AJA LUGU: Kõlvatuste üle mõisteti kohut

HOIDSID ÜKSTEISEL SILMA PEAL: Kogukonna hoiakul oli inimeste elude üle üsna suur mõju. Ühe tõsise karistusmeetmena oli vallakohtu pädevuses kogukonnast väljaheitmise võimalus. Fotol Kaarma köstri Mihkel Kallase rentnik kündmas 1894. aastal.
Oskar Kallas / Eesti Rahva Muuseumi fotokogu

Vägivallaga päädinud peretülid, vargused, sodoomia, vallaslapsed, abielulahutused ja muu taoline oli kohtute tööpõld juba 150 aastat tagasi. Saarlane Ainar Õunpuu on uurinud seda Kihelkonna kihelkonna näitel.

Tartu ülikooli ajaloo eriala bakalaureusetöös Saaremaa toona suurima kihelkonna näitel moraaliküsimusi uurinud Õunpuu nendib, et töö kirjutamiseks uuris ta läbi enam kui 300 vallakohtu protokolli ja hulgaliselt muid materjale. Vallakohtute töö ei anna kindlasti täit ülevaadet vallas toimunust, kuid maalib kindlasti üsna tõese pildi sellest, kuidas ühte või teise teosse ühiskonnas suhtuti ning millised olid talurahva omavahelised suhted.

Ühes kihelkonnas tegutses mitu vallakohut erinevates piirkondades praeguse Kihelkonna ja Lümanda kandi alal.

Peretülid olid kõlvatud

Vallakohtute protokolliraamatutes on talletatud erinevaid peresuhteid puudutavaid juhtumeid. Ega need tänapäeval toimuvast kuigipalju erinenudki. Ühe huvitava nüansina tuleb välja aga see, et vallakohus andis toona välja abiellumislubasid.

Näiteks kui mõni lesk tahtis uuesti abielluda, aga ka siis, kui luterlane tahtis abielluda õigeusklikuga. Abiellumiste puhul oli ka päris sagedasti kombeks, et pruudi või peigmehe valisid oma lastele välja vanemad. Peamine kriteerium oli töökus. Oli üks juhus, kus Tagamõisa kohtusse tuli peigmees kurtma, et ta pole rahul isa valitud pruudiga.

Kuna toona tuli väimehekandidaadil maksta kihlapant, siis käidi vahel ärajäänud pulmade korral oma raha kohtu kaudu tagasi nõudmas. Üks Atlas aset leidnud kihlusest taandumine jõudis aga ka kohalikesse lehtedesse. Seal oli hüljatud peigmees hakanud püssi paugutama, kuna tüdrukul oli uus silmarõõm tekkinud. Lehes manitseti, et Saaremaa tüdrukud ei tohiks lasta ennast mitmel mehel kosida.

Toonast pereelu määras väga range rollijaotus. Elati põlvkonniti koos ja läbisaamine polnud alati kõige parem. Tavaliselt oli tülide põhjuseks raha ning juhtus ka, et käiku läksid rusikad. Seda küll enamasti vendade vahel ja purjuspäi.

Ämmade ja miniate nägelusi tuli kohtus arutada üsna sagedasti. Kotlandi vallakohtu protokollis on kirjas, et minia olla ämma sõnul talle öelnud: “Sind tuleks ära törvata ja tulega ära põlleta, et taast lahti saaks!” Lõpuks leppisid aga nemadki. Kohtule kaevati ka joodikutest väimeeste peale. Tüli kiskusid ka vennad-õed omavahel ning päranduse saamisel kihutas vanem vend näiteks nooremad kodust välja.

Peresisesed konfliktid oli kohtu arvates kõlvatud ning selliseid kaebusi ei sallitud. Kohus proovis ikka leida lepitust ning oluline oli, et peres hästi läbi saadaks.

Karistuseks kogukonnast väljaheitmine

Vallakohtutel tuli arutada ka kogukonnaliikmete elukombeid. Palju on mainitud liigset alkoholitarvitamist ja liiderlikke eluviise. Viimaste all mõeldi “üsna jõledat hooraelu elamist ja suguhaiguste levitamist”. Alati kohe esimesel korral patustajale siiski turja ei karatud, vaid aruteluks läks, kui süüdlane oli juba mitmel korral eksinud.

