Raskejõustikumaja oli kasvulavaks sadadele noorsportlastele (3)

EDUKAIM MEESKOND: Eesti meistrivõistlused tõstmises võitis 1998. aastal võistkondlikult Saaremaa esindus. Võidukasse meeskonda kuulusid (vasakult) Janek Sildoja, Rando Tarvis, Anatoli Gerassimov, Margus Reek, Andrus Paju, Allan Teär ja Heiko Kull.

Neli aastakümmet tagasi avati 20. jaanuaril Kuressaares Pikk tänav 4 kunagise aida varemeile ehitatud raskejõustikumaja, kus olid loodud treeningutingimused ennekõike tõstjatele ja maadlejatele. Hoones olid ruumid ka maaspordiühingu Jõud rajooninõukogu ja rajooni spordikomitee töötajaile.

Raskejõustikumaja pakkus treeninguvõimalusi ka džuudoga tegelejaile, maletajatele ja jalgrattureile. Kuni eelmise sajandi lõpuni tegutses majas Saare Töölise spordiühingu Jõud spordikool. Pärast seda oli hoone lühikest aega spordiühingu Kalev hallata ja selle sajandi alguses võeti maja Saaremaa spordikooli bilanssi. 2001. aastal müüs Kuressaare linnavalitsus kinnistu ettevõtja Mati Tasale. Nüüd on hoones ilusalong ja korterid.

RASKEJÕUSTIKUMAJA SAAL: Selles saalis harjutasid alguses nii maadlejad kui ka tõstjad. Hiljem kolisid maadlejad teisele korrusele. Nii paranesid treeningutingimused mõlematel.

PIKK TN 4: Nii nägi raskejõustikumaja välja 1978. aastal.

“Selle maja olukord oli ikka päris hull. Vahelagi oli sisse kukkunud, katus lasi vihma läbi. Uksi ja aknaid polnud õieti ees. Kui ma maja esimest korda vaatama läksin ja nägin, millises olukorras see on, siis mõtlesin küll, misasja sellega teha. Piltlikult öeldes pidime säilinud varemetele vanalinna sobiva maja ehitama,” kirjeldab olukorda tollase vabariikliku restaureerimisvalitsuse Lääne-Eesti piirkonna juhataja Jaan Mitt.

Kuna projekti tuli ringi teha, kulus restaureerimisele mitu aastat.

Lõpp hea, kõik hea. 1978. aasta jaanuaris sai maja pidulikult avada. Rõõmustasid nii ehitajad, spordijuhid kui ka sportlased. Maadlejate ja tõstjate jaoks oli loodud tolle aja kohta väga head harjutamis- ja võistlustingimused.

TÕSTE ÕNNESTUS: Pavel Afanasjev 1985. aastal raskejõustikumajas koolide karikavõistlustel.

Maadlustreener Lembit Raag toonitas maja avamisel (1978. aasta 26. jaanuari rajoonilehes), et poisse, kes tahavad treenida ja võistelda, jagub. Lembit Raag: “Tahame, et maja töötaks täiskoormusega. Treeningud toimuvad viis korda nädalas. Nädalavahetustel on väljasõidud ja võistlused.”

Sama aasta 10. oktoobri lehes tõdeb Raag, et just Saaremaa poistel on järjekindlust ja jonni – seda, mis mandri poistel tihti puudu jääb.

Maadlus oli populaarne

Kuigi hoone avamisest oli möödas natuke üle poole aasta, annab Raag lehelugejaile teada, et maja kipub nii suure hulga maadlejate jaoks kitsaks jääma. “Aga maja on olemas ja see on suur asi,” hindab treener olukorda.

1978. aasta jaanuarikuu viimases lehenumbris on foto restaureeritud majast. Juuresolevast tekstist võib lugeda, et hoone oli ehitatud XVIII sajandil. Samas rõhutatakse, et uus spordibaas on ehitatud Saaremaa noorsportlastele tõeliseks kasvulavaks.

Aastaid töötas raskejõustikumajas maadlustreenerina nüüdne edukas koerajuht ja massöör Aarne Väli. Endise treeneri sõnul oli maadlus tol ajal väga populaarne spordiala. “Mina juhendasin mitut gruppi. Treeningutel osales kokku 60 poissi. Andekaid ja töökaid harjutajaid oli palju. Urmas ja Jüri Pultsin olid usinad treenijad ja võistlustel saavutasid nad häid kohti. Andekas noormees oli raskekaallane Toomas Pagil ja nimetada võiksin veel paljusid teisi,” meenutab Aarne Väli.

Maadlejad olidki esimesed, kes vastvalminud hoones treenima hakkasid. Maadlusmatt pandi maha esimese korruse saali. “Tõstjad tulid majja hiljem. Nendega hakkasime treeninguruumi jagama. Pool saali läks nendele. See aga tähendas, et ruumi jäi mõlemale väheks. Mõne aja pärast kohandati ülemine saal maadlejate jaoks. See tekitas aga probleeme maletajatele, kuna teise korruse nõupidamiste ruum oli antud neile kasutada. Maletajad kolisid äärelinna teedevalitsuse uude majja,” selgitab Väli toonast situatsiooni.

