ERNA TAMKIVI: õpetaja oli maa sool

PÕLINE KIHELKONDLANE: Viidumäe lähistel sündinud Erna Tamkivi on
Kihelkonna kooli vilistlane ja sama kooli kauaaegne õpetaja.
MAANUS MASING

Kihelkonna kooli vilistlane ja endine õpetaja, septembris 85-aastaseks saanud Erna Tamkivi ütleb, et tänavune aasta, mis on ennekõike väärika vanadaami juubeliaasta, on tema jaoks mitmeti eriline olnud.

“Sel kevadel olid meie koduaia õunapuud kõik õiteilus. Mõtlesin tookord, kas saame siit sügisel suure saagi ja saimegi. Siiamaani jagame õunu kõigile soovijaile,” rõõmustab hiljutine juubilar, põline Kihelkonna elanik.

Nii kuuma suve, kui oli sel aastal, Erna Tamkivi oma noorusaastatest ei mäleta. Kartulipõld ja köögiviljapeenrad vajasid päikselistel suvepäevadel pidevat kastmist.

“Õnneks pidas meie kaev vastu. Vett jätkus kogu suveks. Lausa iga päev kastsime mõnda kartulivagu ja peenraid. Sellest oli palju kasu. Nüüd on saak salves,” räägib lapsest saati maatööd teinud Erna.

Ilmataat õnnistas ilusa ilmaga ka teeneka õpetaja juubelipäeva. “Enne sünnipäeva olin ma veidi mureski, kuidas seda tähistada. Me abikaasaga pole ju enam noored. Mees on mind alati toetanud, aga kuna tema tervis pole enam see, mis aastaid tagasi, siis pidin seekord palju üksi toimetama. Kõik läks aga kenasti korda,” on juubilaril heameel tähtpäeva meenutada.

Viidumäe lähedalt pärit Erna kohtus Laimjala mail Ruhve külas sündinud Endel Tamkiviga Kihelkonnal. “Endel tuli kooperatiivi tööle. Mina olin siis koolis juba õpetaja. Kihelkonna rahvamajas me tutvusime. Osalesime rahvatantsuringis. Iseloomult on Endel väga hea inimene, kes on ka minu elu turvaliseks muutnud. Ta on väga töökas ja aus ning oma lastele väga hea isa. Kui minul oli vahel raske, siis tema alati lohutas ja leidis selle õige lahenduse, kuidas edasi minna. Nii me oleme elanud 62 aastat koos,” iseloomustab Erna oma abikaasat.

Erna ja Endel Tamkivi elavad Kihelkonna alevikus Pargi tänaval majas, mille pereisa aastakümneid tagasi ehitas.

Õpetajaametit pidas Erna Kihelkonnal 26 aastat. Pedagoogina peeti temast väga lugu. Oma endiste õpilastega suhtleb kunagine algklasside õpetaja siiani.

“Õpetajaamet ei ole kerge. Kuigi ma tahtsin õpetajaks saada, tundsin ma selles ametis töötades, et vahel on mul ikkagi üsna raske. Õpetaja palk oli väike, töökoormus aga suur. Ühiskondlikku tööd oli palju. Koolis tegutsesid huviringid. Ka minul tuli õpilasi neis ringides juhendada. Omajagu aega võttis rahvamajas tegutsemine. Me andsime oma õpilastega rahvamajas kontserte, seal tähistasime igasuguseid tähtpäevi. Kõik see oli lisatöö. Seejuures pean aga ütlema, et õpetajatest peeti lugu,” meenutab Erna oma tööaastaid.

Aukirju on Erna saanud tubli töö eest kümneid, sealhulgas ka tollase ülemnõukogu presiidiumi aukirja. Haridustöö eesrindlase rinnamärkki on tema autasude hulgas.

Oma kolleegide kohta on kolm aastat tagasi Kihelkonna valla aukodaniku tiitliga tunnustatud Ernal vaid kiidusõnu öelda. Aastakümneid kooli juhtinud August Tõkmani nimetab Erna väga lugupeetud meheks, kes oli aus ja õiglane ning eeskujuks paljudele.

“Ta oskas tollal üsna suurt koolikollektiivi hästi juhtida. Olin 25 aastat Kihelkonnal õpetaja. Kogu see aeg oli kooli direktor August Tõkman. Õpetajate pere hoidis kokku. Seda nägid ka õpilased ja küllap see innustas neidki hästi õppima ja muudelgi aladel häid tulemusi saavutama,” arutleb endine pedagoog.

Milline õpetaja oli Erna Tamkivi oma poegadele, Brunole ja Jaanusele? Saarte Liinide juhatuse liige Jaanus Tamkivi, kes olnud ka Kuressaare linnapea, keskkonnaminister ja riigikogu liige, ütleb, et oma pere lastelt nõudis ema ehk rohkemgi kui teistelt.

Kuigi õpetaja Tamkivi poegadele õppimine raskusi ei valmistanud, jälgis ema Erna kodus ikkagi seda, et poistel oleks järgmiseks koolipäevaks kõik vajalik õpitud.

“Kui läksin esimesse klassi, oli mul raske sellega harjuda, et minu ema on õpetaja. Kutsusin teda tundides või vahetuni ajal emaks, aga tema tegi mulle asja selgeks, et koolis tuleb öelda õpetaja,” meenutab poeg Jaanus.

Pärast traagilist koolimaja põlengut 1977. aastal otsustas Erna pensionile jääda. Tõsi, ka pensionärina töötas ta aastakese uues koolimajas.

