SAARLANE: Agronoomipaberitega klassiõpetaja (1)

1. KLASS: Õpetaja Signe Bachmani väikseimas klassis õpivad (paremalt) Frida-Johanna Laks, Triinu Kärner, Mia-Sylvia Laks.
Raul Vinni

Pärsama tüdruk Signe tahtis saada meditsiiniõeks. Saatusel olid temaga aga hoopis omad plaanid ning vahepeal agronoomipaberid saanud ja Järvamaa metsade vahel elanud tüdrukust sai kodusaarele naastes hoopis õpetaja.

“Ma ei olegi oma elus midagi väga teinud, kõik on kuidagi iseenesest läinud, mind on keegi õigetele radadele juhtinud,” tunnistab Tornimäe põhikooli õpetaja Signe Bachman. Õpetaja Signe, nagu koolis öeldakse. Tegelikult on see lause meie vestluse viimane ja sellega võtab ta oma tegemised kokku. Tagasihoidlikult, peaks ütlema.

Praegune õppeaasta on taas esimese klassiga alustanud õpetajale väga eriline. Tal on väikseim klass, mida on tulnud 33 aasta jooksul juhatada. Seal õpib kolm õpilast, nendest kaks kaksikud. Kui toimub lastevanemate koosolek, on klassiruumis lisaks õpetajale kohal kaks perekonda. Signe tunnistab, et esimesed kuud on läinud üksteisega harjumiseks.

“Ma mõtlesin enne kooli algust, et mida ma nendega terve tunni teen,” naerab õpetaja, et tal oli nii väikese klassi ees omamoodi hirm. Asjatu kartus, sest ajast tuleb tegelikult puuduski.

Kord peab olema

“Olen küll,” vastab ta küsimusele, kas ta on range ka. Tema üheks põhimõtteks on ütlus, mida teiste tarkuste seas jagas temaga 1986. aastal Tornimäe kooli toonane õpetaja Luule Jõeäär: “Kord peab olema!”

Teine tarkus oli see, et õpetaja ei tohi kunagi õpilasele öelda: ei tea. Isegi kui ei tea, siis tuleb see õpilasele aimamatult koos temaga selgeks saada. Kolmas õpetus oli, et 1. septembril tuleb end alati pidulikult, argipäevasest erinevalt riidesse panna.

Õpetaja Signe tunnistab, et ta ei ole alati rõõmuga tööle tulnud. Aastate jooksul on olnud keerulisemaid klasse ja ka elu ise on mõne suurema kivi tee peale veeretanud.

“Võtab ikka naerma küll,” muigab Signe, kui hakkab oma elu meenutama. Pär­sama kandist Mätja külast pärit tüdruk tahtis minna meditsiinikooli õeks õppima. “Mulle hirmsasti avaldas muljet, kuidas valges kitlis õde ütles, et “palun järgmine”,” meenutab ta.

Kuid ühel päeval pärast 8. klassi lõpetamist 1969. aastal peatus Signe kodu juures auto ja sealt maha hüpanud noored värbajad kutsusid Signet ja tema sõbrannat hoopis Türi linna külje all asuvasse Säreverre sealsesse näidissovhoostehnikumi õppima. Sel moel, muide, omal ajal värbamine tihtipeale käiski, et otsiti lõpetanuid ja püüti neid oma kooli meelitada.

“Värbajad ütlesid, et koolis on hea tantsupõrand,” naerab Signe. Tüdrukud võtsid kätte ja läksidki agronoomiks õppima. Zootehnikuks ema ei lubanud, kuna selles ametis pidavat hirmus vara üles ärkama, sest vaja teha kontroll-lüpse ja muid taolisi töid.

Praegu imestab Signe, et kust selline julgus tuli, et äkki heast peast Kesk-Eestisse sõita. Eks pisaraid valati alguses muidugi palju, kodu oli kaugel ja esimesed raskused õpitava eriala osas andsid varsti tunda, kuid kooli ta pooleli ei jätnud. Saarlasi oli Türi tehnikumis muide nii palju olnud, et ühel ajal pandi õpilaste veoks suisa Türi ja Virtsu vahet buss käiku. Tantsupõranda kohta olid värbajad aga tõtt rääkinud – oligi hea põrand ja poisse oli kursusel lausa poole rohkem.

