Kuidas 40 lehmast sai 250 ja poisikesest põllumees

Tänavune aasta põllumees, 16-aastaselt end päris oma traktori roolist leidnud ja seepeale kohe ka täisperemeheks saanud Janek Mägi (46) teab, et tühja juttu üks õige põllumees ei aja ja kurtma ka ei kipu. Muret ta ei tunne, sest mis see mure õigupoolest ongi – kõik, millega ta silmitsi seisab, on töö, mitte mingi niisama mure.

Kui Janeki kohta öeldakse – ja ise ütleb ta samuti –, et ega ta palju räägi, siis sedakorda, kui tema talumaadele astume, ei ole mees küll ülearu palju vakka. Juba esimese viie minuti jooksul on selge, millal valmis esimene laut, kui palju oli seal loomi ja kuidas kogu asi algas.

Esimene päris laut kerkis Simmo-Paavli talu peremehe sõnul suurele tühjale platsile 2006. aastal ning ehitati see 40 lehmale. “Siin on praegu selline töösituatsioon,” teatab Janek kõnealuse lauda ust lahti sikutades ja avades pildi seal toimuvast. Esmajoones haaravad pilku vasikad. Kenasti kobaras koos on nad end allapanule kerra tõmmanud ning olemine tundub neil mõnusam kui meil tuule käes.

Suuremad-vanemad loomad on eraldi ja ajavad omi asju. Selles nn vanas laudas ongi selle talu vasikad ja kinnislehmad, kes hakkavad õige pea poegima.

Poisist saagu talumees

Praegu on Simmo-Paavli peremehe karjas 250 looma. Umbes pooled neist on lüpsilehmad, pooled noored, mullikad. Laudas jalutades näitab Janek sulgusid lähemalt ja teatab, et töö käib seal traktoriga. Nii põhu sissetoomine kui ka sõnniku väljaviimine.

Kui aastaid tagasi talupidamisega alustades sai esimesse lauta toodud 40 lehma, siis pihta hakkas kõik heal juhul neljast loomast. Vanaisa pärandas talu Janekile 1989. aastal. “Siis, 16-aastaselt olin juba täisperemees,” muheleb ta. Põhiliselt pesitses Janek toona linnas, kus käis koolis, kuid kuna vanaema-vanaisa elasid maal, siis veetis poiss suved ja muu vaba aja seal.

See võis olla aasta 1984, kui vanaisa Janekile esimese traktori soetas. “Et ma ikka talumees oleksin,” põhjendab ta. Vanaisa ise traktoriga ei sõitnud, ainult hobusega. “Ta oli selline hobusemees.”

Tol ajal Janek päris nii ei mõelnud, et temast saab talupidaja. Ametikoolis õppis ta küll traktorist-masinistiks, kuid seda teadmisega, et temast saab kolhoosi traktorist. “Mitte talumees..,” poetab ta.

1992. aastal lõpetas Janek ametikooli, kuid siis öeldi talle sealt, et “me küll suunasime ja koolitasime sind, aga su tööjõudu me´p vaja – vaata ise edasi”. Kaugelt polnud noorel õppinud mehel õnneks tööd vaja otsida.

Talumaadel ringi kõndides viipab Janek sellesamuse esimese lauda taga asuvale sõnnikuhoidlale. See on hoidlatest see vanem. Teise, nn uue lauda taga asub aga siinsetest ehitistest kõikse uuem – mullu valminud uus sõnnikuhoidla.

“Nüüd läheb uue lauda sõnnik otse sinna, muidu oli nii, et pumpasime vanasse, aga siis läks asi vahel kriitiliseks,” kõneleb Janek Mägi. Kui veoaeg kätte tuli, olid teed “lukus” või lumi maas. Vedada ei tohtinud, kuid hoidla oli täis. Nüüd seda jama pole.

“Jalutame uues laudas ka?” küsib ta siis ja tüürib otsejoones sellesamuse uuema lauda suunas, mis valminud 2012. aastal. Siingi vaatavad vissid oma pikki ripsmeid plaksutades tulijaid uudishimulikult, kuid ei lase end segada – nosivad südamerahuga neile nina ette pandud head ja paremat edasi.

Mis puutub abilistesse, siis neid on Simmo-Paavli talul samuti mõned üksikud, aga nemad päris kogu aeg platsis pole. Nüüdki vilksab kaks häbelikumat isendit korra lauda tagumises nurgas, aga suuremat tähelepanu nad ei soovi. Töölised ei taha lehte sattuda, põhjendab peremees muigelsui.

