EKSPERTIDE HOIATUS: Pärast 2030. aastat pole Maal kliimakatastroofist enam pääsu (8)

KAS TULEVIKUS TAVAPÄRANE? Pildil on jäädvustatud üks USA idaranniku linnake pärast seda, kui mullu augustis tabas seda piirkonda võimas orkaan Harvey. Teadlased väidavad, et kui me juba lähiajal midagi kardinaalset kliimasoojenemise tõkestamiseks ette ei võta, on säärased katastroofid aastal 2030 üpriski tavapärane nähtus.
NBCNEWS.COM

Maailma riigid peaksid kõigis ühiskonnaelu valdkondades võtma kiireid ja radikaalseid meetmeid, vältimaks kliima soojenemisest põhjustatud globaalset katastroofi. Säärane seisukoht on välja toodud kliimamuutusi käsitlevas aruandes, mille on koostanud maailma üks autoriteetsemaid teadusorganisatsioone ja mis avalikustati selle nädala alguses. Kõnealust aruannet analüüsisid ajakirjanikud Brandon Miller ja Jay Croft telekanali CNN veebilehel ilmunud pikemas artiklis.

ÜRO juures tegutseva Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu (UN Intergovernmental Panel on Climate Change, lüh IPCC) teadlased väidavad, et juba 2030. aastal jõuab maailm kriitilisse punkti. Kui kohe midagi ette ei võeta, on meie planeedi keskmine temperatuur selleks ajaks tõusnud industriaalühiskonna eelse ajaga võrreldes 1,5° C.

See suurendab aga märkimisväärselt tõenäosust, et üha sagedamini kimbutavad maailma erinevaid paiku enneolematu põua perioodid, suured metsatulekahjud, üleujutused ja toiduainete puudus. 2030. aastal on aga veel elus suurem osa meie planeedi praegusest elanikkonnast.

Säärased pessimistlikud järeldused tegid teadlased pärast seda, kui olid põhjalikult uurinud kasvuhoonegaaside sisalduse taset Maa praeguses atmosfääris.

Aastal 2018 on meie planeet teekonnast kriitilisse punkti läbinud juba kaks kolmandikku, sest praeguse seisuga on Maa keskmine temperatuur industriaalajastu eelse perioodiga võrreldes tõusnud juba ca ühe kraadi võrra. Et edasist temperatuuritõusu ära hoida, tuleks juba mõne lähema aasta jooksul võtta väga resoluutseid meetmeid.

“See olukord teeb tõsiselt murelikuks, sest kui globaalne soojenemine ületab poolteist kraadi Celsiuse järgi, tekib rohkesti uusi probleeme. Näiteks sagenevad anomaalsed kuuma ilma perioodid, mille tagajärjel on palavad suved tavaline nähtus ja seda isegi kõrgetel laiuskraadidel, järsult tõuseb maailmaookeani tase, paljudes piirkondades annab tunda erakordne põud, teisi regioone tabab aga erakordselt suur sademete hulk,” tsiteerib CNN Austraalia Melbourni ülikooli kliimateadlast Andrew Kingi.

Et aga globaalne soojenemine ei ületaks taset 1,5 kraadi Celsiuse järgi, tuleks kiiremas korras vähendada süsihappegaasi heiteid atmosfääri 2010. aasta tasemega võrreldes vähemalt 45 protsendi võrra. Aastaks 2050 tuleks aga üldse saavutada “null-heite” tase.

IPCC aruande koostanud teadlaste sõnul oleks sellise taseme saavutamine tehniliselt vägagi võimalik, kuid selleks tuleks läbi viia üpriski kardinaalsed muudatused energeetikas, tööstuses, ehituses, transpordis ja linnamajanduses.

“Samas tuleb meeles pidada, et võimalus jätta globaalne soojenemine allapoole taset 1,5 kraadi Celsiuse järgi kaob kiiresti,” rõhutab professor King. Tema sõnul on 2015. aastal allkirjastatud Pariisi kliimakokkulepe üleliia ettevaatlik ja selles kirja pandud kohustused maailma riikidele ei aita kuidagi seda eesmärki saavutada.

