SAAME TUTTAVAKS: Kojamees kujundab maine

Kes on Kuressaare kojamehed, tänavapühkijad või heakorratöötajad, kellest sõltub suuresti Saaremaa pealinna maine? Teisalt, ükskõik kui hoolikalt heakorratöötaja (kojamees) oma tööd teeb, ei saa ta üksinda kodulinna tänavaid puhtana hoida. Elupaiga maine kujundamine on meie kõigi asi. Küllap on aidanud kojamehe ja heakorratöötaja tänuväärset tööd au sees hoida tublimatele aasta kojamehe ja aasta heakorratöötaja aunimetuse andmine.


PUHUR ABIMEHEKS: “See on üks väiksemaid puhureid. Mehed kasutavad võimsamaid,” selgitab heakorratöötaja Varje Raamat.
MAANUS MASING

Aiandusagronoomi kutsega heakorratöötaja

Räpina aiandustehnikumi lõpetanud Varje Raamat alustas oma tööelu kodukohas Astes põllundusbrigadirina. Suurmajandite lagunemise järel tuli noorel naisel otsustada, mida edasi teha. Õnneks leidis ta õpitud erialaga sarnase töö Kuressaares.

“Töö on nii mitmetahuline, igav juba ei hakka. Pead olema universaalne, et kõigega toime tulla. Puhurit peab oskama käsitseda, muru pügada, puid lõigata, lilli istutada ja nende eest hoolitseda, lehti kokku riisuda – aedniku töö,” juhatab Varje vestluse sisse.

Auto juhtimine käib asja juurde. Linnamajanduse pisikese punase kaubikuga vurab Varje ühe objekti juurest teise juurde.

“Iga esmaspäeva hommikul on meie kodulinn mõnes kohas ikka päris käest ära. Meie peame nädalavahetusel neisse paikadesse visatud sodi, sealhulgas pudelikillud, kokku korjama,” räägib heakorratöötaja.

Praegu on Linnamajanduse heakorratöötajate põhiline töö nii iidses lossipargis kui ka mujal lehtede riisumine ja puhuriga hunnikusse ajamine. Kokkukuhjatud kraam viiakse kompostihunnikusse.

Lehepuhurit ja kõiki teisi vajalikke seadmeid oskab Varje käsitseda. “Meil on kõik seadmed ja masinad olemas, aga luuad, kühvlid ja rehad abivahenditena on samuti autost võtta. Päris ilma nendeta ei saa. Talvel tuleb kitsad kõnniteed ja muud sellised kohad ikka käsitsi lumest puhtaks rookida,” ütleb Varje.

Staažikas heakorratöötaja lisab, et vaatamata sellele, et töö on füüsiliselt väsitav, ei vahetaks ta seda ametit kontoritöötaja omaga. “Värske õhk, iga päev olen inimeste keskel, ringi liikudes näen linna arengut. Eriti meeldiv on seda tööd kevadel ja suvel teha. Siis hoolitseme ka lillede eest, kastame ja rohime. Kõik see köidab,” toob Varje töö meeldivama poole esile.

Ometi on sellegi töö juures pahupool, mis mõnikord lausa ahhetama paneb. Varje ütleb, et valus on ikka vaadata küll, kui märkad murtud ladvaga puuhakatist, mille oled kuu aega tagasi istutanud. “Kust küll tulevad sellised inimesed, kes kisuvad istutatud lilli üles, saevad jõuluajal maha kuuskede ladvad, murravad pargipuudelt oksi, risustavad tänavaid?” küsib looduse hoidja.


JÕUSAALI ASEMEL: Spordimehena tuntud Villu Veel rassib sügisel kojamehe ametis peaaegu iga päev lehekotte tõsta.
MAANUS MASING

Kojamehe töö tagab hea füüsise

Rahvaspordivõistlustel nii jooksuradadel kui ka jalgrattateedel aastakümneid rivaalidele konkurentsi pakkunud Villu Veel ütleb, et füüsilise koormuse saab ta kätte igapäevatööd tehes.

“Jõusaali pole mul vaja minna. Sügisel panen riisutud lehed kilekottidesse ja tõstan kotid äravedamiseks ühte kohta. Talvel tuleb lund lükata ja suvel muru niita,” annab korteriühistute palgal olev enam kui paarikümneaastase töökogemusega kojamees oma tööst lühiülevaate.

Ametikoolis on Villu õppinud talumajandust. Kuressaare noormehest pole talupidajat siiski saanud. “Koolis saime talumajandusest põhjalikud teadmised, alates maaharimisest, metsandusest, mesindusest, iluaiandusest ja loomakasvatusest. Maameest pole minust aga saanud. Olen selle ametiga rahul. Kojamehed on ju varased. Juba kell kuus võtan luua või reha kätte. Pärastlõunane aeg on vaba,” kirjeldab Villu.

Tänavapühkija ei saa oma töö tegemiseks ilma valida. Tõsi, kui vihma kallab nagu oavarrest, pole mõtet lehti riisuma minna. Samuti ei saa muru niita lausvihmas. Pärast sügistormi on aga kojamehel tööd sõna otseses mõttes kuhjaga.