Pea sama tagasihoidlik on perenaine Kai, kes on kodus külalistele küpsetanud küll terve ahjutäie koogikesi, kuid ise jääb sel päeval tabamatuks. Ei saa pahaks panna, ju on käed tööd täis.

Selles laudas asub 2x 8 kalasaba-lüpsiplats, kus korraga lüpsab lehmi peremehe sõnutsi üks inimene. Üsna tihti teevadki Janek ja ta elukaaslane kogu töö talupidamises kahekesi ära. Suvel on veidi keerulisem, siis läheb abikäsi rohkem tarvis. Otseselt hooajaliste töötajatega aga tegemist pole, Janeki talu teeb paljudega koostööd ning nõnda ostab ta n-ö töölisi vajadusel neilt sisse.

Robotlaut, robotiteta

Janek näitab ka robotlauta, mis sai Simmo-Paavli tallu küll ehitatud, kuid kuhu robot sisse ei kolinudki. “Siia pidi kaks robotit tulema, kõik oli selleks valmis ehitatud. Aga siis otsustasime, et panema lüpsiseadme ja robotit mitte,” tähendab ta.

Nii lihtsalt tundus õigem. “Ma arvan senimaani, et see oli hea otsus. On küsitud, et kas kahetsen, aga ma olen ikka rõõmus, et nii otsustasin.”

Uue laudahoone samas otsas asub ka piimaruum kuuetonnise mahutiga. Sellest on küllalt, kinnitab peremees. Kogu toodang veetakse otsejoones Saaremaa Piimatööstusesse. “Täna just läks piim ära, 3600 liitrit. See on kahe päeva piim,” teatab ta. Aastatoodang on keskmiselt lehma kohta 7600 liitrit.

Oma tulevikuplaanidest peremees rääkima ei kipu ja põhjusega. “Kõik plaanid, millest olen rääkinud, on käinud kena koha peale,” naerab Janek. Lautade vahel vantsides kutsub peremees järgmise hoone juurde ning pajatab, et kui ehitatud sai esimene sõnnikuhoidla, siis tema mäletamist mööda pandi püsti ka see maja siin – söödahoidla. “Kasvatasin ka ise mingil määral vilja, aga praktiliselt kogu Saaremaa mahevilja, mis toodeti, ostsin ikkagi sisse. Seega oli meil tarvis hoiuruume,” selgitab Mägi.

Nõnda ongi siin nüüd hoiuruumid. Ühtlasi jahvatatakse ja mikserdatakse sealsamas. Miksersööt on Simmo-Paavli talupidamises olnud viimased viis-kuus aastat. See annab võimaluse põhku ja erinevaid silosid koos sööta. “Varem andsime lihtsalt terveid rulle või talvel ka purustasime rulle ette. Aga ma näen, et põhu söötmine tõstab loomadel piimarasva ning minu meelest on see seega kasulik,” arutleb ta.

Mõni aasta tagasi sai Janek Mägi sõnul otsustatud, et nüüd peab hakkama ise suuremalt vilja kasvatama. Hea asi selle juures on, et see aitab sõnnikut majandada. Või väärindada. Vilja all on Janekil 150 hektarit maad. Kasvatab otra, kaera ja rukist. Kõik loomadele söödaks.

Kolm aastat tagasi otsustas pererahvas ka, et soetada tuleb kuivati. Siis ehitati küün ning osteti lisaks kombain. Nüüd küüni astujatele vaatabki vastu igati korralik masinapark – lisaks mainituile kivikoristaja ja esivaaluti. Need on selle majapidamise viimane suurem investeering.

Kivikoristaja soetati puht seetõttu, et Janeki sõnul on neil omajagu põllupinda, mida ei julgenud enne harima hakatagi, kui selline masin majas. Vaalutit pole talu sel aastal aga tööle saanud. Traktor lõppes enne otsa. Nõnda ongi masinaparki peagi lisandumas ka uus traktor. Investeering esivaaluti ja kivikoristaja puhul on korralik. Kivikorjaja hinnaks kujunes käibemaksuga 50 000 eurot, vaaluti oli 15 000 eurot, lisaks käibemaks.

VANA JA UUS: Masinapargi kõige uuem
liige on tibukollane kivikoristusmasin.

Masinapargi tagant leiab aga maheodra. “Sellega on mul nii, et see 150 hektarit on enam-vähem pooleks, on talivili ja suvivili,” pajatab peremees. “Siin on oder ja tagapool rukis,” näitab ta. Lisaks muidugi mainitud kaer. “Varem olid kaer ja oder pooleks, aga sel aastal vaatasin, et otra söövad lehmad parema meelega. Seega olemegi rohkem odra peale läinud.”

