MIS LOOM SEE MOBIIL ON? “Sõuke vanker, mis ilma obeseta sõidab.”

PULMASÕIT UPAL: Prits Laht (valge mütsiga) oli üks esimesi Saaremaa autojuhte, kes 1924. aastast oma Fordiga saarlasi vedama asus.

“Õhus tundub vänget väävli ja tõrva haisu. Hirmus elukas on juba ligidal… Hobune jääb seisma, pää püsti, kõrvad kikkis, korskab. Ann on vaevalt elus veel hirmu pärast. Ainult soiub nutuse häälega: oh Essus, oh Essus!”

Värvika kirjelduse Äbariku Anni esimesest kohtumisest jubeda elukaga öisel Soela maanteel andis edasi 1911. aasta Saarlaste Kalender.

Ann oli hobuvankril teel Kuressaarde, et hommikuks turule jõuda. Kui naine teeveerel kadakapõõsas toibus, oli ta verine ja vigastatud. Ümberringi vedelesid purunenud vankri riismed.
Lähedal asuva talu peremees oli õnnetust kaemas ja seletas lahkesti:

“Mis see teist es ole, vabriku ärra mobiil.”

“Mis loom see mobiil on?”

“See on sõuke vanker, mis ilma obeseta sõidab! Ime nobest kupatab põrguline edatsi – viuh, ongi möödas. Suuremaa sihes on sõuksi küll juba sõitmas.”

Esimesed autod olid selleks ajaks Muhu ja Saaremaa teedel vuranud umbes viis aastat, kuid üldse ajaloo esimese auruvankri omanik olnud Venemaa keisrikoja fotograaf Carl Oswald Bulla.

Sõiduki kinkinud Torgus Iidel elanud piltnikule keiser Aleksander III, kuid mis aastal see Saaremaale jõudis, pole teada. Võimalik, et aastal 1899. 1985. aastal tehtud ülevaates “Autotranspordi arengust Saaremaal ja Tallinnas” kirjutas autojuht ja transporditegelane Kalju Laansalu, et Bulla auruvanker sarnanes tavalise kalessiga.

“Esiiste lahtine kolme istekohaga. Taga neli istekohta, pea kohal neljakandiline varikatus. Ees kaks neljakandilist laternat. Autol puudus rooliratas, juhiti kangi abil. Mootor oli ühesilindriline, pool õhu-pool veejahutusega, ketiülekandega,” kirjeldas Laansalu. Auto sõitnud kuni 35 km tunnis, kütusekulu iga kilomeetri kohta oli neli kilo koksi.

Igal sõidul pidi vähemalt kaks meest kaasas olema, üks juhtis, teine küttis katelt ja hoidis aurutemperatuuri vajalikus kõrguses. Pole aga teada, et auruvanker oleks Sõrve teedel üldse liikunud.

Laansalu andmetel ajas Bulla auto mootor hilisemal ajal ringi ühe Saaremaa värvimistööstuse uhtumismasinat.

Juba kolmekümnendatel aastatel autojuhipaberid saanud Kalju Laansalu kirjutas kunagiste autojuhtide mälestustele tuginedes, et esimese bensiinimootoriga sõiduauto Renault tõi Saaremaale Haeska mõisnik von Nolcken 1900. aastal.

TOOLIVEDU: Chevrolet-
veoautoga oli Kuressaare Kuursaalist mööblit lihtne vedada.

Levalast pärit Aleksei Oll kirjutas mälestustes 1966. aastal, et oli kuuene-seitsmene ehk aasta oli 1899 või 1900, kui parun Nolcken käis Levala apteegist bensiini võtmas. Kui auto ära sõitis, tegi see hirmsat kärinat ja jättis õliloigu maanteele: “Lapsearuga mõtlesime, et autol on kõht lahti.”

Aleksei Oll õppis autojuhiks 1916. aastal Peterburis kaubandus-tööstuse ministeeriumi juures asunud sohver-mehaanikute kursusel ja oli Saaremaal 1925. aastal alustanud esimeste autojuhikursuste eestvedajaid.