“Ma sain šoki, kogu elutöö oli tuhaks muutunud. Uude koolimajja ma minna ei tahtnud. Käisin seal siiski mõnikord asendus­õpetajana tunde andmas. Abikaasa Endel oli Papissaare kalatööstuse juhataja. Tema kutsus mind sinna tööle. Proovisin selle ameti ka ära. Aga vahetult enne pensionile minekut töötasin siiski veel tollase koolidirektori Raivo Kallase kutsel aasta õpetajana,” võtab Erna Tamkivi lühidalt tööaastad kokku.

Vitaalne ja elurõõmus vanaproua on aastaid kaasa löönud ka rahvamaja taidlusringides. Mänginud rahvamaja kapellis, laulnud naisansamblis ja tantsinud rahvatantsurühmas Rukki­lill.

“Kui ma 80-aastaseks sain, siis loobusin. Ainult kirikukooris käin veel laulmas. Rahvamajas käime aga kontsertidel ja teatrietendusi vaatamas,” märgib Erna Tamkivi.

Seitse kilomeetrit kooliteed

Viidumäe lähistel Liiva külas sündinud Erna alustas kooliteed sõja ajal. 1942. aastal läks ta Kihelkonna kooli esimesse klassi. Seitsme kilomeetri pikkune koolitee ei tundunudki pisikesele tüdrukutirtsule nii väsitav.

7-klassilise kooli lõpetas Erna kiitusega. “Sõjajärgsel ajal vajati maakoolidesse õpetajaid. Kihelkonna koolis käis Haap­salu pedagoogilise kooli õppealajuhataja mitu korda lõpetajaid õpetajaks õppima kutsumas. Meie kooli direktor soovitas minul ja paaril teisel lõpetajal Haapsallu minna. Nii saigi minust 1949. aastal Haapsalu pedagoogilise kooli õpilane,” vaatab Erna ajas tagasi.

Haapsalus oli kihelkondlase kursusekaaslaseks saarlane Ülo Vooglaid, kes eelmisel nädalal õpetajate austamistseremoonial elutööpreemia pälvis. Kunagist kursusevenda imetleb Erna nüüdki.

“Ta võtab väga suurelt ette. Ülo on aktiivselt oma elu elanud. Ta on kogu aeg pildil olnud. Elutööpreemiat on ta väärt. Meil oli Haapsalus üldse tugev kursus. Kõik koolivennad ja -õed on väga tublid,” nendib Erna.

1953. aastal suunati noor õpetaja tööle oma kodukooli. Erna ütleb, et algul oli tal kui noorukesel algajal isegi hirm oma endiste õpetajate kui kolleegide ees.

“Mind võeti aga hästi vastu. Matemaatikaõpetaja Anton Meius tuli vastu ja ütles, et nüüd ei ole siin enam mingisugust teietamist. Kõik ütlevad üksteisele sina. Direktor August Tõkman oli väga mõistev, toetav ja julgustav,” on Ernal esimesest tööaastast head mälestused.

Ka krutskeid täis poisid, kes olid neljandasse klassi istuma jäänud, austasid noorukest õpetajat. Erna ütleb, et kui poisid olid pahandusega hakkama saanud, ta ülemäära nendega ei kurjustanud. Koolipoisid leppisid õpetajaga ja õpetaja nendega. Erna muigab, et mõnegi koha pealt pigistanud ta ka silma kinni. Kokkuvõttes tähendas see seda, et edaspidi laabus kõik normaalselt. Vigureid täis koolijütsid ei teinudki enam nii palju koerustükke.

Endise õpetaja meelest olid tollased õpilased üldse rahulikumad. Neil ei olnud suuri ahvatlusi ja Kihelkonna kooli lapsed õppisid hästi.

Veel kord toonitab Erna, et suure osa ajast võttis rahvamaja. Nii õpetajad kui ka õpilased tegid rahvatantsu, laulsid ansamblis ja osalesid näitemängudes.

Õpetaja oli maa sool. See lause pidas täielikult paika.

Pere võttis oma osa

1956. aastal sündis Tamkivide perre esiklaps, kellele pandi nimeks Bruno. Kolm aastat hiljem nägi ilmavalgust poeg Jaanus. “Poisid õppisid Kihelkonna koolis. Kaheksanda klassi lõpetamise järel läksid nad keskkooli ja käisid ka spordikoolis. Kõrghariduse omandasid nad tehnikaülikoolis, tollases Tallinna polütehnilises instituudis,” räägib ema Erna poegadest.

Masinaehitust studeerinud Bruno määrati tööle Koeru auto­remonditehasesse.

“Seda firmat enam pole, kuid Bruno jäi Koeru. Ta ostis seal maja ja võttis naise. Nüüd on neil kaks last. Ehitust õppinud Jaanus tuli Tallinnast tagasi Saaremaale.

Mul on nüüd viis lapselast. Alles hiljaaegu käis Jaanuse poeg Karl Hendrik Iirimaal. Ta sai nahkhiirte uurimise alal Euroopas teise koha,” rõõmustab Erna.

Traditsiooniliseks on saanud perekondlikud kokkusaamised Erna sünnikodus, mis nüüd Jaanuse perele maakoduks. Toredad on Erna jaoks olnud kooli kokkutulekud, kus taaskohtumised endiste õpilastega tõstavad emotsioonid lakke.


Erna Tamkivi
Sündinud 20. septembril 1933 Viidumäe lähistel Liiva külas.

Haridus
Kihelkonna 7-klassiline Kool 1949
Haapsalu Pedagoogiline Kool, 1953

Töö
Kihelkonna Põhikool 1953–1978
Hiljem samas koolis asendusõpetaja

Perekond
Abielus, kaks poega, viis lapselast

Print Friendly, PDF & Email