Pildikesi sõjajärgsest elektrivõrgu taastamisest (1)

VÕIMSAMAD: 1950-ndate aastate lõpus läks elektrijaam üle 1200 hj General Motors diiselagregaatidele.
FOTOD: ERAKOGU

Saaremaa elektrivõrgu taastamine ja laiendamine pärast Teist ilmasõda nõudis energeetikutelt talupojamõistuse kõrval ka täiesti tavatuid lähenemisi ja lahendusviise.

Esimene elektrijaam rajati Saaremaal 1912. aastal Kuressaares Tolli tänaval, mis enam kui pooleks sajandiks jäigi saaremaise elektritootmise keskuseks.

Esimese ilmasõja käigus 8 kW võimsusega jaam purustati ja ehitati uuesti üles juba 40 kW võimusega. Sõja lõpuks oli suur osa linnast elektrifitseeritud, üks liin ulatus üle valli ka lossihoovi hooneteni. Kui esimesed elektritootmise seadmed töötasid kivisöe- ja puuküttel, siis 1920. aastatel võeti kasutusele juba diiselmootorid.

1928. aasta oktoobris valmis Tolli tänava ääres uus jaamahoone, mille tootmisvõimsus küündis juba 105 kilovatini.

Verni Sepp kirjutab kogumikus “Saarte Kõrgepingevõrkude ajalugu 1912–1962”, et elektrit toodeti ainult hommikuti ja õhtuti ning kui tarbimine läks liiga suureks, saadeti üks elektrik puuhaamriga linna peale, kes siis koputas akendele ja hüüdis “Tuli kustu!” Elektrimaksu kogus linnavalitsus, üks kilovatt-tund maksis 25 senti.

1944. aasta oktoobris lasid taanduvad Saksa väed jaama õhku. Plahvatus oli nii tugev, et purustas ka teisel pool tänavat asunud kivimaja ja ümberkaudsete majade katused. Jaamast jäi järele mitme meetri kõrgune rusuhunnik.

Kuigi punavõimu asjamehed kaalusid uue elektrijaama ehitust ka Saiklasse ja linna äärde Sikassaarde, jäädi siiski vana taastamise juurde, mis arvati kõige odavamaks lahenduseks. Endised ja uued elektrijaama töötajad nägid selle ülesehitamisega parasjagu vaeva, kuna nappis nii tööriistu kui ka materjale. Värvikalt on seda oma mälestustes kirjeldanud Erich Tamm.

“Et töö kiiremini laabuks, oli täitevkomitee poolt kontori laua all alati kast viinaga, mida jagas vastavalt vajadusele pearaamatupidaja. Kõige enam kasutati viina praamile saamiseks ja Tallinnas varustusel. Kalakombinaadist “eraldati” nö partei käsul angerjaid, konserve jm. Praktiliselt oli meil Tallinnas ladudes tänu kalale ja viinale saadaval kõik ja otsekohe,” kirjutab Tamm.

“Sabotöörid” ja elektrivargad

Ehituse ajal andis linna ettevõtetele ja elamutele voolu paarkümmend väiksemat jõujaama. 1947. aasta 1. oktoobril hakkas linna taastatud elektrijaam lõpuks uuesti tööle. See oli kella viie paiku õhtul ja energeetikud lootsid, et kohalikud võimumehed tulevad neid õnnitlema, aga võta näpust! Kohale tormasid hoopis mereväe vastuluure mehed ja nõudsid ehituse eesotsas olnud Aleksei Võrgu kaasatulemist. Selgus, et Uue tänava julgeolekumajas ei olnud voolu ja Võrku süüdistati sabotaažis. Lähemal vaatlemisel tuli siiski välja, et “sabotöör” oli luuremeeste endi autojuht, kes oli päeval ühe majja mineva juhtme heinakoormaga maha ajanud.