Teise auto, samuti Renault´ tõi 1906. aastal Kuivastu mõisnik von Buxhoevden. Nolcken juhtinud autot ise, Buxhoevdenil oli palgal keegi belglane, kes saanud 200 rubla palka ja prii ülalpidamise.

Kolmanda auto, Dombret´ omanik oli Kuressaare nahavabriku omanik Oscar Wildenberg. Vabrikandi neljasilindrilise mootori kütuseks kasutati ainult puhast bensiini, mida sai osta apteegist. Auto mahutas kümme inimest ja arendas kiirust kuni 75 km tunnis.

Klaasikillud kummi

Wildenbergi nahavabrikus lukksepana töötanud H. Matthiesen meenutas, et auto oli tihti korrast ära, eriti kummid.

Puukodaratega raudvelgedele tõmmati peale täispuhutavad rehvid ja vihased talumehed loopisid nende hobuste hirmutamise karistuseks autorataste ette tihti klaasikilde.

Auto maksis tollal 10 000–12 000 rubla ja liiter bensiini kuni 20 kopikat. Näiteks teetöölise kuupalk oli tsaariaja lõpul paarkümmend rubla ja liiter piima maksis 5 kopikat.

Just Wildenbergi sõiduriistaga kohtus öisel maanteel õnnetu talunaine Ann, kelle hobune suurest hirmust lõhkuma läks.

VÄINATAMMI REMONTTÖÖDEL: Teetöölised 1930-ndatel Väikese väina tammil. Veoauto Chevrolet kaitseraual istub autojuht Kalju Laansalu.

Esimesed Saaremaa meediakajastused seoses autodega sada aastat tagasi rääkisidki põhiliselt nendega seotud hirmudest ja õnnetustest.

Esimene uudislugu oli siiski üsna tagasihoidlik: “Kuresaare elanikke huwitab automobilwanker, mis wiimaste päewade sees uulitsatel on sõitnud. Igatahes on see meie wäikses maalinnas aruldane asi, kui wanker ilma hobusteta teed mööda suure rutuga edasi tormab, nagu mõni raudtee wanker wõi masin,” teatas Saarlane 18. juulil 1906.

Autod tekitasid suurt pahameelt, sest taluhobuste karjad põgenesid automürinat ja paukumist kuuldes ühiskarjamaadelt kümneid kilomeetreid eemale.

Inimesed, kes juhtusid autoga samal ajal hobustega sõiduteele, katsusid kõrvale keerata või katsid hobuse pea riidega, et loom hirmsat masinat ei näeks. “Kui sandiks ei taha jääda või surma saada, siis ära mine kodustki välja või muretse hobune, mis ei kuule ega näe,” soovitasid kurjad saarlased.

Turuliste hobuseid hirmutasid autod ka Kuressaares: “Vagurad loomad lähevad nagu hulluks, pistavad tuhatnelja jooksma,” teatas kohalik ajaleht 1906. aastal.

25. augustil 1907 kirjutas Saarlane, et “ühe veovoorimehe hobune kohtus linnas automobiilist. Ta viskas voorimehe vankrilt uulitsale nii suure jõuga maha, et see minestanult sinna lamama jäi. Juurde jõudnud linnaarst viis õnnetu laatsaretti. Hale oli vaadata, kuidas mees valu pärast keerles.”.

Kes sellist valet usub!

Ajaleht nentis, et jalgrattad olid maarahvale suureks nuhtluseks, “sest need hobused teede pääl kargama ajasivad. Palju suuremaks nuhtluseks on aga nüüd automobiil. Iseäranis kardetav on kiire sõit automobiliga meie linna kitsastel ja kõveratel uulitsatel.”.

Ilma hobuseta liikuv sõiduvahend oli tol ajal tõeline ilmaime, mida enne ei usutud, kui oma silmaga sai tunnistada.

“Siiamaani te olete tublid poisid olnud, aga niisuguse vale eest, et vanker liigub ilma hobusteta, tuleks teile vitsa anda,” manitsesid vanad Muhu mehed noori, kes neile maanteel mööda kihutanud imest pajatasid.

