Vanavara kuningas Oskar Kallas 150

PÄRANDIJAHT: Oskar Kallas (vasakul) ja Mihkel Ostrov 1888. aastal rahvaluulet korjamas.
BERNHARD LAIS /ERM

Kui Jakob Hurta on nimetatud eesti rahvalaulude kuningaks, siis Oskar Kallast on tituleeritud eesti rahvaviiside ja ainelise vanavara kuningaks. Temalt kui Eesti Rahva Muuseumi kogude ühelt rajajalt pärineb üle saja eseme, mis on pärit Saaremaalt, põhiliselt tema enda sünnikodust Kaarmal.

Mitmekülgset ja väga sihikindlat Oskar Philipp Kallast (25. X 1868 Kaarma – 26. I 1946 Stockholm) teatakse kui rahvaluuleteadlast ja diplomaati, esimest eestlasest folkloristikadoktorit, aga ka kui kirjanik Aino Kallase abikaasat. Armastus oma rahva ajaloo ja pärimuse, folkloori ja keele vastu oli kindlasti see, mis vormis ühest Saaremaa poisist Eesti kultuuriloo ühe märkimisväärsema tegelase.

Oskar Kallase juubeli, 150. sünniaastapäeva puhul tasubki heita pilk aegadele, kus suuresti tänu tema kangekaelsusele ja järjekindlusele pandi alus nii Eesti Rahva Muuseumile kui ka praegusele kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogule.

Kuressaare gümnaasiumi lõpetamise järel 1887. aastal asus Kallas Tartu ülikoolis õppima klassikalist filoloogiat. Ta liitus Eesti Üliõpilaste Seltsiga ja sai kiiresti selle juhtivaks tegelaseks.

Kui Eesti Üliõpilaste Selts 1883. aastal ametlikult loodi, siis oli selle kodukorras ette nähtud, et seltsi juurde moodustatakse peale raamatukogu ka vanavarakogu raamatukoguhoidja hoole all. Nii EÜS-i raamatukogu kui ka muuseum said õige hoo sisse just siis, kui seltsi astus Oskar Kallas.

1888. a algatas ta kõigi eestikeelsete raamatute kokkukogumise, millest kasvas välja tänane kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu. Samal ajal tegi Jakob Hurt üleskutse koguda Eestimaa pinnalt kokku veel rahva mälus talletunud rahvalaulud, mis Kallase õhinal tegutsema pani. 28. maist 20. juunini 1888 käis Kallas ühes arstiteaduse üliõpilase Mihkel Ostroviga suulise pärimuse rännakul Virumaal, kust kirjutas üles 836 lauluteksti ja mõned proosapalad. Tulemused pälvisid Jakob Hurda suure tunnustuse.

“Peenike” õhk

Muheda ülevaate reisil ettetulnud seiklustest annab Oskar Kallas oma ülestähendustes, mis ilmusid aasta hiljem EÜS-i albumis. “Esimese nädali jooksul käisime Waiwara kihelkonna küla külalt läbi, nägime sääljuures kenu suplemise kohte Eesti maa kaldal: Mereküla, Sillamäe, Jõesuu. Mere kallas on sääl werstade kaupa suwemajasid täis ja metsa wilus kõnnivad siin ringi suured saksad ja Peterburi preilid. Juba õhk on siin nõnda “peenike”, et igaüks ilma tahtmata suureks saksaks läheb ja palju raha hakkab wälja andma. Ma ei wõi teist wiisi ära seletadaa, miks näituseks mu seltsimees (Mihkel Ostrov – toim) Mereküla “Kurhausis” kellnerile pudeli õlle eest 40 kopikat jootraha andis, nõnda et see kohkunud näo tegi, kui oleks ta mõne tundmata würsti enese ees näinud.”*

Talupoegade kohta märgib Kallas omakorda: “Kuda juba kord nimetasin, ei wõinud rahwas sest koguni aru saada, et keegi inimene laulude korjamise pärast kallist aega wiita wõiks, ja selle pärast waadati uskmata meelega meie pääle; igaüks uhke pärismaa talunik nõudis koguni passi ja lubakirja õpetaja käest, sest kui sääl “palwetajad” ja ümberristijad oliwad käinud, siis olla ka õpetaja luba tähte nõudnud.”

Mitte kõik EÜS-i liikmed ei olnud rahvapärandi kogumisel paraku niisama innukad nagu Kallas, mida ta ei jäta ka oma päevaraamatus mainimata. Seda teemat käsitlevatest seikadest Oskar Kallase kirjandusmuuseumis asuvast päevikust tegi Saarte Häälele ülevaate Piret Õunapuu.

