Le Figaro: kunagi oli prohvet Muhamed Lääne silmis kangelane

MEELDETULETUS: Ameerika religiooniajaloolase ja kultuurisuhete uurija John V. Tolani (sünd 1959) septembrikuu lõpus ilmunud uues raamatus tuletatakse lugejale meelde, et islamil ja selle rajajal on ajaloos olnud Euroopa kultuuriruumiga üpriski tihedad sidemed. Tolan on tudeerinud Yale’i ja Chicago ülikoolis ning täiendanud end Prantsusmaal elitaarses sotsiaalteaduste kõrgkoolis École des hautes études en sciences sociales.
Youtube.com

Ajaleht Le Figaro analüüsis ameerika ajaloolase John V. Tolani uut raamatut, milles autor püüab tõestada, et läänemaailmas pole prohvetit mitte alati negatiivselt hinnatud. Kõik olevat sõltunud konkreetsest olukorrast ja poliitilistest mängudest. Seega võib öelda, et mõnes mõttes on islam ja selle rajaja Euroopa kultuuri suisa lahutamatu osa.

“Maailmaajaloo suurkujudest on küllap just Muhamed kõige suurema sõimu ja halvustuse osaliseks saanud.” Kas need šoti XX sajandi vaimulikule, ajaloolasele ja arabistile William Montgomery Wattile kuuluvad sõnad aitavad näiteks selgitada lääne ja ida tsivilisatsiooni kokkupõrget 7. ja 8. sajandil, mil leidis aset Vahemere piirkonna jagamine kristliku ja islami maailma vahel?

Prantsuse ajaleht Le Figaro kirjutab, et ameerika ajaloolase John V. Tolani arvates on islami ja kristluse suhted siiski palju keerulisemad. Läänes, eriti aga Prantsusmaal pole ettekujutus prohvet Muhamedist alati negatiivne olnud. Kõik on sõltunud konkreetsest olukorrast ja poliitilistest mängudest. Seega võib öelda, et teatud mõttes on nii Muhamed kui ka islam Euroopa kultuuriruumi lahutamatu osa.

Selliste seisukohtadega tuli ameerika ajaloolane välja oma äsja prantsuse keeles ilmunud raamatus “Euroopa Muhamed: Prohveti kuvandi muutumise lugu Lääne kultuuriruumis” (“Mahomet l’européen: Histoire des représentations du Prophète en Occident”).

See ei tähenda aga sugugi, et Euroopa minevikus on islamit olnud sama palju kui kristlust. Ameerika ajaloolase arvates püüavad tänapäeval mõned teadlased just seda tõestada, moonutades nii ajaloolisi fakte. Kuid samas tasuks meeles pidada, et keskajast alates on islami prohvetit korduvalt mainitud nii religioossetes kui ka ilmaliku sisuga traktaatides.

Antikristus või kangelane?

Toetudes ajaloofaktidele, pöörab John V. Tolan oma raamatus lugeja tähelepanu asjaolule, et Lääne kultuuriruumis on olnud tohutult palju vaateid ja hinnanguid Muhamedi isiksusele ja tema tegevusele. Sageli on need üksteise suhtes suisa vasturääkivad olnud.

Nii näiteks nimetati Muhamedi ristisõdade ajal (s.o ajavahemikus 11. sajandi lõpust kuni 13. sajandi lõpuni) šarlataniks, ketseriks ja isegi liiderlikuks ebajumalate kummardajaks, kelle seksuaalne kombelõtvus olevat sedavõrd suur, et teda võib samastada Antikristuse endaga.

Teatud maades (näiteks Hispaanias, Madalmaades ja Austrias) levis sama ettekujutus islamiprohvetist ka taassünni ajastul. Kardinaalselt vastupidine oli toona olukord aga Prantsusmaal, kus Muhamedi valitsevates ringkondades igati ülistati. John V. Tolani arvates oli põhjus selles, et 16. sajandi esimesel poolel püüdis Prantsusmaa toonane kuningas François I (võimul 1515–1547) hästi läbi saada Türgi sultani Suleiman I-ga (võimul 1520–1566), et kokku klopsida sõjaline liit Hispaania ja Austria Habsburgide vastu.

Umbes samal ajal (s.o XVI ehk usupuhastuse sajandil) tunnevad islamiprohveti vastu kõrgendatud huvi ka mitmed protestantlikud kirjanikud. Omal ajal vastandas ju ka Muhamed end toonasele usuelule. Et aga mustata protestantismi rajajaid Martin Lutherit ja Jean Calvinit, võrdlevad mõned katoliiklikud autorid neid Muhamediga. Veel enam, katoliku kiriku apologeetide arvates olevat protestantismi liidrid islamiusu rajajaga võrreldes isegi palju hullemad. See omakorda näitab aga Muhamedi taas mõnevõrra positiivsemas valguses.

Valgustussajandi kuvand

John V. Tolan kirjutab, et üldjoontes suhtuti Muhamedi positiivselt ka 17. sajandil ilmunud kirjutistes. Mis puutub aga toonastesse Inglismaa vabariiklastesse, siis nende jaoks oli prohvet koguni suur eeskuju.

Eriti suurt huvi hakkas Lääs islamiusu rajaja vastu tundma 18. sajandil ehk valgustusajal. Toona nähti Muhamedi kui valgustatud reformaatorit, kes võitleb vanameelse klerikaalse võimu vastu.

Just selline Muhamed kumab ridade vahelt näiteks Voltaire’i mitmes kirjutises. Otsesõnu kiidab Voltaire Muhamedi aga oma teoses “Essee rahvaste kommetest ja hingest”. Tema eesmärk on selge – käia rohkem sisse Rooma kirikule. Enam-vähem samal seisukohal on inglise ajaloolane Edward Gibbon, kelle arvates oli Muhamed ajaloo suurkuju. Charles de Montesquieu seevastu suhtub prohvetisse, eriti tema fanatismi teatud skepsisega, täheldab Tolan.

Valgustussajandil ülistavad Muhamedi isegi aristokraatlikud ringkonnad. Näiteks päikesekuninga Louis XIV valitsemise lõpuaastatel nimetas ajaloolane ja politoloog krahv Henri de Boulainvilliers (maailmakuulsa filosoofi Benedict de Spinoza teoste tõlkija prantsuse keelde – toim) Muhamedi feodaalühiskonna suureks kaitsjaks. Hiljem on Muhamedi isikust vaimustuses olnud sellised ajaloo suurkujud nagu Johann Wolfgang von Goethe, Napoleon ning romantismiajastu kirjanik ja poeet Alphonse de Lamatrine.

Kõigest sellest teeb John V. Tolan järelduse, et Euroopa ajaloos on rohkesti olnud perioode, mil ettekujutus prohvet Muhamedist on olnud üdini positiivne. Säärane ettekujutus ei haaku kuidagi islamiprohveti tänapäeva kuvandiga, mida pakuvad läänemaailmale näiteks islami äärmusliku ususuuna salafismi esindajad või siis äärmusliikumise Moslemi Vennaskond toetajad. Ameerika ajaloolase arvates pole aga Muhamedi isikut võimalik tänapäeva maailmas mõista, kui me ei pööra tähelepanu sellele, mida arvavad temast islamimaailma enda teoreetikud.

Print Friendly, PDF & Email