Sajanditagune tähtsündmus: I maailmasõda lõppes raudteevagunis (2)

KUJUNDAVAD AJALUGU: Sellel prantsuse kunstniku Maurice Pillard Verneuil’ maalil on jäädvustatud sajanditagune hetk Compiègne’i vaherahu sõlmimisest. Läbirääkimiste laua juures seisavad teineteise vastas Antanti vägede toonane ülemjuhataja marssal Ferdinand Foch ja Saksamaa delegatsiooni juht Matthias Erzberger. Ajaloolisel dokumendil on mõlema mehe allkirjad. Erzbergerile sai allkirja andmine saatuslikuks – kolm aastat hiljem mõrvati ta saksa paremäärmuslaste poolt.
WIKIPEDIA.ORG

Neil päevil on Prantsusmaal kogunenud maailma mitmete riikide tippliidrid, et tähistada saja aasta möödumist XX sajandi ühe traagilisema sündmuse, Esimese maailmasõja lõpust. 1918. aasta 11. novembri varahommikul allkirjastati Kirde-Prantsusmaal Compiègne’i vaherahu, mis lõpetas sõjategevuse. Vaherahu jõustus sama päeva ennelõunal Kesk-Euroopa aja järgi kell 11.00.

Neli aastat ja mõned kuud kestnud verine sõda purustas mitu võimsat impeeriumi – Austria-Ungari, keiserliku Saksamaa ja Vene tsaaririigi. Juba 1918. aasta varasügisel oli taibukale inimesele selge, et tapatalgud lähenevad lõpule.

Tõsi, sama aasta 3. märtsil oli Saksamaa valitsusel õnnestunud Nõukogude Venemaaga sõlmida Bresti rahu. Lisaks sõlmiti rahulepingud Ukraina Rahvavabariigi (see oli esimene Ukraina demokraatlik riik aastatel 1917–1921 – toim) ja Rumeeniaga. Need kokkulepped sisuliselt lõpetasid sõjategevuse idarindel. Seetõttu avanes Saksamaa valitsusele nüüd hea võimalus kogu oma sõjajõud Prantsusmaale paisata, et purustada seal asuvad Antanti väed.

Viimne hüpe läände

See oli meeleheitlik ettevõtmine. 1917. aasta kevadel olid Ameerika Ühendriigid oma traditsioonilisest neutraliteedipoliitikast loobunud ja Saksamaale sõja kuulutanud. See sündmus kallutas jõudude tasakaalu lõplikult Antanti kasuks.

Sellest hoolimata oli aga Saksa vägede surve 1918. aasta suvel võimas. Rindejoon liikus 40 kuni 70 kilomeetrit lääne suunas ja vahepeal oli isegi oht, et sakslased vallutavad Pariisi. Kuid Antanti vägesid ümber piirata ja purustada sakslastel siiski ei õnnestunud.

1918. aasta septembri lõpus andis Saksa vägede ülemjuhatus keiser Wilhelm II-le teada, et riigi materiaalsed vahendid ja inimressursid on ammendatud. Olukord olevat sedavõrd tõsine, et vaenlane võib igal hetkel rindest läbi murda. Ainus väljapääs olevat teha vastasele ettepanek alustada rahuläbirääkimisi.

RÕÕMUSTADA VÕI MITTE? California ajalehe The Daily Telegram esikülg 1918. aasta 11. novembrist. Leht annab teada, et Saksamaa nõustus vaherahu tingimustega ja et keiser koos lähikondlastega palus varjupaika Hollandis.
WARSPOT.RU

Rahuläbirääkimiste alusdokumendiks soovitasid Saksa sõjaväelased võtta rahuprojekti, millega toonane USA president Woodrow Wilson oli avalikkuse ette tulnud sama aasta jaanuaris. Ajalookirjanduses tuntakse seda dokumenti nime all “Wilsoni 14 punkti”.

3. oktoobril 1918. aastal tagandas Saksa keiser kantsleriametist krahv Georg von Hertlingi, kes oli sõja jätkamise tulihingeline pooldaja. Tema asemele määrati prints Maximilian von Baden, kellele tehti ülesandeks alustada läbirääkimisi vaherahu sõlmimiseks.

