Veljo, “penskarist ajakirjanik”

EETRIHÄÄLED: Saarlastele tuttavad hääled ja näod telest ja raadiost Veljo Kuivjõgi ja Margus Muld. Neljapäeval oli Margusel sünnipäev ja loomulikult käis Veljo heale vanale kolleegile õnne soovimas. Sai ju pikki aastaid ühest ja samast sidesõlme uksest tööpostil käidud, Veljo esimesel korrusel asunud raadios, Margus ETV stuudios kolmandal korrusel.
MAANUS MASING

Muheledes ütleb enda kohta nii neli aastat tagasi pensionile jäänud Veljo Kuivjõgi (67), saarlastele tuntud raadiohääl ja ajakirjanik. Vestlusest Kadi raadio “Kohvilaua” saatejuhi Tõnis Kipperiga selgub, et Veljol oli ka Tõnise raadiotööle sattumise juures tähtis roll.

Just oli Kadi sünnipäev, 26. oktoobril saime 26. Sinul on ka Kadi ajaloos suur roll. Tegelikult oled sina suuresti süüdi selles, et mina üldse raadioga hakkasin kokku puutuma. See oli üks augustikuu päev, kui kohtusime Heli Salongiga. Heli oli ahastuse äärel, ütles, et Veljo läks puhkusele ja on veel edasi… Heli oli seega päris üksi ja kutsus mind.

Ma olin mitu suve-sügist metsamarjade kokkuostja Lõuna-Eestis. Kuna puhkus on 28 kalendripäeva, siis võtsin palgata puhkust juurde. Laadisin ennast seal. See oli väga kihvt aeg. Mammikesed tulevad metsast korvide ja ämbritega ning räägivad oma lugusid…

Tõnis, ma olin juba ammu mõelnud, et miks niisugune andekas poiss ei võiks raadiosse tulla. 1992. aasta oktoobris tuli Kadi raadio ja Aare Laine läks täiskohaga sinna. Jäime Heliga kahekesi. Siis oli mõnikord abijõudu vaja.

Oli tore aeg, olid suured lintmakid, mis nägid välja nagu külmutuskapp. Ja lindi kääridega lõikamine parajaks ja redigeerimine oli omaette kunst.

Jah, tõesti hea meenutada. Mingil ajal käis liimimine tõepoolest liimiga. Hiljem läks lihtsamaks, kui tuli valge montaažilint, siis oli juba teine tase.

Sellega oli praktiliselt võimalik lõigata sõnast välja kasvõi üks täht. Nüüd on kõik arvutis, võid teha mida iganes, tähti välja võtta või juurde panna. Ja me ei räägi ennesõjaaegsest ajast, see oli üsna lähiminevik.

Jah, Aare Laine oli päris osav nende tähtede väljavõtmises. Tema käest õppisin palju, tal oli kannatlikkust minu võhiklikkus ära kannatada.

Kuidas Saaremaa raadio üldse alguse sai?

Enne seda oli ülemaailmne saarlaste kokkutulek ja Erki Berends oma pundiga tegid samal ajal siin populaarset kohalikku saadet.

Maavanem Ants Tammleht ütles, et teemegi kohaliku raadio! 1. jaanuaril 1991 võeti mind sinna tööle. Aarega kahekesi alustasime, Heli tuli veidi aja pärast juurde. “Saaremaa raadio” oli toona pooletunnine saade, mis läks eetrisse keskpäeval Vikerraadio sagedusel. Tulin sinna tööle Saare EPT-st. Mul oli seal üks hea sõber, autojuht Edgar. Tema nurises, et neil on sõnniku laotamise aeg ja naised löövad äkki hangud maa sisse – et nüüd hakkab Saaremaa raadio tund ja seda peab kuulama! Töö jäi katki.

Ühesõnaga, me olime algul populaarsed. Ma küll usun, et mitte nii populaarsed, kui praegu on Kadi raadio.

Kuidas Kadi raadio su ellu tuli?

Esimene päev, 26. oktoober 1992 oli Aare Laine päev ja 27. oli minu päev.

Mina olin kolmas. See oli see kaubamaja kohtumine, võtsid mul nööbist kinni, et kuule, meil on kolmas päev vaba! Mul ei tulnud ühtegi viisakat vabandust nii ruttu meelde. Ju ma ei julenud vastu ka hakata.

Jah, ja lõpuks kuue päeva peale sai mehi kokku. Iga kuues päev oli jälle uuesti raadiot teha.