Juhtus nii, et enne viimast kursust Põikva külas praktikal olles kohtas Signe oma tulevast abikaasat Antonit, kes seal traktoristina töötas. Signe mainib, et Antoniga on nad siiamaani koos. Öeldakse küll, et kui nii noorelt kokku minnakse, siis ei olda kaua koos. 45 aastat koos olnud Signe ja Antoni näide tõestab vastupidist. Signe ütleb, et Antoniga on tal ikka väga vedanud ka.

Tookord läksid asjad oma­soodu ja Signe jäi lapseootele. Ta meenutab, et sellest tuli suuremat sorti jama. Õnnetuseks kuulus ta tehnikumi komsomolikomiteesse. Aga eeskujulik komnoor sellisel kombel lapsi ei saa. Nii antigi noorele neiule käsk arsti juurde minna, tegema teadagi mida – aborti. “Ma lollike olekski seda teinud,” meenutab Signe nüüd, et talle serveeriti seda kõike kui tavalist asjade käiku. Ei olevat tema esimene ega viimane. “Günekoloog ütles, et komsomol ja partei sõitku kuu peale. Mul olevat ju oma elu elada,” räägib Signe, kuidas talle mõistus pähe pandi.

Eks vanemate mure oli muidugi suur, et nüüd jääb titesaamise tõttu kool lõpetamata. Ei jäänud.

Signe lõpetas kooli ja sai esimese töökoha Türi Näidissovhoostehnikumis nüüd juba abikaasa kodukohas. Varsti sündis poeg Janek.

“Seda poega enam ei ole,” ütleb Signe ja nii võtab vestlus äkki nukra suuna. Poeg Janek lahkus siit ilmast südamerikke tõttu juba seitse aastat tagasi. Signe sõnab, et oma lapse matmine on inimesele kõige raskem katsumus.

Toona asuti väikese pojaga sinnasamasse Põikvale korterisse elama. Äi ja ämm tahtsid omalt poolt noort peret aidata ja tegid kingituse – lehma. Ajad olid sellised, oma toidulaua eest muretsemine oli kõige olulisem. Signe ütleb, et õnneks oskas ta vähemalt lehma lüpsta. Kortermaja lähedal laudas elanud piimaandja oli noorpere jaoks siiski ka omamoodi rist ja viletsus. “Me ei saanud mitte kuskil käia. Suvel Saaremaale ei saanud, lehma oli vaja ju lüpsta,” räägib Signe. Ja nii nad looma viimaks maha müüsidki.

Mõne aja pärast pakuti abikaasale metskonnas autojuhi­ametit ning seega tuli taas elukohta vahetada. Seekord koliti Viljandi- ja Järvamaa piiril asunud Tõrvaaugu metskonda. Sügaval metsade vahel asuvas paigas on muide üles võetud “Põrgupõhja uue Vanapagana” film.

“Seal olid ikka laaned,” meenutab Signe, viidates, et Saaremaal nii suuri ja võimsaid metsi polegi. Kord oli eraldatud kohas asuv küla jäänud kaheks nädalaks lumevangi. “Ei käinud ükski buss ega lavka,” meenutab Signe. Hakkama saadi, sest kartul oli omast käest võtta ja mehed käisid jahil.

“Ema muidugi kartis, et hundid pistavad kindlasti mu seal metsas nahka,” räägib Signe ja nendib, et ega see ju vale polnudki. Nad võtsid endale isegi hundikoera, et Signel oleks pimedas julgem metskonnamajas koristamas käia. Ta mäletab ühte korda, kui abikaasa kutsus ta maja trepile huntide ulgumist kuulama. See oli olnud ikka väga kõhedust tekitav kogemus.

Lõpuks andsid noored Signe vanemate kutsumisele järele ja tulidki 1977. aastal Saaremaale ära, nüüd juba kahe lapse, Janeki ja Marekiga. “Isa oli aga veendunud, et vanad ja noored koos elama ei peaks,” räägib Signe, kuidas nad Leisi kandi asemel Tornimäele sattusid. Antonile pakuti Pöide sovhoosis tööd ja Signele karjabrigadiri kohta. Seal jõudis ta töötada vähem kui päeva. Esimesel tööpäeval läks ta lapsi lasteaeda viima ja lasteaia juhataja oli imestanud, et kuidas ta ometi sinna lauta tööle läheb. “Leidsid ka lolli noore, kes sellist tööd tegema hakkab. Selles laudas on igasugu jamasid,” meenutab Signe juhataja hoiatust.

