Kas kehv mälu viitab dementsusele?

Pille-Riin Kaare

“Kui eakas inimene kipub mõnikord üht-teist unustama, ei peaks tema lähedased seda kohe arvama algava dementsuse märgiks,” ütleb kliiniline psühholoog Pille-Riin Kaare, kes septembris Kuressaares vaimse tervise konverentsil rääkis saarlastele vanemaealiste vaimse tervise säilitamise võimalustest ja esmastest ohumärkidest.

Seda, kui inimesele ei meenu näiteks mõne tuttava või üldtuntud inimese nimi või läheb vahel meelest mõni kokkulepitud kohtumine, võib Kaare sõnul pidada normaalseks. Kui mäluhäire on aga juba sellisel tasemel, et inimene jätab tegemata oma igapäevased ja vajalikud tööd-toimetused, on asi tõsisem.

Isegi sellisel juhul ei saa aga hinnangut, kas eakas on dementne, anda temaga suhtlevad inimesed, vaid seda peab tegema spetsialist – psühhiaater või neuroloog.

“Dementsus – see on diagnoos,” põhjendab Kaare.

Dementsusi on erinevaid

Dementsus tähendab kognitiivset häiret, aju funktsioonide langust. Ning kuigi nii-öelda tavainimesed mõtlevad dementsuse all eeskätt seda, et häiritud on mälu – selle ajufunktsiooni häire torkab ju kõige paremini silma –, on dementsuse liike erinevaid.

“Dementsus on sümptomite kompleks ja alanenud võivad olla erinevad võimed,” rõhutab Kaare. Ta lisab, et mäluhäire on dementsuse puhul küll sagedane nähtus, ent alati ei tähenda see, et just mälu enim häiritud on.

“Mingid teised funktsioonid võivad olla rohkem häiritud, aga millised just, sõltub juba sellest, mis liiki dementsus inimesel on või milline ajupiirkonna kahjustus,” märgib Kaare.

Dementsust võivad põhjustada vaskulaarsel alusel kujunenud patoloogilised muutused ajus, nt kroonilise isheemia või ajuinfarkti tagajärjel.

Neurodegeneratiivsetest dementsustest enim esineb Alzheimeri tõve, aga ka frontotemporaalset dementsust ja Lewy kehakeste dementsust. “Seega on dementsuse liike erinevaid ja ka dementsuste haiguspildid on erinevad,” nendib Kaare, lisades, et alati on oluline välja selgitada, millise dementsusega on tegu.

Pille-Riin Kaare sõnul on dementsus enamasti vanemaealiste haigus, ent see võib tekkida ka noorematel inimestel, näiteks ajutrauma tagajärjel.

Milliseid ohumärke tasub lähedastel aga eaka käitumises tähele panna?

“Ilmselt kõige rohkem torkab silma see, kui varem suurepäraselt oma asjadega hakkama saanud inimene nendega enam äkki toime ei tule,” ütleb Kaare.

Näiteks ei saa eakas enam hakkama oma arvete maksmisega. Või siis ei suuda ta meeles pidada eelseisvaid sündmusi – ei mäleta pereliikmete sünnipäevi või seda, et peab homme sõbrannadega kohvikus kokku saama.

Ohumärk on seegi, kui inimene hakkab oma asju otsima, suutmata meenutada, kuhu ta need pannud on.

“Selle juurde võib tal kuuluda jutt, et keegi käib ta kodus ja võtab või lausa varastab ta asju,” lausub Kaare. “Lähedased arvavad, et sugulane on paranoiliseks muutunud, aga dementse inimese puhul võib selline käitumine tuleneda soovist asjade kadumist endale kuidagi seletada.”

Kui eakas ei suuda talle aastaid tuttavas ümbruskonnas ühtäkki enam orienteeruda, ei mäleta enam, kus asub kauplus või kuidas koju jõuda, on tegemist juba süveneva mäluhäirega.

“Ometi ei pruugi sellisel juhul alati tegemist olla dementsusega,” rõhutab Kaare. “Kui ilmnevad niisugused ohumärgid, siis on väga oluline minna eakaga arsti juurde ja lasta uuringud teha.”

Tegemist võib olla ka lihtsalt segadusseisundiga, mis on tekkinud häiritud verevarustuse tõttu või mõnel muul põhjusel.

“Kui aju mingid funktsioonid on aga kahjustunud insuldi või infarkti tagajärjel, siis võivad kahjustused püsida pikka aega samal tasemel,” räägib kliiniline psühholoog, lisades, et Alzheimeri-tüüpi dementsustel on progresseeruv kulg – haigus algab väikestest märkidest ja aina süveneb.

Tihti satuvad vanemaealised inimesed haiglasse hoopis mõne muu tervisehäire tõttu. Haiglas aga võib eakal tekkida segadusseisund – ta ei taipa, kus ta on, miks ta on sinna toodud ning mis temaga seal tehakse. Ta ei mõista, et vajab ravi, ega saa aru, mida see ravi endast kujutab. Sageli viiakse selline eakas edasi psühhiaatriakliinikusse või -osakonda.

Ta sai ju hästi hakkama!