“Riisun lehed kokku ja kui poole tunni pärast tuleb uus tuulepuhang, siis vaatan, et nagu poleks tööd teinudki. Lehtede koristamine võtab veel aega. Kõik puud pole jõudnud lehti langetada,” toonitab Villu.

Vahel jääb kojamehe reha või luua ette peale puulehtede ja oksarisu ka mõni kinnas, müts või muu riideese. Leiubüroosse ta neid viima ei rutta, vaid riputab leiud lähedal oleva puu okste külge.

“Järgmisel hommikul vaatan, polegi enam, järelikult on omanik kaotatud asja kätte saanud. Vahel tuleb inimene ka otse minu käest küsima, öeldes, et taskust on üks või teine ese välja pudenenud, et kas olen leidnud. Hea, kui saan teda aidata,” räägib Villu.

Lumerohkel talvel peab kojamees hea seisma selle eest, et elanikud saaksid ilma lumes sumpamata majast väljuda ja töölt või koolist tulles lahtikaevatud rada mööda tagasi koju. “Poole meetri laiuselt tuleb mul talvel jalakäijate jaoks rada sisse lükata. Autotee lükkab lahti buldooser,” täpsustab Veel.


RASKENDAVAD TÖÖ TEGEMIST: Intensiivse liiklusega tänavatele pargitud autod raskendavad puhastustöid.
MAANUS MASING

Endine rekajuht harjab Kuressaare tänavaid

Aastaid rekajuhina suurte autode rooli keeranud Aarne Aarnis otsustas ühel heal päeval kaugsõiduautojuhi ameti maha panna ja palju pisema töövahendi juhikabiini istuda. Piltlikult võib öelda, et Aarnest on saanud kojamees ratastel.

Nüüdseks on ta Kuressaare Linnamajanduses ja sellest aastast Saaremaa valla majandus- ja haldusosakonnas masinamehena omandanud heakorratööde tegemiseks kõik vajalikud oskused.
Esmaspäeva pärastlõunal lülitab ta oma moodsal Bucher CityCat 5006-l vilkurid sisse, paneb harjad Pikal tänaval pöörlema ja alustab piki tänavaäärt liikudes igapäevast rutiinset koristustööd.

Vanalinna kooli juures saame põgusalt juttu puhuda. Aarne ütleb, et reka peale tagasi ei igatse. Pidevalt kodulinna tänavail sõites näeb linnas tehtut. Tõsi küll, tegelikult on Aarne pilk naelutatud maha, jälgides trotuaari äärekivi, mis marsruudil nn teetähiseks. Ja mida kõike peale puulehtede ja oksaraagude asfaldilt leida võib. Kui Aarne midagi eriskummalist maas märkab, peatab ta masina ja läheb kahtlast objekti uudistama.

Esmaspäeval oli tal ette näidata tänavalt üleskorjatud Olerexi bensiinijaama kliendikaart, suur polt, ühe sõiduki firmamärk. Ta on leidnud ka hinnalisemaid asju, nagu käekell, ja muud nipet-näpet.

“Kliendikaardi viin tanklasse, aga teisi asju ei tea kellelegi pakkuda,” on mees nõutu.

Rääkides asjadest, mis meele mõruks teevad, kurdab heakorratöötaja, et tihti jätavad ehitajad ehitusprahi tänavale. Tegelikult peavad remondi- ja ehitusmehed selle ise ära koristama. Rääkides tiheda liiklusega tänavatele pargitud autodest, mis mõnikord lausa lehehunniku otsa jäetud, tõdeb Aarne, et sõiduki alt ei saa ta ju tänavat puhastada. “Näete, see Volvo seisab siin juba mitmendat päeva. Pean ümber auto tiirutama. Vahel pargitakse sinna, kus märk keelab parkimise. Märkidest üldse hoolitakse vähe,” lahkab Aarne liikluskultuuri.

Vahel teevad saarlased aga lausa uskumatuid tegusid. Kuus aastat tagasi andis Saarte Hääl teada tavatust vaatepildist Suuresilla juures. Põduste jõgi nägi tookord aprillikuus välja nagu jäämineku aegu. Tegelikult ei olnud tegu jääpankadega, vaid hoopis vahtplastikplaatidega, mis lagunenud parvest vette ulpima jäänud.

Aarne oli üks neist, kes käis toona seda sodi koristamas. Lähedal asuva firma hoovist oli varastatud vahtplastikust plaate. Nendest ehitati parv ja sõideti siis sellega mööda jõge, kuni veesõiduk juppideks lagunes.

Õnneks pole pärast seda selliseid hulle olukordi tekkinud.

Aarne arvates saab lehtede koristamisele varsti kriipsu alla tõmmata. Ega´s heakorratöötajail sellega tööpõld veel otsa saa. Talvel on omad tegemised. Kui tuleb lund, asub masinamees Aarne tänavaid lumest puhtaks lükkama.

Print Friendly, PDF & Email