge luukere. Mõtlen, et kui mina paneks sellise hirmutise oma Smuuli tänava paneelmaja aknale, oleks järgmine päev sõit Sõmerale kindel…

OMAMOODI VÕISTLUS: Mida hirmsam ja koledam koduõu, seda ägedam.

Naeratus ja tere ongi normiks

Sellest on palju räägitud, et ameeriklane naeratab alati ja kõikjal. Ja tõepoolest, nii see ongi. Ja terega ei olda seal ka mitte kitsid. Teel söögikohta tuleb meile vastu kaks soliidset härrasmeest, kes tervitavad. Läheme poodi ja müüja naeratab justkui ammune tuttav. Meie eesti keel tekitab elevust ja uudishimu. Mis keelt nad räägivad, kust nad tulevad? Kui saadakse teada, et Euroopast, ollakse üllatunud, vahel isegi märgitakse kahjutundega – oi, seal ma ei ole kunagi käinud.

Toidupoe müüja, kena galantne härrasmees satub aga vaimustusse: “Oi, nemad teevad ju ise süüa! Kas nad küpsetavad ka?” Lillepoes, kust oleme otsustanud Mallele tänutäheks kolm roosipõõsast kingiks osta, teatab poemüüja, et siin on täna kõik poole hinnaga. Kui saab Mallelt teada, et tegu on tema ema ja vanatädiga Euroopast, kes tahavad talle kingitust teha, leebub tõmmunahaline proua sedavõrd, et meie roosipõõsaste hind langeb joonelt – vaid 10 dollarit tükk.

Kena jälle kodus olla

Nüüd, olles tagasi siin Eestimaa sügises, meenutame Mariannega, et oli see üks tore seiklus küll. Meil oli huvitav, meil oli lõbus. Ent vahepeal juhtus seal nii, et sain kuskilt külge külmetushaiguse. Malle arvates vajanuks ma antibiootikumi, kuid selle saanuks mulle välja kirjutada litsentseeritud meditsiiniõde, kelle kabinet asub tavalises toidupoes. Ent üksnes sinna kabinetti sisenemine maksab 109 dollarit. Pluss antibiootikum. Seega oleks see lugu mul maksma läinud pea 200 dollarit.

Otsustan, et ravin ennast ise ja kodusel moel. Läks enam-vähem õnneks. Olles kodus tagasi, käisin igaks juhuks oma perearsti juures. Sain rohuretsepti ja mõtlesin, et pagana hea on ikka kodus olla – mine arstile ja see on täiesti tasuta. Võõrsil on kena, aga kodus ikka parem.

Lahkumine oli kurb kõigi jaoks. Newarki lennujaamas teatas Markus emale, et tema hakkab nüüd kohe raha koguma, et vanaema ja vanatädi saaksid tuleval aastal jälle Ameerikasse tulla.

Aili Kokk

Print Friendly, PDF & Email