Mäletan esimest tagasisidet. Rääkisime maadleja Ants Nisuga elust, maadlusest, naistest, viinast ja kõigest. Ta ütles, et tal ei ole midagi häbeneda. Olime tund aega selle teema juures otse-eetris. Ja siis Aivar Kallas helistas, et kuule, kuidas sa julgesid niimoodi küsida. Et Nõukogude Liidu koondise mees maadluses ja oli purupurjus. Tal oli palju raha, kümneste pakid, joodi viina…

On sul mingi arhiiv ka olemas, kui peaks kunagi memuaaride kirjutamiseks minema?

Ei, lihtsalt olen täheldanud mõned head asjad endale kalendermärkmikku. Algusaeg oli ju niimoodi, et linte lasti üle. Üks kassett käis pea kuu aega. Lasti uus lugu peale ja vanu ei jäetud alles.

Kaua su karjäär Kadis kestis?

Vahelduva eduga 1992, 93 ehk 94 ka veel. Ja Saaremaa raadio lõppes 1998. Nii üllatuslikult, et ei jõutud head aegagi öelda. Elekterside inspektsioon tegi kaks hoiatust, et meie saatja, mis läks siit Orissaarde, ristus Pereraadioga ja segas seda. Mingil ajal olime Levi raadio, Tõnis Palts ütles ühel hetkel, et tehke ise. Tõnis läks ise Saaremaalt ära, tema lend oli kõrgem kui meie oma. Meie Maa leht oli sel ajal juba Arne Pagili oma. Ja raadio läks ka sujuvalt Arne omaks.

Omanik ei tahtnud kvaliteetsemat saatjat osta või ei näinud asjal mõtet. Siis astus jumal vahele ja ütles, et aitab küll, tõmbas juhtme seinast välja ja kogu lugu. See oli aprillis 1998.

Ja miks Kadi karjäär otsa sai?

Ju siis oli jälle mingi marjade kokkuost (muigab). Kadil oli juba omal nii palju töötajaid, et vabakutselisi polnud enam vaja.

Oli see sõbralik lahkumine, ei olnud solvumisi, uste paugutamisi?

Minul on Kadi raadio ajast ainult positiivsed mälestused. Olen juba neli aastat pensionil ja endistest kolleegidest enamusega kallistame, kui kohtume. Aga juhtub ka selliseid, kes ei ütle enam tere vastu.

Sa läksid pensionile, kui kell kukkus, number kukkus, päevapealt?

Enne seda küsisin veel targemate inimeste käest, kas sünnipäeval peab tööl olema. 4. september oli neljapäev, olin siis tööl ja reedel enam ei läinud.

Kumb sa enda arvates parem oled, kirjutav või raadioajakirjanik? Sul on kogemus ju mõlemalt poolt.

Võlu on ikkagi lehel rohkem, kuigi seal on reaktsiooni kiirus väiksem. Raadios ainult tulista.

Sul on ajakirjanikukarjäärist ette näidata ka mõned kohtuskäigud. Kas need olid korrad, kus pärast mõtlesid, et oleks võinud ikka selle sõna asemel mõne teise sõna panna?

Ei, ei ole sellist asja. Läks nii, nagu läks. Kolm korda ähvardati kohtuga. Üks kord võeti tagasi ja teinekord leppisime kokku. Ja kolmas kord jäi kuidagi katki.

Millal oli viimane kord selline hetk, et küll tahaks kohe kirjutada ja arvata.

See oli minu viimane töömehe aasta, kui sain juhuslikult teada, et Sauvere kandis tehakse lambalauda juurde kõnniteekividest platsi. Sinna veeti sadu autokoormaid. Teadsin, et asfalt on kolmandiku võrra odavam kui see kivi. Kõnniteekivi on ikka linnavärk. Siis proua sai kurjaks minu peale – et miks sa niimoodi. Täna tunnen, et ei olnud midagi valesti kirjutatud. Eraettevõtjale ei ole vaja PRIA toetusraha anda lambalauda ette kõnniteeplaatide panemiseks.

Ma tahan teha lugusid, millest väga vaimustun. Viimane lugu oli augustikuus, kui Paavo Vara rääkis mulle Kuressaare staadioni ehitamisest. Lugu hakkas sellest peale, et Paavo Vara on mitu korda vihastanud, kui loeb jälle lehest, et staadion avati 1963. aastal. Ei avatud. Avati 1958.

