“Rehepaplus ja skeemitamine on eestlasele kohe nii omane,” ütleb tuttav, viidates, et mis seal imestada, kui kuskil jälle mingist skeemitamisest räägitakse. Skeemitamine on meie ümber kõikjal. See on muutunud nii tavaliseks, et pahatihti ei vaevuta sellega isegi midagi ette võtma. Või siis ei saa midagi ette võtta, sest kõik on peensusteni lihvitud.
“Projekti kõige tähtsam omadus on see, et sul on hea raamatupidaja. Isegi väga hea raamatupidaja,” ütleb kodanik number üks, kes viib projekte ellu mängleva kergusega. Kõik on õnnelikud. Projektile raha andja, projekti elluviija ja kõik need tuhanded, kes sellest hea tunde saavad. Isegi kui kellelgi tekib kuklas mõte, et kas kõik asjad on nii, nagu need paistavad, ei hakka keegi nokkima.
“Tähtis pole see, kuidas sa eesmärgini jõuad, vaid see, et lõpus kõik klapiks,” ütleb kodanik number kaks. “Vaadake, kui hea asja me saime!” tõrjub ta hiljem kõikvõimalikke kahtlusi ja süüdistusi, et tema tegemised polnud ikka päris korrektsed.
“On ikka pätt! Sellise trikiga on kõige parem raha kõrvale panna. Keegi ei saa kontrollida, mida ja kuidas sa täpselt teed,” sarjab kontrollivas ühingus osaliseks olev kodanik number kolm, kui ühe suurprojekti dokumente üle vaatab. Ta teab täpselt, mida räägib, sest paar aastat hiljem viib ta ise ühte projekti läbi ja teeb täpselt samamoodi. “Oli vaja. Ettenägematud asjaolud,” kinnitab ta, käsi südamel, ja vaatab sulle sügavalt silma sisse. “Ega sa ometi arva, et ma valetan?”
“Kuule, sa ju tead, kuidas need asjad tegelikult käivad,” nõjatub projektidega tegelev kodanik number neli üle laua ja pilgutab vandeseltslaslikult silma. Pärimise peale, et kuidas need siis käivad, tõuseb ta püsti, naeratab ja astub uksest välja.
Eeltoodud lood ei ole ilukirjandus, vaid ühel või teisel ajahetkel juhtunud. Need tulid mulle meelde eile, kui lugesin Saarte Häälest kalurite päeva loo järjekordsest pöördest. Vaevalt keegi tõsimeeli enam usub, et selle ürituse korraldamisel asjad päris korrektsed olid. Villast visates tasub meenutada kodaniku number üks ütlust.
Hiljuti oli uudis, et Saaremaa vald on rõõmus, et Vene geograafiaselts annab miljon rubla Bellingshauseni ausamba tarvis. Kirjas venelastele märgib vallavalitsus muu hulgas, et paraku ei luba seadus neil seda raha kohe vastu võtta. Mälestusmärgi dokumendid pole korras ja eelarves pole ka seda ette nähtud. Kuid raha palutakse kanda MTÜ Merelaevastiku Veteranide Klubi arvele, kes pidi olema valla koostööpartner selles asjas. Usutavasti ongi kõik nii, nagu vallavalitsus kirjutab, kuid mustvalgelt seda juttu lugedes võib mulje jääda hoopis teine.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Raul! Organiseeri ja vii lõpuni üks kalurite päev koos aruandlusega. Näiteks on võimalus aastal 2019. Ja siis pärast kirjuta, kuidas oli. Senini jutustad, mida keegi kusagil on rääkinud. Ja arvuta kokku, kui palju pidid peale maksma omast taskust! Siis saadki teada, kuidas asjad tegelikult käivad. Ei varem!
ja tee ise? Miks peaks ükskõik kes kodanik organiseerima tuhandele kutsetega traali-vaalitajale tasuta ühe söömaaja ja tantsulka? Ja vald siis maksumaksja rahaga helde käega (suurema?) osa sellest kinni maksma? Kui koolid-lasteaiad loevad iga kopikat, et lastele spordivõistlustele või konkursside parematele auhindu muretseda!?
Jätke nüüd sõnumitooja rahule. See, et tehakse tore asi, pole põhjendus sahkerdamiseks. Kui hakkama ei saa, pole vaja teha.
Kas keegi läheb poliitikasse? A la plats puhtaks stiilis.
Äkki vahetaks nüüd plaati ! Pange kasvõi Eda Pauksoni horoskoop kui muust pole kirjutada
Õnneks on skeemitamine võrreldes eelmiste kümnenditega kõvasti vähemaks jäänud. Aga sellegi poolest jäävad paljud asjad, mille tarbeks mitmesuguseid toetusi antakse, tegemata kuna skeemitajad sullerdavad osa rahast sinna kuhu seda ette nähtud ei ole