Mis puudutab tänavust teraviljasaaki, siis Janeki hinnangul tuleb vilja juurde osta. Kui eelmistel aastatel pole vajadust olnud, siis tänavu tundub, et mingist momendist saab oma vili otsa.

Tiirud Simmo-Paavli tootmismaadel tehtud, kutsub peremees enda poole koju. Sinna, kust kogu talupidamine päriselt alguse sai. “Siin hakkasime talupidamisega pihta,” viipab Janek vana, ent kenasti korda tehtud talumaja poole. “Siin oli kuus lehma,” näitab ta ühele poole. “Ja seal oli neli,” viipab ta tänna.

Aga veel enne seda oli Janeki vanaemal seal kunagi vaid kaks lehma ja paar mullikat. “Kui vanaema oli haiglas, siis mina lüpsin. Eks see meeldis mulle ka, sest linnas mulle küll ei meeldinud,” tunnistab Janek Mägi.

“Ebaseaduslik” ehitis

Simmo-Paavli taluhoovil seisab suur puidust ehitis. Pooleldi nagu tuultele avatud, pooleldi suletud. “Tegin siia ühe “ebaseadusliku” ehitise 1997. aastal,” ütleb ta. See juhtus pärast seda, kui Janek noore mehena oli Ameerika Ühendriikides põllumeheks olemist praktiseerimas ja uudistamas käinud. “1996. aastal läksin nimelt Massachusettsisse ja olin aasta seal. Vaatasin, kuidas seal karjapidamine käis, olin taludes tööl ja praktilist kogemust saamas,” kõneleb ta. Enne seda käis Janek aga ka Soomes maad kuulamas.

Aga selle nn ebaseadusliku ehitise juurde tagasi tulles, mille ta oma õuele püstitas, siis see tuligi Ameerikast šnitti võetuna temaga teiselt poolt suurt lompi idees kaasa. Janek tuli koju ja tegi järele. Sisuliselt on tegemist välilaudaga, kuhu loomad astusid sisse peamiselt vaid lüpsile. Nii see elu seal käis, kuni aastani 2006, mil teine laut valmis sai. Seesama, millest juba juttu olnud. “Siis kolisime loomad siit minema.”

Samas õue peal on ka üks kahekorruseline hoone. Tuleb välja, et puhkemaja. 2009. aastal ehitas põllumees oma õuele justnimelt puhkemaja, kuhu turistid tihtilugu tee leiavad. Sealt tiksub veidi lisateenistust. “Aga põhitegevus on meil ikka lauda juures. Suures pildis on puhkemaja pidamisetagi tegevust ja tegemist piisavalt,” teatab peremees. Aga kui vaja, leiab Simmo-Paavli talus ka öömaja.

Ja kõik on aus ning ametlik. “Aeg-ajalt öeldakse, et ju sa tegelikult ikka ise siia sisse kolisid, aga ütlen täitsa ausalt – mina siia kolinud ei ole!” kinnitab Janek Mägi, et skeemitamist tema ei harrasta.

Ehkki põllumehel eriti puhkust pole, üritab Janek vahel end veidi laadida. Tema võtab puhkusena näiteks põllumeeste õppereise. Käinud on ta Hispaanias ja lähemalgi.

Kui on ilus talv ja tugev jää, paneb ta aga suusad alla ning uhab mööda merejääd Kõinastule, Muhusse, Orissaarde. Kui jaksab, tuleb tagasi ka. “Kui ei jaksa, siis helistan auto järele, et tule korja mind üles, võhm on otsas.”

Lugeda armastab Janek samuti. Kui peremees raamatu kätte võtab, on telekapult perenaise jagu. Mitte et talunikel ülearu palju aega ka telekat vaadata oleks. Kuid siiski.

Omajagu lisategevust annab seegi tõsiasi, et nooremad perepojad käivad linnas trennis. Kui paps poistel õhtuti seal järel käib, läheb ta ise enne tunnikeseks jõusaali. “Siis võtan poisid peale ja tulen koju.”

Vanust on poistel 17, 12 ja 10 eluaastat, nimed algavad neil kõigil ühe tähega – Madis, Martin ja Margus. Nooremad neist on korvpalli-, jalgpalli- ja tantsuusku. Noorim poiss ka maadleb pisut.

Viimati sügisjooksul trehvas isa sõnul aga nõnda, et kuni 16-aastaste arvestuses oli keskmine poiss esikohal ja noorem poiss kolmas. “Seal neil läks hästi. Pärast seda oli ka õnneloos ja seal samuti võitsid, said meeneid. Siis oli neil hea päev,” muheleb Janek.