Kus sinu lapsepõlv möödus?

Salme külas. Me oleme täpselt esimesed sõrulased. Maja krunt on jõega piirnev Sõrve poolt küljes. Meil oli suur klass Tiirimetsa koolis, 23 õpilast, poisid lasid ikka sääreväristajatega ringi. Minul ei olnud mootorite vastu huvi. Kooliõpilasena olin Sädeme korrespondent.

Sealt see säde algaski ja sädemest tõusis leek. Mis su esimene lugu oli, mis Sädemes ilmus?

Kui ma ei eksi, siis pinginaaber Kalevist. Ta oli tubli malemängija. Lõpuks olin juba nii aktiivne, et lugusid oli pea igas numbris.

Loogiline oleks siis ju olnud, et Tihemetsa tehnikumi asemel võinuks olla mingi muu kool?

Jah, oleks võinud, aga isa ütles (kuna meid oli viis last), et sa pead ikka sellise kooli valima, kus saad stipendiumi. Keskkoolis ei maksa keegi ja ega ma tubli õppija olnud ka. Kolm oli põhiline number ja kas ma keskkoolis oleks läbi löönud?

Tihemetsas nelja aasta jooksul tegin Pärnu lehele kaastööd. Ja noore lõpetajana oleksin saanud autojuhikoha Pärnu Kommunisti toimetuses ja põllumajandusosakonna reporteriks. Aga töölesuunamise komisjon ei lubanud. Öeldi, et nimekirjas on 160 majandit, kes tahavad saada spetsialiste-mehaanikuid. Teid on ainult 120 lõpetajat, nii et 40 jääb nagunii ilma.

Suunamiskomisjonis vaatasin siis, kus on kuupalk kõige kõrgem. Pärnu rajooni Varbla kolhoosi töökoja juhataja palk oli 160 rubla. Sõitsin liinibussiga sinna mööda kruusateed. Vaatasin, et siin jalgrattaga küll sõita ei saa. Sel ajal tegime võidukatega trenni ja olin juba Saaremaa velotuuri sõitnud. Liinibussi lõpp-peatuses tulin välja, vaatasin kombainikuuri, mis oli täielik sara. Ma ei läinud sinna tööle, tulin sama bussi peale ja tagasi. Ja siis tuli muidugi Nõukogude armee varsti. 19-aastane olin siis.

Väeosa ja auaste, milleni jõudsid?

Kaks ja pool aastat reamehena suurtükiväes. Olin autojuht, seepärast ei saanud kahe aastaga koju, vaid olin pool aastat veel uudis­maal. Siis oli see väga valus, aga täna ütlen, et nii palju sai selle poole aastaga veel näha.

Seejärel tulin Saaremaale, läksin lossihoovi end arvelt maha võtma ja äkki võõrastemaja vastas lükkas üks mees akna lahti. See mees oli Siim Veski, Muhu mees, Kingissepa Jõudi esimees. Küsis, et kas tööle ei taha tulla? Läksingi Jõudi ja olin jalgrattatreener neli aastat, siis tegin veel metoodiku tööd. Huvitav, et ise ma ei mäleta, milles see töö seisnes. Ja samal ajal tegin EPT-s ka spordimetoodiku tööd, nii et praktiliselt kahel kohal olin tööl.

Millised sportlikud saavutused sul ette näidata on?

Väga viletsad. Rattatreeneritööd tegin neli aastat, aga ma ei olnud seda õppinud, käisin ainult kursustel. Pere läks nii suureks, et treeneritöö sai vahetatud töökoha vastu, kust sain korteri. Neli aastat olin sporditöö peal, aga ise midagi tõsist ei saavutanud. Mõned korrad olen Saaremaa meistriks tulnud ja kõik.

Millega sa tegeled, pensionär Veljo?

Eile tegin õunamahla. On üks tubli tütarlaps Kristiina Õun, kes ikka pressib ja pastöriseerib. Mina korjasin õunad kokku. Pensionilisa teenin kaubaaluste tegemisega, ostan, remondin, parandan ja müün.

Ma ei suuda meenutada, kas ma olen kunagi näinud mossis, tusast, vihast Veljot. Sa oled alati naeratav ja särav.

Ise tunnen küll, et olen teinekord üsna pahur. Aga aitäh, kui kõrvalt niimoodi näed! Mulle sellised naeratavad, lõbusad inimesed ainult meeldivadki.

Print Friendly, PDF & Email