ENNE JA NÜÜD: Ilmar Kanemägi – põline põldur, tantsu- ja laulumees Karjast

PUHKEHETK KODUS: 90-aastane Ilmar Kanemägi on põline põllumees ning staažikas rahvatantsurühmade juhendaja ja tantsija, laulukoori vanem, näitemängude lavastaja, kes olnud päriselus ka rahvamaja juhataja rollis.
AARE LAINE

Põline põllumees, 2. oktoobril 90-aastaseks saanud Ilmar Kanemägi Karja külast on vahest rohkem tuntust kogunud rahvatantsija, tantsurühmade juhendaja, koorilaulja ja üldse kohaliku kultuurielu eestvedajana.

Aastakümneid Karja näidissovhoosis agronoomina töötanud Ilmar Kanemägi oli üks neljast saarlasest, kes 61 aastat tagasi osales VI ülemaailmsel noorsoofestivalil Moskvas. Noorte suurfoorumil toimuvat edastasid tollal eesti rahvale sõnaosavad Eesti Raadio reporterid, teiste hulgas sellised tuntud raadioajakirjanikud nagu Valdo Pant, Lembit Lauri, Ivar Trikkel ja Gunnar Hololei. Moskvas toimuvast andsid ülevaateid eestikeelsed päeva- ja nädalalehed, samuti ajakirjad.

Hiljutise juubilari Ilmar Kanemägi sõnul ei lähe tal meelest suure publiku ees Lužniki staadionil Eesti koondrühmas esinemine, festivalile eelnenud treeninglaagrid ja Moskvas sõlmitud sõprussidemed. Eestlased esitasid moskvalastele ja festivalikülalistele rahvatantsu “Oige ja vasemba”. See oli ühele Saaremaa noormehele, kes sai tantsupisiku külge Kõljala põllutöökoolis õppides, suur elamus.

Omakandimeestega põllumeheks õppima

Mandrile põllumehe tarkusi omandama läks Karjas sündinud, aga lapsena Metskülas elanud ja ka sealses koolis käinud Ilmar koos omakandimeeste Kalev Rauna ja Elmar Kallasega. Pärast Türi tehnikumi lõpetamist 1951. aastal, tulid Ilmar ja Kalev kodusaarele tagasi. Elmar jäi maaelu edendama Viljandimaale. Temast sai hiljem Vambola ühismajandi edumeelne juht.

Põllumajandusalased algteadmised omandas Karja küla Tilga talu noormees Ilmar aga Kõljala põllutöökoolis. Seal õppis tol ajal ka hilisem Tartu näidismajandi direktor, Eesti põllumajanduse akadeemia rektor ja Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel.

“Minu õpinguaastatel oli Eestis keeruline aeg. Türi tehnikumist saadeti meid tootmispraktikale kolhoosidesse. Meil polnud varem kolhoosidest ju aimugi. Kooli lõpetamise järel suunati mind Saaremaale Orissaare rajooni põllumajandusosakonna agronoomiks. Olin seal kuni rajooni likvideerimiseni. Seejärel töötasin natuke aega traktorijaamas ja pärast seda tulin kodumaile Vesse kolhoosi agronoomiks,” annab Ilmar töömehetee algusest ülevaate.

Peagi liideti Vesse kolhoos Karja sovhoosiga. Suures ühismajandis oli Ilmar algul brigadir, hiljem osakonnajuhataja ja seemnekasvatusagronoom.

SOOJAD LEIVAD: Karja pagariäris on mitmekülgne Ilmar Kanemägi töötanud ka müüjana.
ERAKOGU

Tunnustatud põllumajandusspetsialist meenutab, et Karja näidismajand varustas sordiseemnega nii Saare- kui ka mandrimaa põllumehi.

Hea sõnaga meenutab Ilmar näidismajandi direktorit, põllumajandusteaduse doktorit Voldemar Lauri ja peaagronoom Endel Toompuud. “Tegime kõvasti tööd. Minulgi on mitu kiituskirja. Laur ja Toompuu olid üle Eesti tuntud. Mulle anti heinaseemne kasvatamise eest autoostuluba. See oli suur asi. Meie pere sai endale sõiduauto Žiguli,” meenutab Kanemägi.

Kunagise direktori Lauri kohta ütleb Kanemägi, et ta oli ühe sõnaga mees, samas õiglane, kes seisis hea oma majandi töötajate eest.

Hinnates praeguste põllumeeste tegemisi, nendib Ilmar Kanemägi, et Karjas läheb kõik õiget rada mööda. Maad on kasutuses ja saagid head.

“Mina ise, kes ma olen jalust vigane ja peast segane, pole koduski enam suur tegija. Suvel ikka kasvuhoones kastsin natuke,” viskab vanaperemees enda üle nalja.

