Saladokument natsiliidri intiimelu ja maitse-eelistustest

SÕBRAD VÕI MIDAGI ENAMAT: See ülesvõte Adolf Hitlerist ja tema asetäitjast Rudolf Hessist on tehtud 1930. aastate keskel, kui kahe mehe suhted olid veel head. 1941. aasta mais põgenes Hess aga ootamatult Suurbritanniasse. Ajalookirjanduses on vaieldud selle sammu tagamaade üle. Ühe seletuse kohaselt olevat põhjuseks olnud Hitleri ja Hessi suhete jahenemine.
Nbcchicago.com

USA Luure Keskagentuur (CIA) avalikustas antropoloog Henry Fieldi 1943. aasta detsembrist pärineva aruande, millest selgub, et Natsi-Saksamaa liidril Adolf Hitleril oli sadomasohhistlikke kalduvusi ja lisaks olevat ta tundnud seksuaalset tõmmet nii meeste kui ka naiste vastu. Väidetavalt oli üks tema armukesi Rudolf Hess.

Pea 70-leheküljeline ettekanne põhineb saksa-ameerika ärimehe, poliitiku ja harrastusajaloolase Ernst Franz Sedgwick Hanfstaengeli mälestustel. 1920. ja 1930. aastatel oli see mees Adolf Hitleri lähedane sõber. Tõsi, hiljem nende suhted halvenesid ja Sedgwick Hanfstaengel oli sunnitud emigreeruma USA-sse. Fieldi koostatud aruandes figureerib see isik kui doktor Sedgwick.

Oktoobri keskel CIA veebilehel avalikustatud dokumendis on üpriski detailselt kirjeldatud Füüreri seksuaalelu. Lisaks on seal rohkesti materjali natsiliidri lapsepõlve, hariduse, gastronoomiliste, muusikaliste ja muude eelistuste kohta.

Aruande koostaja väidab, et Hitleril olid sadomasohhistlikud kalduvused, mis nooruses seondusid tema homoseksuaalsete kiindumustega. Füüreri žestikuleerimise maneer tekitavat aga kahtlusi, et aeg-ajalt võis ta kannatada impotentsuse all.

Aruandes on öeldud, et Hitler tundis homoseksuaalset tõmmet Rudolf Hessi vastu. Säärane tunne olevat tekkinud ajal, kui kaks meest 1920. aastate keskel pärast õllekeldriputši läbikukkumist olid pea üheksa kuud sunnitud viibima ühises vangikongis.

Aruandes väidetakse veel, et Füüreri kauaaegne asetäitja Rudolf Hess oli kindlalt homoseksuaal. Natsipartei juhtkonnas sai Hess isegi hüüdnime Fräulein Anna, sest talle meeldis aeg-ajalt kanda naisterõivaid.

Veel on aruandes öeldud, et Hitlerile meeldis jälgida noori mehi ja naisi ning ta olevat sellest saanud esteetilist naudingut. Aruande koostaja toonitab, et ajavahemikus 1910 kuni 1913 elas Hitler Viinis ühes meestepansionaadis Männerheim Brigittenau. Dr Sedgwicki sõnul olevat see pansionaat olnud toona kohalike seas tuntud kui koht, kus eakad mehed otsisid homoseksuaalse naudingu saamise eesmärgil noori mehi.

Veel on dokumendis öeldud, et just sel ajal võis Hitler nakatuda suguhaigusesse, mille ta sai ühelt juudi päritolu [mees]prostituudilt. Sellisele järeldusele jõudsid uurijad pärast seda, kui nad olid detailselt analüüsinud “Mein Kampfi” teksti.

Keeldus kategooriliselt vuntsidest loobumast

Samas toonitab aruande koostaja, et Hitlerile meeldisid ka naised ja selline biseksuaalsus olevat teda saatnud kogu elu. “Tema seksuaalelu oli kahetine, nagu ka tema poliitiline maailmavaade. Ta oli samal ajal nii homoseksuaal kui ka heteroseksuaal, nii sotsialist kui ka veendunud natsionalist,” on ettekandes kirjas.

Veel olevat Hitler kannatanud mitme kompleksi, sealhulgas ka nartsissismi all. Kuna ta aga üsna sageli ei leidnud endale õiget partnerit, eelistas ta sageli üksindust. CIA avalikustatud aruandes viidatakse veel ühele Füüreri eluloo ja iseloomu uurijale, kes väitis, et suhetes naistega otsis natsiliider endale pooleldi ema ja pooleldi armukest.

VÄLJAVÕTE: Katkend Teise maailmasõja ajast pärit dokumendist, milles kirjeldatakse Adolf Hitleri intiimelu üksikasju. Sel leheküljel käib jutt natsiliidri suhetest Rudolf Hessiga ja tema elust toonase Austria-Ungari pealinnas Viinis.

Lisaks on aruandes märgitud, et Hitler pööras palju tähelepanu oma välimusele. Ta armastas puhtust ja püüdis vältida seda, et keegi näeks teda alasti. Rõivaste valikul olevat Füürer alati tähelepanelikult kuulanud oma rätsepa nõuandeid. Kunagi ei võtnud ta avalikkuse ees palitut seljast, ka siis mitte, kui tal oli tegelikult palav, ning parfüümi ei kasutanud ta põhimõtteliselt.

Eriti hoolikalt olevat natsiliider hoolitsenud aga oma vuntside eest. Dr Sedgwick meenutab, et kunagi olevat ta Hitlerile soovitanud need jubedused [vuntsid – toim] maha ajada. Füürer lükanud aga säärase soovituse kategooriliselt tagasi.