Päevikus kurdab Kallas, et EÜS-i liikmed ei ole kogumisest huvitatud. Ta kirjutab nördinult: “200 eesti sugu üliõpilast on Tartus, neist 25 meie seltsis ja nende seas ei saa ka üksmeelset ettevõtet läbi viia.”

PRUUDI TANU: Sissekanne Eesti Üliõpilaste Seltsi Muuseumi nimekirjas, mida alustati 1892. aastal: “Pruudi-port (Kaarma kih.) Karja kih. Saaremaa. Port pandi pruudile pähä, kui pruut kirikust tuli ja laua taha viidi. Pordi pääl oli kehwe = walge pikk rätik, nurkade pääl tutid, ees ääres paelad, koonu (lõua) alt sõluksega kinni. Kaarmal (kus pruudiport kõrgem oli, kui Karjas) kadus port 1840-50 aasta wahel. Karja kihelkonnas oli ta kauem pruugitawal.”

Kallas loodab veel vilistlaspõlves Saaremaa riideid korjata, et sellega muuseumile alus panna. Järgmisel suvel sõitis ta Saaremaale, kus ta tõi oma vanemate pööningult kaasa 30 mitmesugust etnograafilist eset, mis hiljem panid ühes EÜS-i muuseumi teiste eksponaatidega aluse Eesti Rahva Muuseumi kogule.

Tegelikult ei ole Kallase toodud esemed Õunapuu sõnul siiski mitte kõige esimesed. Õpetatud Eesti Seltsi esemed pärinevad veel varasemast ajast. Selts asutati 1838. aastal ja nende põhikirjaline eesmärk oli edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste poolt asustatud maast. Nende eesmärkide elluviimiseks nähti ette ka raamatukogu ja muuseumi asutamine.

Õde Minni toetas

Pärast ülikooli lõpetamist 1892. aasta suvel tõi Kallas Saaremaalt, põhiliselt oma vanematekodu Kaarma köstrimaja pööningult kaasa mitmesuguseid etnograafilisi esemeid, peamiselt rahvariideid. Hiljem on ta meenutanud esimest esemete kogumist: “Ema kahtles alguses, kui tema riidekirstu pühadusse julgesin tungida, et kas ta ka õigesti teeb, kui oma ema mälestusi inimestele naerda annab; kuid õe Minni soe vaimustus oli täis püha tuld teha emale selgeks ja ka igale muule kahtlejale, et tegemist on suure isamaaliku ettevõttega ja EÜS-i tulevane muuseum, hea kui juba alguses sinna pääseb, sellele aukohale, ei tea, kas pärast jätkub ruumigi.”

MAGASIPULK: “Lainu-aida pulk ehk Magasi pulk. Puttla magasi aidast (Saaremaal), kus niisugused pulgad weel aastat 15 tagasi pruugitawad olid. – Pool pulka oli magasi walitsuse, töine pool laenaja käes. Laenu aegu lükati pulk kokku ja tõmmati sae – ehk noaga kriips pääle. Oli pulk kriipsusi täis, siis höveldati pulk puhtaks ja tarvitati jälle.”
OSKAR KALLASE TOODUD eksponaadid ERM-i kogudest

Üks seltsikaaslane oli teinud samas Kallasele iroonilise märkuse: “Sina ka oma kolude koguga, see on just kui oleksime näitemüügilt elevandi võitnud: pane vaht juurde, sööda ja ehita tall ka.”

EÜS-i museaalide nimekiri algab Saaremaa esemetega ja kõik need on varustatud põhjalike etnograafiliste kirjeldustega. Ühe huvitava osa sellest kogust moodustavad muuseas ka 29 vööjuppi, mille on lisaks muudele esemetele EÜS-i muuseumile kinkinud Miina Härma. Vööd kui rahvusliku identiteedi sümbolid olid üldse populaarsed museaalid.

Kui aastal 1909 asutati Eesti Rahva Muuseum, oli EÜS rõõmuga nõus kinkima oma muuseumi ning deponeeris oma etnograafilised kogud sinna. Muuseumil puudusid küll sobilikud ruumid, kuhu vara paigutada. Ilmselt liideti EÜS-i kogud muuseumi omadega hiljem, arvatavasti 1912.

“Iseloomustamaks EÜS-i kogu ERM-is, peab tõdema, et see on vägagi Oskar Kallase nägu. Nii on 317 esemest, mis ERM-ile üle anti, 102 pärit Saaremaalt. EÜS-i muuseum püsis eelkõige Oskar Kallase, aga ka Jaan Tõnissoni ja innustunud noorte ettevõtmisel. EÜS-i muuseumist hakkas saama isamaaline üritus ja Eesti Rahva Muuseumi asutamine oli selle loomulik jätk,” tõdeb Piret Õunapuu.

* “Vanavara kogumisretkedelt 1. Oskar Kallas” ERM 2006

Print Friendly, PDF & Email