“Oleme väga palju kuulnud patsientide lähedastelt: “Ta sai üksi täitsa hästi hakkama, aga nüüd äkki juhtus midagi!”,” kirjeldab Kaare. “Kui me aga ise pidevalt inimese kõrval viibinud ei ole, siis ei pruugi meie hinnang tema hakkama saamise kohta paika pidada. Me ju tegelikult ei tea sedagi, kas ta ikka on söönud-joonud.”

Kaare sõnul on üsna tavaline, et kui dementselt eakalt küsida, kas ta ikka käis poes ja mida ta süüa tegi, siis võivad tema vastused tunduda täiesti tavalised ja mõistlikud: “Jah, käisin küll poes. Tegin kapsasuppi.” Nii ei pruugi küsija eaka jutus kaheldagi.

“Üldjuhul mäluhäirega inimesed küsijale vastust võlgu ei jää,” selgitab Kaare. “Vastus võib küsijale tunduda täiesti adekvaatne, ent see ei pruugi peegeldada tegelikku olukorda.”

Seega tuleks lähedastel aeg-ajalt heita pilk eaka inimese külmkappi ja selle sisu uurida – kui värske on seal hoitav kraam ning kui mõistlik toiduvalik.

“Kui külmikus on näiteks viis saia ja ei midagi muud, ei tohiks seda tähelepanuta jätta,” leiab Kaare.

Dementsusega kaasnevad mitte üksnes mäluhäired, vaid võib toimuda ka oskuste taandareng. Näiteks ei mõista inimene ühtäkki enam pliidi alla tuld teha või ei tea enam, kuhu üldse tuld tegema peaks. Või ei meenu talle, kus ta on tavaliselt hoidnud rahakotti. Nii võib juhtuda, et ta süütab lõkke keset toapõrandat ning on oma rahakoti pannud käekoti või kummutisahtli asemel hoopis sügavkülmikusse.

“Selline käitumine tuleneb dementsusest,” märgib Kaare.

Kui inimesel ilmnevad käitumises kummalised muutused – näiteks põhjendamatu tigedus või koguni agressiivsus –, võib sedagi põhjustada dementsus.

“Näiteks frontotemporaalse dementsuse puhul ei ole haiguse algusjärgus primaarne mäluhäire, vaid esmalt võivad tekkida muutused hoopis inimese käitumises,” räägib Kaare. “Samas ei ole tigedus ja agressiivsus välistatud Alzheimeri või mõnd muud tüüpi dementsuse puhul.”

Kaare sõnul saab inimene üldjuhul – muidugi olenevalt oma haiguse staadiumist – ka ise aru, kui ta millegagi enam toime ei tule.

“Sellisel inimesel on uutes olukordades kohaneda väga raske,” tõdeb Kaare. “Dementne inimene võib oma harjumuspärases keskkonnas harjumuspäraselt toimetada. Piisab aga mingist muutusest tema päevakavas – näiteks tuleb talle hulk sugulasi külla –, kui ta enam olukorraga toime ei tule. Või siis võetakse ta kaasa ja viiakse lastele või lapselastele külla. Seal on kõik tema jaoks uus ja võõras ning seetõttu võib ta käituda arusaamatul viisil.”

Kas dementsust on võimalik ravida või selle süvenemist pidurdada?

“Inimest sellest terveks ravida pole kahjuks võimalik,” tõdeb Kaare. “Kahjustatud funktsioone taastada ei saa. On aga teatud ravimeid, mis olemasolevat taset hoiavad, et progresseerumine oleks aeglasem. See on aga erinevate dementsuste korral erinev.”

Ehk on kuidagi võimalik dementsust ennetada?

“Kahjuks seda täie kindlusega väita ei saa, et üks või teine abinõu aitab kindlasti dementsust ennetada,” ütleb Kaare. “Küll aga on tervise seisukohast – ka normaalse vananemise korral –oluline täita tavalisi soovitusi: hoida kontrolli all vererõhk, veresuhkru ja kolesterooli tase.”

Ajutrenn tuleb kasuks

Samuti leitakse, et mida rohkem vaimset tegevust, seda kasulikum on see inimese ajule.

“Aju on väga plastiline, seal tekivad uued närvivõrgustike vahelised seosed ja see on kindlasti ennetava iseloomuga,” tähendab Kaare. “Tihti kipuvad meie eakad aktiivsest elust taanduma ega anna oma ajule tööd. Seda tuleb aga teha, olgu siis ristsõnu lahendades, sõpradega kaardimänge mängides või end eluga kursis hoidmiseks ajalehti-ajakirju lugedes.”

Kaare hinnangul on ajule tohutult kasulik näiteks see, kui iga päev üks, kasvõi lühike luuletus pähe õppida.

Eaka inimese lähedastel ei tasu lasta end mõjutada eelarvamusest, et vanemaealisele inimesele pole mõtet tänapäeva tehnikat tutvustada, kuna ta ei saa sellest nagunii aru.

“Vastupidi – arvuti või uue telefoni tundma õppimine ja kasutamine on eaka inimese ajule väga kasulik,” kinnitab Kaare. Tema soovitab noorematel õpetamisega vaeva näha ja siis anda eakale aega ise proovida ja proovimise käigus õppida.

“Las ta pusib – küll ta hakkama saab!” ütleb Kaare.