Veel olevat dr Sedgwick püüdnud oma toonast sõpra veenda, et vuntse tuleks kasvatada kogu huule ulatuses. Sealjuures viitas ta tuntud portreekunstnikele Hans Holbeinile ja Anthonis van Dyckile, kes poleks osanud säärast “värdjalikku moodi” [vuntsid vaid nina all – toim] isegi unes näha. Vastuseks olevat Hitler öelnud: “Jäta minu vuntsid rahule! Olgugi et need pole praegu moes, kuid juba mõne aja pärast lähevad nad moodi ja seda seepärast, et mina neid kannan.”

Äärmiselt nõudlik oli Hitler valguse suhtes. Hommikuti olevat ta nõudnud maksimaalselt eredat valgustust. Dr Sedgwicki arvates võib seda seletada Füüreri nägemisanomaaliaga, mille tekitas 1918. aasta sügisel I ilmasõja lahinguväljal saadud gaasimürgitus. See puue olevat mõjutanud ka Füüreri suhtumist maalikunsti – enamasti eelistas ta erksaid värve.

Hunt, kes keeldus lihast

Olles hoolikalt jälginud Hitleri ettevõtmisi ja tegevust, märgib dr Sedgwick, et see meenutavat nii hundi kui ka rebase käitumist. Tõsi, aeg-ajalt võis ta teeselda isegi tallekest, kuid hundi-iseloom andis endast varem või hiljem ikkagi märku. Dr Sedgwick meenutab, et ajavahemikus 1920 kuni 1933 hüüti Füürerit sõprade ringkonnas Hundiks. Lisaks toob Sedgwick ära natsiliidri sellised iseloomujooned, nagu julgus ja arukus.

Liha Hitler peaaegu ei söönud. Tõsi, mõnikord tegi ta erandi ja võttis suupisteks või eelroaks veidi kanaliha riisiga või siis lõhet. Veel olevat ta kasutanud ravimeid seedimise parandamiseks. Neid võttis ta hommikuti ja lõuna ajal pärast sööki. Õhtuti võttis ta tavaliselt unerohtu.

Füüreri hommikumenüüsse kuulusid õun, klaas kuuma piima või väga lahjat kohvi saiakeste, või ja marmelaadiga. Lõunaks eelistas ta herne- või tomatisuppi parmesaniga, omletti spargli või seentega, spinatit, lillkapsast ja rohelist salatit. Veel austas ta Baierimaa toite, näiteks puravikke jahuklimpidega, samuti Austria pirukaid ja pannkooke.

“Sieg Heil” vaimustas ameeriklasi

Füüreri muusikaliste eelistuste kohta on aruandes öeldud, et lisaks Wagnerile meeldisid talle Liszt, Grieg, Chopin, Verdi ja Richard Strauss. Kuid samuti olevat talle meeldinud mustlasmuusika, rapsoodiad ja tšaardašid (selles osas annavad tunda Viinis veedetud aastad) ning ameeriklaste nn jalgpallimarsid. CIA avalikustatud aruandes on isegi öeldud, et kurikuulus hüüdlause “Sieg Heil!” põhinevat Ameerika spordivõistluste ergutuskooride juhtide (ingl k cheerleaders) tehnikal.

Veel olevat Hitler meelsasti külastanud ühe juudi koomiku ja ühe juudi laulja esinemisi (nende nimesid aruandes kahjuks toodud pole). Ta olevat vaid kahetsenud, et need andekad inimesed pole aaria päritolu.

Hitleri kauaaegne asetäitja natsiparteis, portfellita riigiminister Rudolf Hess oli veider ja isegi müstiline persoon. Dr Sedgwicki sõnul ta mitte ainult ei armastanud, vaid suisa jumaldas Hitlerit.

Iseloomustades seda tugevat kiindumust ja kirge, kirjutas Hessi eluloo uurija, inglise ajaloolane Peter Padfield järgmist: “Milliseid puudujääke ta Hitleris ka ei näinud, milliseid kannatusi ei pidanud tema kainelt arutlev, tundeline ja õrn hing Hitleri rõveda käitumise pärast ka üle elama… kõigest hoolimata ta kirg ei kustunud… Ta oli kui naine, kes teades, et tema mees on süüdi, ei lakanud teda armastamast…”

Hess oli kaua aega truult Hitleri lähikondlaste seas. Ta hoidis Füürerit eemal traumeerivatest ja mittevajalikest kontaktidest, hoolitses tema eest hellalt ja ustavalt, on kirjutatud CIA veebilehel avaldatud aruandes. Kõik need aastad Hitleri kõrval oli Hess ustavate seas kõige ustavam, kes tähelepanelikult jälgis, et keegi ei saaks Füüreriga üleliia lähedaseks. Silmade tõttu nimetati teda sageli ka Fräulein Hessiks.

Hess lausa jumaldas Füürerit

Rudolf Hess uskus siiralt, et Füüreri on siia ilma saatnud Jumala käsi, et taastada Saksamaa vaimne ja materiaalne jõud. Just Hess oli see, kes 1934. aastal natsipartei kongressil kuulutas: “Partei on Hitler, Saksamaa on Hitler, Hitler on Saksamaa!”

Nürnbergi kohus mõistis Rudolf Hessile karistuseks eluaegse vangistuse. Seda kandis ta Berliinis Spandau vanglas, kus ta 1987. aasta augustis suri. Ehkki toona oli ta juba kõrges vanuses, on mitmed ajaloolased arvamusel, et Rudolf Hessi surma looritavad mitmed kahtlased asjaolud.

Print Friendly, PDF & Email