Ühe huvitava tõsise karistusmeetmena oli vallakohtu pädevuses kogukonnast väljaheitmise võimalus. Seda kasutati, tõsi küll, harva. Ühekordse eksimuse eest – kui see just mõrv ei olnud – kedagi välja ei heidetud. Kui pattude nimekiri aga juba pikem oli, võidi inimene ka Siberisse saata. Seda viimast tuli kirjeldatud ajavahemikul ette kahel korral. Kohtu otsustada oli ka, kas vangist tulnud inimene võetakse kogukonda tagasi.

Ühe väljaheitmise juhtumina on kirjas perekond Kuldpergi lugu. Esmalt saadeti isa Andrus 1866. aastal röövmõrva eest Siberisse. Juhtum külvas kogukonnas hirmu. Hiljem selgus, et isa kombed olid pärinud ka pojad. 10 aastat hiljem tuli kohtule kaebus Andruse poja Mihkli kohta, kes olla põllul vargil käinud ja kohtuprotokollis on viide, et tegu pole mitte esimese korraga. Neli aastat hiljem märgitakse protokollis, et vastu Lümanda valla tahtmist olid vangist välja lastud Andruse naine ja tema pojanaine. Mille eest nood istusid, pole teada. Kogukond polnud rahul, kuna kardeti, et varsti lastakse lahti ka tol ajal kinni istunud Mihkel ja tema vend Aleksander. Selle vastu oli aga kogu kihelkond, kuna mõlemad mehed olid laia haardega varganäod.

Paistab, et eriti oldigi vastu varaste tagasivõtmisele. Samas ei keeldutud tagasivõtmisest kõikide vangist tulnute puhul. Vahel luges kohus naasjale sõnad peale ja käskis meelt parandada. Ilmselt olenes suhtumine inimese iseloomust ja töökusest.

50 aastat hiljem jälle kohtu ees

Kohtul tuli arutada ka erinevaid seksuaalsuhetega seotud juhtumeid. Vägistamisi oli siiski harva ning tekib küsimus, kas selliste juhtumite korral juletigi kohtusse pöörduda. Teadupoolest olid seksiküsimused tol ajal väga delikaatne teema. Seda näitab ka ühe juhtumi puhul öeldud lause, et kõike ei saagi rääkida: “Siis oli temma akkand temmaga Hullu teggema ja et keiki ei tohhi räkida, et se nenda häbbematta tö on olnud.” Tookord oli juhtunu tõendatud ja süüdlasele määrati karistuseks 25 hoopi vitsu.

Vallakohtu ette tuli mõnel korral astuda ka sodoomias süüdistatuna. Kahel korral oli väidetav loomapilastus toimunud märaga, ühel korral lehmaga. Siiski tuleb märkida, et ühel korral osutus märaga toimetamine, milles meest süüdistati, külatüdruku laimuks ja kuna kaebaja oli juba varem kohtule valetanud, pandi ta ise 24 tunniks kinni.

Paar juhtumit leidis ka tõendamist. Ühel korral määrati lehmaga ühteheitmise eest “santide mõtete maha jätmiseks 15 hoopi vitsu”.

Kummaline juhtum oli, kui 1882. aastal oli kohtu all 71-aastane mees, kes oli samasuguse teo eest kohtu ette jõudnud ka 50 aastat varem. Toona oli ta tahtnud hakata seda tegema, aga pealtnägijad olid teo ära hoidnud.

50 aastat hiljem põhjendas mees, et “kuri vaim oli talle nõu andnud, et ta nii teeks”. Siiski väsinud ta enne ära, kui midagi teha jõudis.

Vallakohtuni jõudnud laimujuhtumitest kerkivad esile hooramissüüdistused. Ühel korral oli üks mees pealt näinud, kuidas ta naine abielu rikkus. Tihti oli siiski tegu väidetava teo toimepanija enda kaebusega, et tema kohta laimu levitatakse. Laimamine viis vahel ka vägivallani. Näiteks tõukas Peeter Viiut seepärast, et see olla teda “hoormeheks” nimetanud.

Langenud teenijatüdrukud

Vallaslaste sünnitamist peeti vanasti suureks patuks. Selles küsimuses andis tooni luteri kirik. 18. sajandi esimesel poolel olid häbistamine ja karistamine sellise patuteo eest tavapärased toimimisviisid. Lapsetappude ohjeldamiseks hoiti vallasemadel silma peal, mistõttu pääsesid kohtu käest vaid vähesed. Abieluvälised seksuaalsuhted ei kuulunud enam kriminaalkorras karistamisele alles 1764. aastast ja 1785 muudeti ka ametlikku suhtumist vallasemadesse.

