Meretuultele avatud Sõrve patrioot Taga-Sõrves Laadlas (1)

ISE TEHTUD, HÄSTI TEHTUD: Jone Koppel on enamiku puuskulptuure Laadlasse ise meisterdanud.
MAANUS MASING

24 aastat poodi pidanud, külaelu edendanud, kultuuriüritusi korraldanud ja hulgaliselt muid asju maaelu arendamiseks ette võtnud põline sõrulane Jone Koppel pole ääremaad tabanud tagasilöökidele siiski alla vandunud.

Pärast seda, kui tarbijate ühistu loobus Laadla poest, otsustas samast külast pärit Jone ärimaailmas kätt proovida. Algus oligi paljutõotav. Külarahvas tundis heameelt, et pood alles jäi. Uus poeomanik tundis oma kandi inimesi ja külaelanikud poepidajat. Kõige tähtsam oli siis ja on nüüdki, et maainimesed saaksid toidukraami ja esmatarbekaubad külapoest kätte. Võrreldes algusaastaid praegusega, on vahe selles, et tollal jagus ostjaid, nüüdseks on aga külaelanike arv märgatavalt vähenenud ja üha harvem avaneb poeuks maale alles jäänud eakate inimeste ees.

Jone nõustub 11. oktoobri Maa Elus avaldatuga, kus väikeettevõtja Eve Veski Lõuna-Eestist tõdeb, et väikeettevõtjale on maapiirkonnas ellujäämine paras proovikivi. Ega muud viga polegi, kui et kriitiline mass on lihtsalt väike ja rohkemate klientideni jõudmine kulukas.

Tõsi, Jonegi on mitu korda mõelnud poepidamise lõpetada, kuid õnneks pole asi mõtetest kaugemale jõudnud.

Kümme aastat tagasi andis Saarte Hääl teada, et Torgu viimase tegutseva kaupluse omanik võib sügisel poe sulgeda, et ostjaid napib ja püsikulud kasvavad. Tookord ütles Jone Koppel, et asi läheb karmiks, ei jaksa enam poodi pidada.

Sama aasta suvel kogusid sõrulased allkirju küla südame, Laadla poe säilimiseks. Poe allesjäämise toetuseks andis oma allkirja ligi 140 inimest.

Poe allesjäämist pidasid allkirja andjad oluliseks juba sellepärast, et see on sealkandis ainuke. Külainimesed rõhutasid, et see pole üksnes pood, vaid on ka küla süda ja natuke nagu sotsiaalkeskus, ilma milleta sureksid vanad inimesed nälga. Nõnda siis peavad inimesed külakauplust ka sotsiaalselt hädavajalikuks.

Seda arvamust pole siiani miski murda suutnud, kuid toona oli kauplusel kui sotsiaalkeskusel suurem tähendus. “Inimesed tulid poodi mitte üksnes kaupa ostma, vaid siin said nad ka oma pensioniraha kätte. Räägiti külauudiseid, meenutati möödunut ja arutati ilmaelu üle,” lausub Koppel.

Laadla on eriline paik

Esmakordselt Laadla poe juurde sattunu ilmselt imestab kogu siinse miljöö üle. Hoone, millel tekst “Pood, seltsimaja, baar”, ees on pink kahe sõrulase kujuga. Ettevõtja Jone on saarepuust tahunud-nikerdanud Sõrve taadi ja eide. Sellel aastal talgupäeval värviti neile, veel nimetutele sõrulastele selga kodukandi rahvarõivad.

Puuskulptuure on terve õu täis. Kui palju neid täpselt on, seda meister ise öelda ei teagi. “Siin on linde ja loomi, mehi ja naisi. Laululava ehitamisele kutsusin aga puuskulptuuride meistrimehe Ivo Männi Hiiumaalt appi.”

Hiidlane kujundas sõrulase palvel laululava tugipostideks olnud saarepuude tüved ümber eestlastest ümbermaailmareisijate järgi. Jaan Tätte ja Marko Matvere said puuskulptuurideks, üks koos kitarri ja teine roolirattaga.

Taiesed valmisid 2012. aastal. Kumbki mees pole ise aga veel oma kujusid uudistamas käinud. “Olen Tättet mitu korda Kuressaare vahel näinud, aga pole tihanud tal nööbist kinni võta ja Laadlasse esinema kutsuda. Aga eks ta ükskord ikka tuleb. Kihnu Virve on meie leivapäeval käinud ja siia puukesegi istutanud. Muhulased on ka Laadla laval laulnud ja pilli mänginud,” annab Jone teada.

Niisiis lausa rahvusvaheline seltskond mitmest mereriigist – Hiiumaalt, Kihnust ja Muhust, rääkimata saarlastest – on Torgu kuningriigis üht- või teistviisi üles astunud.

Muide, Torgu kuninga Kirill I fotod on Laadlas letis. Alles see oli, mullu augustis, kui Laadlas tähistati kuningriigi 25. aastapäeva. Kirillil on Laadlas kaks spetsiaalset krooniga tooli. Üks neist on poe müügisaalis ja teine leivamajas, kus külalised saavad uudistada ka Ivo Männi loometööd, leivalabidaga naist.

Traditsioonilised leivapäevad on saanud magnetiks, mis tõmbab Laadlat külastama. Kust võtab Jone Koppel ideid, mida külas korraldada? Mees jääb mõttesse ja vastab, et midagi peab ju tegema.
Ja teinud on ta palju. Suurel õuealal hakkavad silma külakiik, grillahjuga varjualune, väike sepikoda, tiik, kuhu peremees tahab ka kalad sisse tuua, laululava, saun, väike kämpingumajake, vahitorn, kust muide kaks korda soldatimundris nukk-valvur ära varastatud.