Pensionieas käis Ilmar paar aastat tööl poeg Aivo firmas, Karja pagariäris, müües sealses pisikeses poekeses leiba ja saia ning muud kaupa. Nõnda on Ilmaril ka kaupmehe kogemus olemas. Sedagi aega peab ta huvitavaks. “Muu toidukauba, nagu kommid ja küpsised ning veel üht-teist, tõime ise Tallinnast. Ahjust tulnud saiad läksid sõna otseses mõttes soojalt ostjatele,” tuletab juubilar meelde tööd Karja Pagaris.

Kuus aastat rahvamaja juhina

Juba koolipõlves rahvatantsuga tegelema hakanud Ilmar võttis 1956. aastal vastu pakkumise tulla kultuuritööle. Agronoomikutsega noormehest sai Pärsama rahvamaja juhataja.

Rahvatantsupisikust nakatunud mees hakkas kohe tantsuringe juhendama ja pani kokku ka näiteseltskonna. Temast sai ka näiteringi juht. Tegijaist puudust ei tuntud. “Siis ei olnud ju telekaid. Rahvas tahtis koos käia. Tantsupidude aegu oli saal tantsijaid täis. Jalga keerutati kas lõõtspilli või akordioni saatel,” maalib Kanemägi tollastest pidudest pildi.

Eelmise sajandi teise poole alguseks oli Ilmar Kanemägi omandanud teadmised ja oskused rahvatantsijate juhendamiseks. Türil tantsis ta koguni kahes segarühmas, nii tehnikumi trupis kui ka kultuurimaja rühmas.

“Saaremaal tegin Pärsamale segarühma ja Leisi samuti. Tantsijatest puudust ei olnud. Käisime esinemas nii oma maakonna tantsupidudel kui ka Tallinnas suurel peol. Hiljem juhendasin veel Karja naisrühma. Alguses oli naiste juhendamine väga võõras, kuna olin segarühmadega harjunud, aga sain hakkama. Juhendasin naisi niikaua, kuni selle rühma looja Anne Keerd lapsehoolduspuhkuselt tagasi tuli,” räägib Kanemägi.

Karja laulukoori taassünnist on Ilmaril samuti helged mälestused. Mitmekülgne taidleja valiti koori vanemaks. Karja koori dirigent on olnud ka Timo­teus Linna, kauaaegne Saaremaa muuseumi direktor ja mitme laulukollektiivi juhendaja. “Kooriharjutustele tuli Linna Kuressaarest bussiga. Kuna pärast kooriproovi ühtegi bussi siit Kuressaarde enam ei sõitnud, siis sõidutasin mina dirigendi oma autoga koju. Kui Linna koori juhendamisest loobus, saime dirigendiks Mari Ausmehe. Pärast Marit tuli Tiina Oks, kes siiani lauljaid koos hoiab. Tiina on teinud siin tõhusat tööd, juhendanud ja juhendab praegugi ansambleid,” kõneleb Ilmar Kanemägi.

Taidluskollektiivide liikmena on Ilmar saanud käia ka välisriikides. Soome Karjaa linna inimesed on Saaremaa Karja kihelkonna elanikele ammused tuttavad. Samuti on endise Leisi valla tantsijad ja lauljad, sealhulgas ka Ilmar, esinenud Rootsi kuningriigis.

Kultuuri edendamise eest on Ilmar vastu võtnud mitu au- ja tänukirja. Ka kultuuriminister on oma tänukirjaga staažikat kultuuritöö veterani tunnustanud.

Taidlus on Ilmar Kanemägile elurõõmu pakkunud. Nooruslik säde pole temast kuhugi kadunud.

Vitaalsest maamehest peavad temaga koos töötanud ja lavalaudadel tegutsenud inimesed lugu. Kümme aastat tagasi kinkisid Pärsama taidlejad kauaaegsele tantsu- ja näitejuhile ning koorilauljale Ilmar Kanemägile 80. sünnipäevaks südamliku kontserdi.

“Sellel aastal me pika laua taga ei istunud. Olime oma perega kodus köögilaua ääres. Kolm aastat tagasi suri minu abikaasa. Kõiki juubeleid ei pea ju tähistama. Kultuurisündmustest võtan aga võimaluse korral publiku hulgas osa,” räägib Kanemägi.

Jõuludeni pole enam palju aega. Ilmaril on jõulusalmid peas. Pere on jõulude ajal taas koos jõuluvana ootamas.


Ilmar Kanemägi
Sündinud 2. oktoobril 1928 Karja kihelkonnas

Haridus
• Türi Põllumajandustehnikum, agronoom 1951

Töö
• Orissaare rajooni põllumajandusosakonna agronoom
• Masina-traktorijaama agronoom, Vesse kolhoosi agronoom
• Karja näidissovhoosi osakonnajuhataja, seemnekasvatusagronoom
• Pärsama rahvamaja juhataja
• Endises Leisi vallas rahvatantsurühmade kauaaegne juhendaja

Perekond
• Lesk, kaks poega, neli lapselast, üks lapselapselaps.

Print Friendly, PDF & Email