Mäss ja revolutsioon

Juba kaks päeva hiljem õnnestus Saksa diplomaatidel esimest korda saavutada kontakt ameeriklastega. Peagi selgus aga, et president Woodrow Wilson on nõus läbirääkimisi alustama vaid ühel tingimusel – keiser Wilhelm II peab loobuma troonist. Säärane ultimatiivne nõudmine polnud sakslastele meeltmööda. Seetõttu rahuläbirääkimised ka katkesid.

Vaatamata väga raskele olukorrale lootis Saksa Keisririigi ladvik kaubelda enda jaoks välja kasulikud rahutingimused. Et olukorda parandada, võttis keiserliku mereväe juhtkond ette tõelise avantüüri. 1918. aasta 24. oktoobril andis admiral Reinhard Scheer korralduse anda avamerel otsustav löök Briti laevastikule ja seda toetavatele Ameerika sõjalaevadele.

Ekspertide hinnangul oli säärane samm sõjalisest vaatevinklist täielik mõttetus. See võrdus suisa enesetapuga, sest toona olid Antanti merejõud Saksamaa laevastikuga võrreldes mitu korda suuremad. Lisaks olid Saksa madruste seas hakanud levima tugevad sõjavastased meeleolud.

1918. aasta 29. oktoobri hilisõhtul keeldusid lahingulaevade Thüringen ja Helgoland meeskonnad juhtkonna korraldustele allumast. Mereväelased teadsid hästi, et admiral Scheeri käsu täitmine tähendanuks kindlasse surma minekut. Kuna samal ajal olid levima hakanud kuuldused rahuläbirääkimiste algusest, arvasid madrused, et sõjategevuse jätkamine sellises olukorras on suur mõttetus.

Sõjalaevastiku juhtkonnale kuulekaks jäänud mereväelastel õnnestus mässumeelsed relvakaaslased esialgu arreteerida. Vangistatuid oli kokku ligikaudu tuhat. Mässajate laevad viidi tagasi Kieli sõjaväebaasi. Hiljem selgus, et see oli viga.

Nimelt oli baasis rohkesti neid, kes jagasid mässajate vaateid. 2. ja 3. novembril toimusid Kieli linnas miitingud, meeleavaldused, mis sageli kasvasid üle veristeks kokkupõrgeteks politseiga ja keiserlikule valitsusele truuks jäänud sõjaväelastega. 4. novembril kerkisid mässumeelsete laevade masti punased lipud, arreteeritud aga vabastati.

Juba mõne päeva möödudes oli Kielis alanud revolutsioon levinud üle kogu Saksamaa. 9. novembril nõustus keiser Wilhelm II kõrgemate sõjaväelaste ettepanekuga ja loobus vabatahtlikult troonist. Järgmisel päeval põgenes ta neutraalsesse Hollandisse, Saksamaa kuulutati aga vabariigiks.

Vaherahu vagunis

Sellega oli peamine takistus vaherahu sõlmimiseks kõrvaldatud. Samas olid nii Antanti riikide valitsused kui ka Saksamaa juhtkond sunnitud kiirustama, sest valitses suur oht, et Saksamaal võib minna samamoodi kui Venemaal. Olid ju Venemaal 1917. aasta sügisel võimu haaranud radikaalselt meelestatud sotsialistid eesotsas Vladimir Lenini ja Lev Trotskiga.

Umbes samal ajal, kui algasid rahutused Kielis, õnnestus Antanti vägedel läänerindest läbi murda. Nii algas Saksamaa armee totaalne taganemine, mis nägi enamasti välja kui korrapäratu põgenemine.

8. novembril saabus Saksamaa delegatsioon Kirde-Prantsusmaale Compiègne’i, kus toona asus Antanti vägede ülemjuhataja, Prantsusmaa marssali Ferdinand Fochi staap. Sakslaste olukord polnud just kiita. Olukord rindel oli muutunud nende jaoks veelgi halvemaks. Seetõttu oli üpriski keeruline vastaselt mingeid järeleandmisi saavutada. Lisaks oli riigis puhkenud revolutsioon.

Kõigest hoolimata sai vaherahu ametlik allakirjutamine teoks juba 11. novembril kell 5.10 varahommikul. See leidis aset marssal Fochi vagunis. Vahemärkusena olgu siinkohal lisatud, et sama rongivagun ilmub ajalooareenile veel üks kord – 22 aastat hiljem 1940. aasta 22. juunil pärast välksõja edukat lõppu sunnib Saksamaa diktaator Adolf Hitler prantslasi vaherahule alla kirjutama jällegi Compiègne’is ja samas vagunis.