Veel räägib Aarne Väli, et omal ajal korraldati raskejõustikumajas treeninglaagreid, kus ühel ajal harjutasid nii tõstjad kui ka maadlejad.

Tõstesporditreener Toomas Kasemaa sõnul olid raskejõustikualad tollal Saaremaa noorte hulgas väga populaarsed. “Sügisel tuli trenni 40 poissi, kes jagunesid mitmesse gruppi. Kõik kevadeni muidugi vastu ei pidanud, aga see on ka loomulik – eks noored katsetavad, mis neile sobib. Eesti raskejõustiku sajandal aastapäeval võitsime kompleksvõistluse. Saaremaa poisid ja noormehed olid tegijad terve Eesti ulatuses,” toonitab Kasemaa.

Saun ehitati 1984. aastal

1987. aastal alustas raskejõustikumajas treeneritööd nüüdne teada-tuntud linnuvaatleja ja Sõrve loodusmuuseumi rajaja Mati Martinson. “Tõstespordiga tegelemiseks olid seal tingimused ideaalsed. Tulemused räägivad ise enda eest. 1998. aastal võitsime võistkondlikult Eesti meistrivõistlustel nii noorte, juunioride kui ka täiskasvanute arvestuses. See aasta oli Saaremaa tõstjatele üldse väga edukas,” räägib Martinson.

1984. aastal tuli Saaremaale elama ja tööle Eesti tõstespordiföderatsiooni liige Kaarel Kasemets. Siinsed tõstespordi eestvedajad kutsusid remondi- ja ehitusvalitsuse uue peainseneri Kasemetsa kohe raskejõustikumajja treenima ja võistlusi korraldama. “Mehed ütlesid, et treeningutingimused on head, aga majas pole sauna, ehk annab teha. Võtsimegi asja käsile. Leedo (Vjatšeslav Leedo – toim) oli siis REV-i juhataja. Tema nõustus materjali andma. Tegime sauna valmis. Sellest oli ikka väga palju kasu. Pärast treeningut kulus saun marjaks ära,” meenutab Kasemets.

Kaarel Kasemets rõhutab sedagi, et raskejõustikumaja oli tõstjate ja maadlejate kasvulava, suurepärane treeningupaik. Saarlastest tõstjad osalesid tollal ka rahvusvahelistel jõuproovidel Tammisaaris Soomes ja Gotlandil.

Endine jalgrattur ja jalgrattatreener Riho Räim ütleb, et jalgratasportlaste kasutada oli seal omal ajal väike töökoda ja rataste hoiuruum. Treener oli Leevi Kuivjõgi. “Kui spordiühing Jõud lagunes, kadus ka elu sellest majast. Jalgratturitelegi oli see suur kaotus,” tõdeb Räim.

Džuudokate kauaaegne treener Heigo Kips ütleb, et pärast maja avamist treenisid džuudokad alumise korruse saalis. Hiljem kolisid nad teisele korrusele ja jagasid seal treeninguruumi maadlejatega. Oma õpilastest meenutab Kips hea sõnaga Andres Jalakat Karjast ja Raivo Aegi Kuressaarest. “Nad olid sihikindlad harjutajad. Andresest sai omavalitsustegelane, Raivost politsei-
ametnik ja poliitik,” tunneb Kips kunagiste džuudopoiste edusammudest heameelt.

Maletajate eestvedaja Juuno Jalakas meenutab, et omal ajal avasid mõttesportlased maja teisel korrusel oma saali. “Maletaja Jüri Põld oli Varma kombinaadi mööblitööstuse juhataja. Tema eestvedamisel tehti uued mängulauad ja toolid. Korraldasime seal ka võistlusi. Kahjuks saime me seal väga vähe olla. Saal anti maadlejatele ja meie saime ruumid teedevalitsuse majja,” selgitab Jalakas.

Saaremaa spordikooli endine direktor Jaan Rooda ütleb, et selle sajandi alguses otsustati raskejõustikumaja spordikooli bilanssi anda. “Maja tuli küll spordikooli bilanssi ja seal käis ka tegevus, aga linn müüs selle maja maha,” räägib Rooda. “Kahju, et spordiühingu Jõud arhiiv on kaduma läinud,” lisab ta.

17 aastat tagasi (30.03.2001) annab ajaleht Meie Maa teada, et Kuressaare linnavalitsus pani taas enampakkumisele raskejõustikumaja, mis oli esimesel kahel korral huvipuudusel müümata jäänud.

Sama aasta 21. juuni Õhtuleht teatab, et Kuressaare Pika tänava raskejõustikuhoone kinnistu ostis 950 000 krooniga Mati Tasa.