Vanem poiss tahtvat aga linnast koolist koju tulles ikka mingit tegevust saada. Nõnda võib teda vabal ajal laudas näha või siis vähemalt kodutalu ümber askeldamas. “Kui ehitame, teeb ta ehitustööd ja kui laudas vaja, siis aitab seal,” kinnitab peremees. “Võõras see talle pole, aga sellist suurt entusiasmi, nagu mul endal oli, ma ei näe. Võib-olla tuleb veel, aeg näitab.”

Kui köögilaua taga istet võtame, räägib Janek ise koogikeste kõrvale teed keetes, et kunagi oli see vana rehetuba. Seejärel ehitasid nad sinna piimaruumi, siis lõhkusid aga ühel hetkel kõik uuesti välja. “Kui maja renoveerima hakkasime, oli mu meelest igal hommikul uus plaan,” kõneleb mees õhinal, tunnistades, et see oligi tema jaoks kõige põnevam, kui igal hommikul sai midagi uut välja mõeldud. “Polnud ühte projekti, et anname nüüd minna! Siin käis vaba looming meil ning tulem tuli selline, nagu tuli.”

Suurim rõõm ja mure

Istudes soojas köögis, soe tee käte vahel auramas, tükib vägisi pähe küsimus, mis on põllumehel muret, kui elu selline idüll tundub?

Janek leiab, et mis muret siin ikka on. Kõik on igapäevane töö ja tegevus. “Täna hommikul oli põhimure, et mingi juhe andis kuskilt järele ja üks lüpsimasin ei töötanud. Aga see sai lahendatud,” tõdeb ta. “See ongi töö, mitte kogu aeg mingi suur mure. Igaühel on oma töö.” Suurim rõõm on põllumehe jaoks samas ikkagi see, kui vaba aega leidub, ja parim tunne on, kui saab raamatut lugeda. “See lülitab kenasti välja,” põhjendab Janek, kes ahmib endasse ajaloolisi raamatuid ja põnevuslugusid. Ajalehti loeb ta ka, sest teiste põllumeeste tegemistega tuleb end ju kursis hoida. “Peab olema informeeritud, siis teab võtta õigeid suuniseid,” selgitab Janek.

Nii see külaskäik aasta põllumehe juurde sedakorda lõpeb. Napid poolteist päeva hiljem on aga pidulik hetk käes. Varasemad tiitlikandjad on kogunenud Simmo-Paavli lautade juurde ja ootavad tunnustuse üleandmist. Vissid taas kenasti laudas reas, ninad õieli ja lõuad käimas, ja siis läheb korraga tseremoonia lahti.

Tunnustuse üleandja, Saarte Hääle peatoimetaja ja Kadi raadio tegevdirektor Gunnar Siiner – sest ühes põllumeestega korraldavad konkurssi teadupoolest ka raadio ja leht – ütleb, et võtaks austusest Janeki pere ees mütsi maha.

PERENAINE JA PEREMEES: Ehkki aasta põllumehe tiitel tuli Janek
Mägile, lööb ta elukaaslane Kai samuti talutöödel igapäevaselt kaasa.

Mütsi tal pole, mistap see tegu jääb tegemata, kuid seevastu on tal näpus kena lahmakas seinakell. Puidust, aasta põllumehe pale peal ning tiitelgi sinna juurde uuristatud. Nüüd on asi ametlik – Janek Mägi on aasta põllumees 2018.

Siineri hinnangul on tiitel aastatega muutunud aina sisukamaks. Aasta põllumeest valib ju eelnevatest aasta põllumeestest koosnev žürii ning meie maakonnas polegi võimalik pädevamat seltskonda kokku ajada. “Sina oled 11. liige seal ja järgmisest aastast oled samuti laua taga ning räägid kaasa,” teatab tunnustaja.

FOTOD: MAANUS MASING

Kui Janekil tiitel käes, kogunevad ta ümber poolringi ülejäänud põllumehed. Teise poole ringist moodustavad vissid, kes toimuvat jätkuvalt pealt vaatavad. Kui viimased küsimusi esitama ei tüki, siis põllumehed ühtkomateist Janekilt ikka välja pigistavad.

Kes tahab teada, palju lehmad lüpsavad, keda huvitab, kuidas teraviljasaak oli. Mis on auväärt tiitliga pärjatud peremehe tulevikuplaanid, jääb aga teistegi põllumeeste ees saladuseks. Sest Janek ju juba ütles – plaanidest ei räägita, plaanid tehakse teoks.

 

Print Friendly, PDF & Email