Uue jaama tarbeks toodi Tallinnast puugaasil töötav masin Körtig, mille küljes oli erinevalt varasematest alalisvoolu jaamadest vahelduvvoolu generaator. See tähendas kõikide elektriarvestite ümbervahetamist. Kuna uusi voolumõõtjaid polnud algul kusagilt võtta, peeti arvestust lampide pealt, millega kaasnesid aga ulatuslik petmine ja elektrivargused.

KÄSITÖÖ: Lühematel otstel tõmmati juhtmed käsitsi laiali. Taivi Niitvägi tõmbab juhet.

Erich Tamm meenutab: “Avastasime palju suuremaid vargaid nagu: sõjaväeprokuröri, mereväe ohvitsere, väiksemaid ülemusi ja alamusi. Nendele tehtud aktid “kadusid” parteikomitees ja rahvakohtus, või sain mina noomida kui häbematu.” Varguste avastamised osutusid teinekord kaunis anekdootlikeks. Näiteks lasi vooluvargast sõjaväeprokurör akti kirjutamise ajal ära viia kontrolöri jalgratta, teises kohas lükati veel kuum elektripliit diivani alla ja tekkis tulekahju.

Tootmine ööpäevaringseks

1953. aastast sai Kuressaare linna elektrijaamast ettevõte nimega Kingissepa Elektrijaamad ja Võrgud. Linna elektrijaama võimsuse tõstmiseks lisati uusi agregaate, mida sõjajärgsetel aastatel ei olnud lihtne leida. Tamm meenutab, et üsna ruttu sai selgeks puugaasimasinate perspektiivitus ja vajadus üle minna diiselmootoritele. Vaid nii oli võimalik katta kuust kuusse üha kasvavat nõudlust elektri järele.

PÕMAKI! Postiaukude rajamisel tuli vajaliku sügavuse saavutamiseks tihtipeale kasutada ka lõhkamist.

Korduvalt olid elektrijaama “masinadoonoriks” sõjalaevad. Tamm meenutab 1955. aastal Tallinnast ostetud Saksa sõjalaeva, millel olid diiselagregaadid Man. See otsustati omal käigul Roomassaare sadamasse toimetada. Meeskonnas olid Valdur Sepp, Aleksander Ehanurm, Dmitri Koppel, Juhan Oeselg, kapteniks Erich Tamm. Viimane meenutab, et Tallinna sõjasadamast tuldi tulema piirivalve ja sadama loata, sealjuures sai laev kai äärest lahkudes viga, millele aga algul tähelepanu ei pööratud. Keset Tallinna lahte selgus aga, et laev lekib ja tuli sadamasse tagasi pöörduda. Seal käsutati meestel käed üles, kuid lõpuks saadi siiski aru, et tegu pole vaenlaste, vaid hoopis merehädalistega. Parandatud laevaga seilati lõpuks Roomassaarde ja tänu uutele agregaatidele sai elektrijaam 1956. aastast voolu anda juba ööpäevaringselt.

Omaette ooper oli esimestel sõjajärgsetel aastatel jaama kütusega varustamine, eriti talveperioodil, kui laevaliiklus seiskus, kuid jää ei olnud küllalt tugev, et autosid kanda. Kogumikust “Saarte Kõrgepingevõrgud 1912–1982” saame lugeda, et siis veeti diislikütet üle väina 20-liitristes nõudes tõukekelkudel. Kaheksameheline karavan vedas sel moel päevas saartele ligi tonni kütust. Tugevama jääga võeti kasutusele ka jääpurjekas. Nii välditi jaama täielikku seiskumist. Pideva varustuse tagas hiljem naftabaasi rajamine Roomassaarde.

Diislite lõpp, kaablite algus

Mitmeid masinaid hankis elektrijaam Leningradist mereväelaste käest. Nimelt seisis Kroonlinna sadamas üle 20 Ameerika sõjalaeva, igaühel kolm peaaegu uut General Motorsi diiselmootorit. Nende Saaremaale toimetamine oli tollastes oludes väike ime, kuna veoautod kippusid raskete agregaatide all lagunema.