Veel 1928. aastal liikusid Kihelkonnal rahvasuus mälestused, kuidas vallasema karistati kirikuesises häbipostis. “Isata lapse saanud” tüdrukut peksti nii kaua, kuni tema juurde tuli poiss, kes asetas tema peale valge riide. Siis peksmine lõpetati ja poiss pidi tüdrukuga abielluma. On ka meenutusi, et lapsetapu sooritanud naisele määrati peksukaristus, mis omakorda naise eluküünla kustutas.

19. sajandi teisel poolel hakkasid vallasemad ise tihedamini kohtult abi paluma.

Vallaslaste ja nende saamise kohta on protokollides väljenditena kasutusel “segaseks saamine”, “eksinud laps”, “eksinud elu”. Seksuaalvahekorra kohta on leebelt öeldud: kas “sõber olnud” või “ümberkäinud”.

Kindlasti on kohtusse jõudnud juhtumid vaid väike osa sündinud vallaslastest. Elatise taotlemiseks pidi lapse ema olema korralike eluviisidega ja esmakordselt sünnitanud. Määratud kogused olid erinevad. Oli nii ühekordseid elatisemaksmisi kui ka kindlaid koguseid teatud aja peale. 1870. aastate teisel poolel hakkas elatise suurus muutuma. Kui seni oli isal tulnud maksta aastas vakk vilja, siis hiljem oli elatise suuruseks kaks vakka kindla ajavahemiku jooksul.

Levinuim otsus oli, et mehel tuli maksta kaks vakka kuni lapse seitsmeaastaseks saamiseni. Vallakohus pidi ka jälgima, et ema isalt määratud elatise kätte saaks.

Juhtus ka seda, et vallaslapse saanud otsustasid abielluda. Ka siin tuli ette kummalisi juhtumeid. Näiteks Atla mehel Jaen Upsil juhtus selline asi, et ühel hetkel ootas teda isaks saamine kahe erineva naisega. Sünniraamatute järgi oli samas olukorras veel mitu meest, kuid need juhtumid kohtusse ei jõudnud. Ka Jaeni puhul ei esitanud Saksa Miina ega Pidula Viia kohtusse avaldust, ent vallakohus seda asja siiski arutas. Kohtus lubas Jaen abielluda Miinaga, kelle juures ta olevat varem asjatamas käinud, ning Jaeni juures teenijaks olnud Viia pidi saama elatusraha. See teenijatüdruk paistis üldse meestega hästi läbi saavat. Hiljem sünnitas ta veel kaks vallaslast.

Elatist ei määratud kohtus vaid kahel juhul. Ühel puhul oli isa kaks aastat last kasvatanud ja teisel puhul rõhuti vallasema kõlvatule eluviisile, kuna üks abieluväline laps oli tal juba varasemast. Selles juhtumis ei suutnud ema ka isadust tõestada. Ta väitis küll, et oli mehega oma kodus “segaseks saanud”. Siiski suudeti tõestada, et kui laps eostati küünlapäeval, siis ei saanud ta sündida 22. oktoobril. Võimalikku enneaegsust kohus ei arvestanud.

Vallakohus ei andnud vallasemadele hinnanguid, seevastu tegi seda kirik. Kihelkonna kiriku sünniraamatutesse on pastor Lement vallasemad kirja pannud saksakeelse märkusega “gefallen Magd”, mis tähendas langenud teenijatüdrukut. Samas varasemad pastorid Meder ja Masing sellist lisandust eriti ei kasutanud. Seega sõltus palju ka pastori isikust.

Ainar Õunpuu tõdeb oma töös “Moraaliküsimused Kihelkonna kihelkonnas aastatel 1860–1889 vallakohtu materjalide põhjal”, et kui tuua välja vallakohtutes arutatud juhtumite üldisi tendentse, on perekondlikes suhetes 19. sajandi teisel poolel valdavalt levinud majanduslikku laadi konfliktid. Peamiselt on arutusel nooremate õdede-vendade taludest väljaajamine. Samas on keeruline kindlaks teha, mis oli ikkagi konflikti ajendiks. Siiski võib tõdeda, et oma pereliikmete vastu kasutati vägivalda suhteliselt harva. Enamikel juhtudest leiab kohus, et ka kannatanud pole juhtunus päris süüst puhtad – seega oli süüd nii kannatanul kui ka kohtualusel.

Loo kirjutamisel on kasutatud Tartu ülikooli lõpetanud Ainar Õunpuu bakalaureusetööd “Moraaliküsimused Kihelkonna kihelkonnas aastatel 1860–1889 vallakohtu materjalide põhjal”.

Print Friendly, PDF & Email