“Vanem rahvas võttis asja nii, et Piibli sõna on tõde ja Eliase vanker olnud ka isesõitev ja eks see maailma lõpu lähenemist ikka tähenda. Meie, noorem generatsioon arvas, et kas see nüüd just maailma lõppu tähendab, aga imelik on küll, et vanker ilma hobusteta sõita saab,” kirjutas tuntud Saaremaa kultuuritegelane Caesar Kaljo 1966. aastal mälestustes esimestest Saaremaa autodest.

4x KALJU LAANSALU

8. augustil 1906 andis Saarlane teada, et “Kuresaare ja Kuiwastu wahele automobili sõit sisse seada tahetakse, mille tõttu seda wahet üsna lühikese ajaga ära wõiks sõita.”.

Juba juunis olid alanud proovisõidud, kuid autobuss jõudis viie tunniga linnast vaid 55 km kaugusele, kui juba kummid räbalaks kulusid.

Detsembri alguseks oli sõidetud viis reisi ja jälle tõdes Saarlane, et Muhu hobused ei salli seda “riistapuud” mitte silma otsaski – juhtuvad kusagil vastamisi, siis on hobu vankriga kohe kraavis, olgu koormaks mis tahes.

“Missuguse õigusega sõidavad need hobusehirmutajad meie teedel ümber, mille tegemiseks nemad kopikatki kulu ei kannata?” küsisid saarlased-muhulased.

Kalju Laansalu andmetel oli Saaremaal 1939. aastaks 123 autot.


Joobnud juht kukkus pärast avariid käpuli

Nende ridade kirjutaja sai 30. septembril järgmise etenduse päältnägijaks: Nimetatud päewal umbes kell kahe ajal pääle lõunat tormas wabriku omaniku Wildenbergi automobil vanast laewasadamast tulles hirmsa kiirusega Pargi uulitsa poole, kust keegi maanaesterahwas wankriga lähenes.

Iseäralikku sõiduriista nähes läks hobune peruks ning wiskas wankri ühes seesolijaga ümber, kus juures noor naesterahwas, nimega Miina Wäli, Sõrvest, wankri alla jäi. Esimesel pilgul näis, kui oleks ta surma saanud, mis aga õnneks mitte ei sündinud. Automobiili juht jättis sõiduriista seisma ja tahtis naesterahwale appi minna, kukkus aga käpuli uulitsale maha, sest ta oli purujoobnud.

Wiimaks läks tal korda õnnetut wankri alt wabastada ja istukile seada, kes aga nii nõrk oli, et ta istudagi ei suutnud. Herra K, kes ka seda sündmust päält nägi, saatis lähedal olewad poisikesed kindluse kraawist wett tooma, mida nad oma mütsidega tõiwad ja waese naesterahwa pähe walasiwad, mille tagajärjel wiimane toibuma hakkas.

Ta kaebas hirmsa walu üle pääs ja kõiges kehas. Tähendatud automobili läbi on õige palju õnnetusi juhtunud, nii et aeg käes on nendele lõppu teha, mis selle läbi sünniks, et politsei kõwa käsu annaks, automobili sõidukiirust harilikust nobedusest mitte suuremaks minna lasta ning et selle juhtimine ainult kainete isikute kätte ustaks.

Päältnägija

Ajalehe Saarlane toimetaja täiendas omaltpoolt: Meie oleme “Päältnägija” kirjale ruumi andnud, sest et automobili sõitjate tegewus täiesti üle piiri läheb. Sagedasti sõidetakse pimedatel õhtutel mööda kitsaid ja kõweraid linna uulitsaid “lusti”, kusjuures suurt rõhku sõidu kiiruse pääle pannakse.

Et siin õnnetused kergesti ette wõiwad tulla, on arusaadaw. Ka maal sünnitada see automobili sõitjatele sagedasti lõbu, kui nad hobused kraawi ajada ehk lehmadega wõitu “kargutada” wõiwad.

Automobili sõitu nii hästi linnas kui maal, tuleks tingimata korraldada. Linnawalitsuse poolt wõiksiwad selles asjas sunduslised määrused väljaantud saada, nagu need jalgratta sõidu üle wälja on antud. Meie ei ole mitte automobili sõidu wastu, küll aga nende korratuste wastu, mis selle sõidu läbi sagedasti tehakse.

Saarlane, 3. oktoobril 1907

Print Friendly, PDF & Email