Mõned Salme maaomanikud taotlevad metssigade küttimiskohustuse täitmata jätmisele viidates kohalikult jahimeeste seltsilt Salme jahipiirkonna kasutusloa äravõtmist.
Keskkonnaametile esitatud taotluses märgitakse, et selts täitis läinud jahihooajal metssigade küttimiskohustuse vaid 34 protsendi ulatuses, lisaks on selts keelanud jahipidamise mitmetel kinnistutel, mis kannatavad seakahjude käes.
Salme jahimeeste seltsi esimees Raivo Ess ei soovinud juhtumit väga detailselt kommenteerida, kuid kinnitas Saarte Häälele, et maaomaniku taotlus ei ole pädev. ”Eks keskkonnaamet otsustab. Aga mehed ise keelasid jahi. Küsimus on jahiseaduse tõlgendamises,” sõnas ta.
Taotleja viitamine metssigade küttimiskohustuse mittetäitmisele pole Essi sõnul samuti pädev, kuna sigu metsas lihtsalt ei ole. ”Loendasime viimati kümmekond siga. Meil on jahiala 9400 hektarit. Jahindusnõukogu otsuse järgi peaks olema poolteist siga tuhande hektari kohta ehk siis meie oleme oma kohustuse täitnud,” rääkis ta ja lisas, et seltsile pole laekunud ühtki teatist seakahjude kohta.
Selles, et selts pole sel aastal küttinud ühtki siga, pole Essi sõnul midagi imelikku, kuna ka Salmega piirnevatel jahialadel on seis sama. ”Kuressaare jahialal pole kah ühtki kütitud, Mõntus on lastud üks ja Lümandas kuus siga.”
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
ajamine, mis muud. Katk tegi ju puhta töö. Otsitud põhjus ilmselt. Surm kah ei võta sealt, kust võtta pole. Olge ikka normaalsed seal. Kiusu ajamiseks otsige uus põhjus, näiteks tuul puhub valelt poolt, selge et Ess oma meestega süüdi…jne.
Olles maaomanik, siis mina küll enda maale ei luba sullereid. Salme jahimehed on ennast aastaid õigustanud ja pole probleemi. Metssead olid probleemiks aga need on nüüd ka otsas ja eeldan, et lemiiti ei olnud võimalik täita just katku tõttu. Täna minu maal kahjustused puuduvad. Ja usun, et ka hirvedega tullakse toime. Need taotlejad ei kuulu kindlasti kohalikku kogukonda ega ka segune nendega, sellepärast selline vaen, kius või kuidas iganes seda nimetada.
et isegi surm ei võta sealt kust pole midagi võtta. Sõrve on sigadest tühi. Mismoodi nood jahimehed seda normi siis täidavad. Praegu on pigem hirvede pool põhjustatud kahjud probleemiks.
Me liigume heaolu ühiskonna suunas ja meil hakkab tasapisi olema igav.Seepärast ongi vaja tekitada pseudoprobleeme,et neid siis tulsel hingel hakata lahendama.Väga lihtne nipp selleks on kellegi süüdistamine.Seejärel saavad ametnikud nähtamatu vaenlasega võitlusesse asuda.
Kahju,kuid Lääne-Euroopa samalaadsed arusaamad ja üksteise peale kaebamised tulevad aina järjekindlamalt ka meie õuele.
Mis teha,kui meie oma Eesti riik kutsub ise kõigi ja kõige peale andma vihjeid.See üleskutse on kandnud vilja.Kahju!
Rahvas peab tundma oma kangelasi. Kui jahiseltsi esimees on nimepidi ära toodud, siis miks ei kirjuta zeitung ka protestivatest maaomanikest nimepidi? Kui palju neid on? Millise osa moodustab nende maaomand jahimaa pindalalast? Kui tõsised on kahjud? Praegune on nõrk esitus ajakirjaniku poolt.
Tegelikult on selles loos mitu tahku. Asi pole üldse kiuslikes maaomanikes või laisas jahiseltsis vaid puudulikus seadusandluses. Uus Jahiseadus kukkus välja selline, mille kohta saab õelda ei liha ega kala. Ja milles on siis point, kui kasutada “tänapäevast” väljendusstiili?
Jahiseadus kui selline ehitati teatud huvigruppide survel tagurpidi. Ja nimelt: Jahi pidamiseks on vaja maad. Omandireformi tulemusena on meil igal maajupil omanik. Jahiseadus annab aga võimaluse omanikule kuuluval maal toimetada kolmandatel isikutel ehk teisisõnu täiesti kõrvalistel isikutel. Mõistusevastane on asjaolu, et võõral(eraomanikule) kuuluval maal toimetamiseks jagab volitusi riik. Nende “volituste” alusel on moodustatud mingile kindlale suurusele vastama pidavad jahipiirkonnad, millistel toimetamise õigused on delegeeritud piirkonna haldajale ehk siis jahiseltsile. Seoses sellega on paradoksaalne olukord: inimene omab maad, tasub selle eest maamaksu, võib seal seadustes ettenähtud piirides toimetada aga… Jahti pidada ei või, sest see õigus on delegeeritud kolmandatele s.t kõrvalistele isikutele.
Põllumajanduses on asjad paika loksunud. Põllumajanduse huviline majandab kas temale kuuluvatel maadel või siis RENDI maadel. Kui omal MAAD ei ole, siis RENDIB seda neilt, kellel seda on ja kes on nõus temale neid maid rendile andma.
Miks ei võiks sama süsteem kehtida ka jahinduses? Jahti peaks saama pidada vaid need isikud, kes omavad või rendivad jahinduseks sobivat maad. Teistel(kõrvalistel isikutel) pole võõraste maade peale asja. Jahi piirkonnad (jahiseltsid) peaksid moodustuma maaomanike (või rentnike) vabatahtliku ühinemise tulemusena. Piirkonna suurus pole oluline, sest oma MAADE pealt välja minna võõrale maale nagunii ei tohi.
Mujal Euroopas sellist jahinduse vormi nagu meil on ei tunta. Seal on kogu süsteem MAAomaniku keskne. Ja see süsteem toimib. Alates sellest, et omaniku/omanike poolt organiseeritud jahi tulemusena saadud jahisaak kuulub TINGIMUSTETA maaomanikule kuni kõige muude asjaoludeni välja. Jahihuvilised kõrvalised isikud lepivad omanikega (kohalik omanik või neid ühendav Jahiselts) kokku ja tulevad jahti pidama. Tulemusliku jahi puhul OSTAVAD soovi korral jahisaagi ära.
Niimoodi see peaks olema. Miks see on teisiti, peab küsima seadusandja käest. Mingisugune “sortlik ajaviide” või mingi muu nõukaajast pärit põhjus ei ole tänasel päeval enam tõsiseltvõetav.
viimasele, et siis kui sa maaomanik pole, siis mine seenele ja korja marju kust tahad, sinu loogika järgi oleks kena kui sa maata majata jääksid, vahi siis kuidas hakkama saad, istudki kodus ja otsid omal hallitussseeni korteri pöranda pealt.