Lauda asemel lasteaeda

Juhataja oli ka öelnud, et tulgu ta hoopis lasteaeda kasvatajaks. Nii läkski ta juba teisel päeval karjalauda asemel Tornimäe lasteaeda tööle.

Tol ajal toodi lapsed esmaspäeval lasteaeda ja reedel viidi ära. Nuttu ja kurbust oli palju. Kusjuures Signe oma lapsed pidid samamoodi nädal otsa ööd ja päevad lasteaias olema, ometi oleks ema saanud neid iga päev tuua ja viia. “Poiss vaatas läbi aia, kui ma teise rühmaga õues mängisin,” sõnab Signe.

Elukohaks said nad ühe vana naise juures toa ja köögi. Perenaine ei lubanud neile elamiseks antud tuba talvel suures tulekahjuhirmus kütta ja nii elatigi siis köögis, pead-jalad koos.

Signel on oma sõnul selline komme, et ta tahab asju teha hästi. Nii läkski ta lasteaednikuks õppima ja lõpetas sellegi kooli. 1985. aastal sündis kolmas poeg Kaarel.

1986. aastal tehti haridussüsteemis selline muudatus, et kooli pidid minema juba 6-aastased. Siis kutsutigi Signe kooli tööle. Aastase pojaga aitas lapsehoidja.

Kümne aasta jooksul koolis töötades ei andnud hing talle rahu ja Signe läks klassiõpetajate kursustele ning hiljem veel Tallinna pedagoogilisse instituuti kõrgharidust omandama. Agronoomist oli saanud haritud õpetaja. Signe naerab, et küll saaks ta pärast väikest enesetäiendamist agronoomina praegugi hakkama. Kui ta viimati lastega põllumajandusest rääkis, olevat ta vähemalt erinevatel teraviljadel kindlalt vahet teinud. Ning kui vaja, oskaks ta ka traktoriga sõita.

Signe annab endale selgelt aru, et tema teekond õpetajana hakkab varsti lõppema. See on tema arvates ka asjade loomulik kulg, pealegi on pensioniiga juba käes. Ta usub, et ka tema praegune kolme õpilasega klass saab varem või hiljem liitklassiks. Siis on juba nooremate kord töö üle võtta. Kui vaja on appi tulla, siis Signe on enda sõnul alati rõõmuga tulemas. Tema sõnul on koolis nii meeldiv kollektiiv, koos lastega võetakse palju ette.

Õues oma võimu näitav sügis on Signe sõnul ta lemmikaastaaeg. Suuresti ikkagi vist seepärast, et kool algab ja teiseks – kellele ei meeldiks siis need ilusad värvid…

Signe nendib, et eks see temast mööda läinud meditsiinipisik on nende peres ikka sees. Poeg Janek töötas kiirabis, poeg Kaarel töötab ka kiirabis ja tal on ka spetsiaalne auto, millega meditsiinilist transporti korraldada. Kaks lapselast on samuti meditsiinialal. Üks õpib ämmaemandaks ja teine töötab optometristina.

Selle eest, et ta siiski kooli tööle julges tulla, on ta iseendale tänulik. Õpetajatöös on kindlasti rõõme rohkem, kui muresid. Lapsed annavad tema sõnul jõudu, nad on nii siirad.


SIGNE BACHMAN
Sündinud Leisis 1954. aasta 20. märtsil.

Haridus
• Leisi kool 1969
• Türi Näidissovhoostehnikum, agronoom 1973
• Tallinna Pedagoogiline Kool, lasteaednik 1983
• Tallinna Pedagoogiline Instituut, klassiõpetaja 2004

Töö
• Türi Näidissovhoostehnikum, põllundusbrigadir 1973
• Suure-Jaani Metsamajand, koristaja, tallimees 1975-1977
• Tornimäe Lastepäevakodu, kasvataja 1977–1985
• Tornimäe Põhikool, klassiõpetaja aastast 1986

Pere
• Abikaasa Anton, pojad Janek, Marek ja Kaarel.
• Kaheksa lapselast.

Print Friendly, PDF & Email