Retromagustoit viib hetkega lapsepõlve tagasi (3)

KIIRTOIT: Luule Aadussoo kakaokissell valmib nii kiiresti, et seda võiks vabalt ka kiirtoiduks nimetada.
Foto: 2x MAANUS MASING

Kuidas maitseb lapsepõlv? Mõnele mekib ta kui mannavaht, teisele kui lumepallisupp, kolmandale toob helged lapsepõlvemälestused meelde ploomikompott või mõni paksemat sorti kissell. Näiteks kakaokissell, mis sellegi loo peategelaseks.

Tegemist on ilmselt ühe lihtsaima magusroaga üldse. Kissell kui selline on lihtne nagunii, asi see sinna sisse segada siis kakaogi ja voilà – valmis!

Üks, kes mõistab retromagustoite kasvõi unepealt kokku keerata, on Iide küla hing Luule Aadussoo. 30 aastat Torgu kooli kokana on oma töö teinud ning Luule on suisa lapsepõlve magusroogade ekspert.

Muidugi mitte ainult magustoitude. Ka supid, praed ja salatid on tema käes kerge kui käkitegu. Nõnda aurabki ta koduköögi pliidil sel kenal päikselisel sügispäeval, mil tema poole sisse astume, ka potitäis kartuliputru ja teine pott hakklihakastet. Sest enne magustoitu sööb tubli laps ikka suutäie soolast ja taldriku tühjaks takkapihta. Siis tuleb homme ilus ilm. Nõnda kinnitas mu oma vanaema ja olgem ausad, ta ei eksinud kunagi.

Kogused tunde järgi

Aga et soolane toit on valmis, tuleb valmis teha ka seesamune magustoit, mida sedakorda jahtimas oleme. “Kakao panen kausi sisse koos suhkruga, segan ära, siis panen kohe potiga piima keema ja segan kakao sinna sekka,” kõneleb Luule köögis asjatamisele selgituseks, lisades, et tema tänases retseptis on kõik kogused tunde järgi.

Koolis olid asjad ses osas natuke teistmoodi ja kogused täpselt teada. Kõik käis selle järgi, kui mitu õpilast oli parasjagu koolis ja mitu grammi toitu ühele lapsele ette nähtud.

Kodus on asi piiranguteta, sest kes see staažikat kokatädi ta oma köögis ikka kontrollib. “Kui piim on kergelt keema läinud, võtan kartulijahu, kallan sellele vee peale ja lahustan ta ära,” kirjeldab Luule töökäiku edasi.

“Seejärel valan lahustatud tärklise piima sisse. Ja põhimõtteliselt ongi valmis.” Jääb vaid üle panna portsud kaussidesse valmis ja tõsta jahtuma. Peale käib ühele eeskujulikule retrokissellile vähe hapukam moos. Koolikokana tegi Luule lastele loomulikult ka kakaokisselli. Toonased õpilased mäletavad, et kõnealune magustoit oli tavaliselt menüüs reedeti ning see oli nii hea, et seda käidi köögis juurde küsimas.

Luule ise ei mäleta, et see just reedene päev oli, aga seda teab ta küll, et tehtud seda sai. Tema ütleb, et nädalamenüü tuli tal korraga paika panna ja kui kakaokissell sattus just reede peale, siis nii oligi. “Meil oli nõnda, et kui menüüs oli supp, siis oli raudselt magustoit ka. Kui oli aga praad, siis oli lisaks kas piim või morss, siis magustoitu polnud, sest rahaliselt ei tulnud lihtsalt välja,” meenutab ta. “Sendid olid nii loetud.”

Menüüde koostamisel avitas Luulet suur koolidele mõeldud kokaraamat. See aitas arvutada ja arvestada, kui palju ja mida kooliperele teha. Just arvutamisel oli see abimeheks, sest ega see raamat täpipealt ju öelnud, kui palju kellele ette nähtud on.

“Arvutasin ise, palju ma teen seda magustoitu – 100 või 200 grammi. Kui mul oli näiteks 60 õpilast, siis korrutasin need grammid laste arvuga, sain koguportsu suuruse ning teadsin täpselt, kui palju mul läheb materjali tarvis kakaokisselli jaoks,” kõneleb ta.Nii oli tegelikult kõigega, mitte ainult magusaga.

Kokatädina pani Luule Aadussoo tähele sedagi, et mõni magusroog mekkis lastele rohkem, mõni vähem. “Imestasin, et mannaputru kisselliga lapsed ei söönud. Kui mina laps olin, siis ema tegi magustoiduks ikka mannaputru kisselliga. Ma´p mäletagi, et vanal ajal kodus midagi muud oleks tehtud,” laiutab ta käsi.

Sama lugu on praegugi. “Kuulen seda oma laste käest. Praegu on küll kohukesed, küll kohupiim… Siis polnud kohupiima üldse, see tuli alles päris kooli lõpupoole, kui oli ka kohupiim kisselliga menüüs.”

Väga populaarne magustoit oli Luule koolikoka-aastatel ka rosinatest, kuivatatud õuntest ja mustadest ploomidest kompott, kuhu käis hapukoor peale. Ainult rosinatest kisselli sai samuti tehtud. Aga vahukoort pole sel ajal olnud ning nõnda käis kissellidele peale just tutsakas hapukoort, mis polnud teps mitte kehvem variant.

Lapsed ei söö midagi!

Mis veel magusroogadesse puutub, siis endale teeb Luule nüüdki neid nn vanaaja magustoite. “Leivavahtu näiteks just tegin. Mulle omale maitseb ja lapsed söövad ka. Aga muidu ei söö need tänapäeva lapsed midagi… ei kakaokisselli, ei mannaputru!”

Elukutselt müüja, aastaid Jämajas ja Laadlas selle ameti peal töötanud, on Luule muu hulgas olnud ka Jämaja kultuurimaja direktor ja pidanud teinekord mitut töökohta korraga.

Kui ikka töötegijat oli vaja, siis oli vaja ja tööd teha Luule mõistis. Ometi mõtleb ta nüüd tagantjärelegi, et see koolikokaks minek oli üks suur ettevõtmine. “Aga eks noorelt kannatad palju välja,” arvab ta.

Asja ilmestamiseks ütleb ta veel, et Torgu kooli köögis oli toona suur puupliit, sooja vett polnud, lapsi oli headel aegadel 135 ja Luule oli täitsa üksi. “Polnud mingit abilist,” tõdeb ta. Ainult kooli kütja, kes poole öö ajal tööle tuli, oli noorele kokatädile abiks ning tegi varakult tule pliidi alla. Luule ise oli eelmisel õhtul pottidega vee pliidile valmis pannud. “Kui mina tööle jõudsin, hakkasid veed vaikselt keema ja nii ma siis tegin – ühe potiga suppi, teisega magustoitu,” meenutab ta nüüd, vahetult enne aastat 2019 muigelsui ajas tagasi vaadates.

KAKAOKISSELL

• 4 portsu
• 1 l piima
• 85 g suhkrut
• 2–3 sl kakaod
• 3 sl tärklist
• Veidi külma vett

Ja edasi tee, nagu Luule ütles: “Kakao panen kausi sisse koos suhkruga, segan ära, siis panen kohe potiga piima keema ja segan kakao sinna sekka. Kui piim on kergelt keema läinud, võtan kartulijahu, kallan sellele vee peale ja lahustan ta ära. Seejärel valan lahustatud tärklise piima sisse. Ja põhimõtteliselt ongi valmis.”

Törts hapukamat moosi peale ja – head isu!