Omaette imetlemist väärt on vanavara ja fotode väljapanek. Sellel teemal rääkides läheb Jone meel kurvaks. “Kõik need asjad olen ma külalistele vaatamiseks välja pannud. Meelehärmi teeb see, et üsna palju väärtuslikke esemeid on varastatud. Leivamajast on viidud asju minema, sealhulgas seinale riputatud raamitud pilte. Hoovi rajasin väikse militaarekspositsiooni, aga kellelgi oli neid vanu kiivreid vaja – plats tehti puhtaks,” räägib Jone.

Ükskord tõi Jone kodust kontserdi ajaks platsile vanaema kiiktooli. Järgmisel hommikul seda seal enam ei olnud. Mõni aasta tagasi märkasid poekülastajad soomlasest turisti, kes kühveldas suurde kilest prügikotti huvilistele vaatamiseks pandud kiivreid ja muud kraami. “Ilmselt oli see mees narkouimas. Need asjad saime tagasi,” märgib Jone.

Seda kuuldes kerkib keelele küsimus, kes küll on need inimesed, kes ettevõtliku mehe tööd ei austa. Osa väljapanekust – taludest pärit käsitööesemed ja tööriistad – on aga seltsimaja saalis. Sinna juhukülalised ei pääse.

Domus Dorpatensise stipendiaat

Õnneks on Jone Koppeli töid-tegemisi märgatud. Kuus aastat tagasi Eesti kodaniku päeval tunnustas sitke sõrulase ettevõtmisi teaduse ja kultuuri sihtasutus Domus Dorpatensis. Stipendiaadi tegemistest tõsteti esile tema algatusi külaplatsi korrastamisel-kujundamisel ja seltsimaja ruumide ehitust.

Sellekohase sõnumi järel öeldi Saarte Hääle kommentaarides Jonele palju häid sõnu.

Vahest on nüüdki paslik mõnesid neist meenutada. “Tubli, Jone! Oleksid pidanud selle juba ammu saama. Sa oled Sõrve rahva heaks palju tööd rabanud ja Sõrve seltsielu edendanud,” kirjutas Sõrve elu-olu tundev lugeja. Teine lugeja tunnustas: “Teades sind ja su tegemisi juba kümneid aastaid, siis oli ka päramine aeg, et keegi vähemalt aitäh ütleks.”

Õnnitlejate hulgas oli ka soomlasi, kes tänasid Jonet meelelahutusürituste korraldamise ja rahvakultuuri edendamise eest.

Tasa ja targu on see Laadla küla mees omakandis toimetanud ja ikka selle nimel, et elu kauges maanurgas ei hääbuks. Tuntust on ta kogunud nii sõrulaste kui ka Sõrvemaale kaugemalt tulnute hulgas. “Poleks uskunud, et lõpuks tublit meest tunnustatakse ja vaevalt, et Jone sellepärast rabanud on, et mingi paber või medal saada,” saame kuue aasta tagusest Saarte Häälest lugeda.

Medalit ega mingit muud auraha pole Jone saanud, aga peale Domus Dorpatensise on ettevõtlikku meest tänukirjadega meeles pidanud Laadlas oma tähtpäevi tähistanud töökollektiivid ja ühendused.

Tänukirjad on Jone paigutanud hubase ja omanäolise Angerja baari seinale. Ainult seda pikka kala, kelle järgi baar nime saanud, ei elutse akvaariumis enam ammugi. Nüüd ujuvad seal ringi pisemad vee-elanikud. Samas püüavad baaris pilku Teist maailmasõda meenutavad kiivrid, püssid, granaadid.

Selle sajandi alguses ei jätkunud baaris kõigi külastajate jaoks igal õhtul kohtigi. Nüüd teeb peremees baari lahti vaid siis, kui keegi tahab seal kas juubelisünnipäeva või mõnda muud tähtpäeva tähistada. “Mardipäeval ootan siia jälle külastajaid. Kena, kui mardisandid sisse astuvad ja siin võiksid nad laulda mardilaule ja tutvustada mardipäeva kombeid,” räägib Jone.

Maja teisel korrusel asuvat seltsimaja saali kasutavad mälumängurid oma turniiride korraldamiseks. Jone sõnul on saal rahva käsutuses. Üritusi võiks seal ju rohkem olla, aga kuna elanikke on vähe, seisab saalgi enamiku aja aastast tühjana.

Traditsioonidel on Laadlas juba aastakümnetepikkune ajalugu. Leivapäevad, kus selgitatakse välja parim koduleib, jätkuvad. Kuigi üritus kannab leivapäeva nime, on selle sisu palju laiapõhjalisem. Sel päeval demonstreerivad ka sepad oma oskusi ning külastajad saavad ise sepahaamrit käes hoida. Laadalaudade taga pakutakse head-paremat. Laululaval esinevad taidlejad mitmest kandist, nii Saare-, Muhu- kui ka mandrimaalt.

Oo Sõrvemaa, meretuultele avatud sa… Nagu Õie-Maria Tehu laulus, on Laadla Sõrve ühe osana avatud nii tuultele kui ka kõigile, kes seda imelist paika külastavad.


Jone Koppel
Sündinud 15. jaanuaril 1957 Sõrves Laadla külas.

Haridus
Torgu Põhikool
Tallinna Ehitus-Mehaanikatehnikum

Töö
EPT, autojuht
Ettevõtja

Perekond
Abielus, kaks poega, üks lapselaps.

Print Friendly, PDF & Email