Samal ajal, kui suurenes elektri tootmine Kuressaares, läks lahti ka maapiirkondade elektrifitseerimine. Kohalike elektrijaamade baasil toodi aastatel 1947–1950 vool Orissaare, Valjala ja Leisi ümbruse küladesse, paljud kolhoosid hakkasid ise väikeste mootoritega oma tarbeks elektrit tegema.

PUHKEHETKEL: Elektrimontöörid tööpostil Võõrastemaja ees 1926. aastal. Pildil vasakult teine Eduard Kuusk.

1955. aastast, kui maakonnas hakkas elektritarbimine jõudsalt kasvama, algas ka ulatuslikum kõrgepingeliinide rajamine. Ühes paralleelselt töötavate Orissaare ja Sõmera elektrijaamaga küündis elektritootmise koguvõimsus maakonnas 1962. aastal 4910 kilovatini.

Mis töötab, see kulub. Selles ajaks oli selge, et ühtpidi on jaamade diiselagregaatide ülalpidamine kulukas, teisest küljest muutus aina raskemaks neile varuosade hankimine. Ainus lahendus oli saarte liitmine mandri elektrivõrguga. 1963. aasta sügisel alustati kahe merekaabli paigaldamist Suurde väina. Esimene neist pandi tööle 5. oktoobril 1964, mil seisati kõik kohalikud elektrijaamad. Seda siiski ajutiselt, kuna esimeste kaablite töökindlus oli vilets ja voolu saamiseks tuli elektrijaamu alatasa uuesti tööle panna.

Kuressaare elektrijaam jäi pensionile 1970. aastal, mil Eesti energiavõrku lülitati ka kolmas Suure väina merekaabel.

Lustakas elektrimontöör

Erich Tamm meenutab oma mälestustes ka mitmeid koloriitseid energeetikuid.

Endine metallitöökoja omanik Aleksander Oll asus elektrijaamas tööle siis, kui oli suur töötajate nappus. Oma pika habemega oli ta autoriteetne mees, kes õpetas välja paljud masinistid ja lukksepad.

Üks neist oli Nikolai Kellam, kelle vembud oli tuntud kogu linnas. Tema oli mees, kes üritas elektrijaama sakslaste poolt õhkulaskmist takistada, paraku tulutult. Kord ujunud ta palgijupil Abrukale – kasti viina eest. Pooliku eest tegi ta muidki vigureid, neelas konni või suure kausitäie jäätist. Kui viinast väga suur puudus käes oli, võis ta mõnes majas voolu välja lülitada ja veidi aja pärast “juhuslikult” sinna sattuda, et elekter tagasi lülitada. Ikka pudeli eest.

Laomees Oskar Kupp oli jällegi osav õllepruulija, kelle kuulsus ulatus kaugele üle Saaremaa. Tamm meenutab, et kord helistanud talle kohalik parteisekretär ja nõudnud, et talle väljastataks kohe kõik vajalikud materjalid, millest Kupp peab kümne päeva pärast toimuvaks Johannes Käbini ja Valter Klaussoni külaskäiguks õlle tegema. “Sai tehtud ja nii õlu, angerjad kui jooming olid vägevad. Nii toimus see üsna mitmeid kordi. Eriti sopsu jäi Käbin, kellele söödeti ette ka üks kooliõpetajast näitsik,” kirjutab Tamm.

Hai-afäär

1965. aastal tegi elektrivõrkude Hiiumaa jaoskonna ülem Rihard Mihelson ettepaneku soetada väikesaartega ühenduse pidamiseks helikopter. Pärast mõningast asjaajamist saadi ühe Harkovi lennuinstituudi professoriga kaubale kaheistmelise kopteri Hai 2 soetamiseks. 25 000 rubla maksti kohapeal ära, lennumasin pidi kohale jõudma kuu aja pärast Moskvast, kus see oli väljas põllumajandusnäitusel. Möödus mitu kuud, mehed hakkasid asja uurima ja leidsid oma lennumasina paljaksriisutud vraki lõpuks Harkovist. Sinnapaika see asi jäigi.

Erich Tamm nendib oma mälestustes, et tegu oli julgeoleku korraldatud aktsiooniga.