Vaherahu tingimuste kohaselt pidi Saksa armee 15 päeva jooksul lahkuma okupeeritud aladelt Prantsusmaal, Belgias ja Luksemburgis ning Elsassist ja Lotringist. Viimati mainitud piirkonnad oli Saksamaa 1871. aastal Prantsusmaalt vallutanud ja seejärel annekteerinud.

Lisaks pidid Saksamaa sõjaüksused 17 päeva jooksul lahkuma maa-aladelt, mis olid enne sõda olnud keisririigi lahutamatu osa. Silmas peeti territooriumi, mis jäi Reini jõe läänekaldale. Reini idakaldal tuli aga 30 kilomeetri ulatuses vabastada territoorium, mis asus Mainzi, Kölni ja Koblenzi linna sildade läheduses. Vaherahu tingimused nägid ette, et need alad okupeerivad Antanti ja USA väed.

Peale selle pidi Saksamaa lahti ütlema Nõukogude Venemaa ja Rumeeniaga sõlmitud rahulepingust. Ida-Euroopas pidid sakslased viima oma väed positsioonidele, kus need asusid seisuga 1. august 1914. Veel pidi Saksamaa võitjatele üle andma kõik oma allveelaevad, kaasaegsed sõjalaevad, 5000 suurtükki, 25 000 kuulipildujat, 3000 miiniheitjat, 1700 sõjalennukit, 5000 vedurit ja 150 000 vagunit.

Selgeltnägija Foch

Lõplikult kinnitati Saksamaa alistumise tingimused Versailles’ rahukonverentsil, mis toimus 1919. ja 1920. aastal. Sõja kaotanud Saksamaa jaoks olid rahulepingu tingimused erakordselt karmid ja rasked. Riik mitte ainult ei kaotanud kõiki oma asumaid, vaid loovutada tuli isegi alad, kus sakslased olid elanud juba aastasadu. Lisaks pandi Saksamaale kohustus maksta sõjahüvitisi ehk reparatsioone, armee suurus tohtis olla vaid 100 000 meest ja keelustati kaasaegsete relvade omamine.

Kui rängad olid Saksamaale Versailles’ rahukonverentsil pealepandud reparatsioonid, näitab kõnekas fakt, et reparatsioonide viimane makse pidi rahuplaani kohaselt toimuma 2010. aasta 3. oktoobril, st kõigest vaid kaheksa aastat tagasi!

Rahutingimused olid sedavõrd rasked ja alandavad, et just seetõttu hakkasid Saksamaal üsna pea levima kättemaksumeeleolud, mis omakorda aitasid kaasa natsionaalsotsialistide võimuletulekule eesotsas Adolf Hitleriga.

Prantsuse marssal Ferdinand Foch, kelle vagunis Compiègne’i vaherahu täpselt sajand tagasi allkirjastati, lausus pärast Versailles’ rahulepingu läbilugemist suisa prohvetlikud sõnad. Ta ütles: “See ei ole rahu, see on vaherahu 20 aastaks!” Oma prognoosis eksis tark marssal vaid kahe kuuga.

Kui rääkida Esimese maailmasõja ohvritest, siis kaotasid pea neli aastat kestnud tapatalgutes osalenud riigid sõjaväljadel kokku umbes 10 miljonit inimest. Kui võtta aga veel arvesse nälja, epideemiate ja teiste sõja tagajärjel tekkinud hädade ohvrid, tõuseb inimohvrite koguarv üle 20 miljoni.

Sajand tagasi tekitasid need arvud haritud inimestes õudust ja sügava pettumuse läänelikus ratsionalistlikus filosoofias ja kõrgkultuuris tervikuna, mis oli säärase katastroofi sünnile paljuski kaasa aidanud. Siinkohal tasub meenutada saksa ajaloofilosoofi Oswald Spengleri kohe pärast sõda bestselleriks muutunud teost “Der Untergang des Abendlandes” (“Õhtumaa allakäik”).

Kuid juba kaks aastakümmet hiljem puhkenud Teine maailmasõda ületas neid arve mitmekordselt.

Print Friendly, PDF & Email