Tegevusetuse tagajärjed

IPCC äsjailmunud aruandes toonitatakse, et kliimamuutused leiavad aset juba praegu. Kui maailm ei võta aga rahvusvahelisel tasandil kiiremas korras uusi poliitilisi meetmeid, halveneb olukord edaspidi veelgi ja vägagi järsult.

“Meie aruande tähtsaim järeldus seisneb selles, et täna me juba täheldame tagajärgi, mida on endaga kaasa toonud kliima soojenemine 1 kraadi võrra. Need on ilmastiku kataklüsmid, merevee taseme märkimisväärne tõus, Arktika jäämassi järsk vähenemine ja muud muutused,” ütleb hiina kliimateadlane ja IPCC esimese töögrupi aseesimees Panmao Zhai. “Kui kliima soojenemine jõuab aga tasemini 1,5 kraadi Celsiuse järgi või selle lähedale, on tagajärjed veelgi mastaapsemad ja suisa katastroofilised.”

Teadlaste aruandes on öeldud, et suvine kuumus, mida sel suvel Euroopas täheldati, võib juba lähitulevikus tõusta keskmiselt 3° C. Kui me ületame aga soojenemise kriitilise lävepunkti (s.o aastase keskmise temperatuuri tõusu 1,5° C), võivad kogu maailmas sageneda tugevad põuaperioodid. Need sarnaneksid hiljuti Lõuna-Aafrika Vabariiki tabanud põuaga, mis oleks äärepealt seisanud kogu veevarustuse Aafrika ühes suuremas linnas Kaplinnas. Samuti esineks sagedamini ülivõimsaid orkaane. Need oleksid võrreldavad näiteks orkaanidega Harvey ja Florence, mis tabasid USA rannikut 2017. aasta augustis ja 2018. aasta augustis.

Teadlaste väitel avaldab kliima soojenemine katastroofilist mõju ka korallrahudele. Prognooside kohaselt võib neist hävida 70–90 protsenti. Ohus on ka Austraalia idarannikul asuv Suur Vallrahu.
Kõige halvemad oleksid kliima soojenemise tagajärjed teadlaste arvates aga lõunapoolkera riikidele. “Juhul kui globaalne kliimasoojenemine veelgi tugevneb, mõjutavad looduskatastroofid eelkõige selle piirkonna riikide majanduskasvu,” on öeldud IPCC koostatud aruandes.

Veel rõhutatakse aruandes, et isegi kõige väiksemad temperatuuritõusud järgnevatel aastatel põhjustavad rohkesti anomaalseid loodusnähtusi, mille tagajärjed on viimasel ajal aset leidnud looduskatastroofidest palju hullemad.

“Tähtsust omab temperatuuritõus isegi mõne kümnendiku kraadi võrra. Kuid keskmise temperatuuri tõus enam kui 1,5 kraadi toob endaga kaasa juba pöördumatud tagajärjed, näiteks mitmete ökosüsteemide kadumise,” ütles CNN-i ajakirjanikele IPCC teise töögrupi aseesimees, saksa teadlane Hans-Otto Pörtner.

Teadus võimaldab

Et inimesi siiski veidi maha rahustada toovad teadlased IPCC aruandes konkreetseid näiteid selle kohta, kuidas võivad globaalse soojenemise tagajärjed pehmeneda, kui aastaks 2100 tõuseb Maa keskmine temperatuur industriaalühiskonna eelse ajaga võrreldes mitte 2 kraadi (sellisest prognoosist lähtub Pariisi kliimakokkulepe), vaid kõigest 1,5° C. Säärasel juhul
• tõuseks maailmamere tase 2100. aastaks 10 sentimeetrit;
• Põhja-Jäämere jäämassi täieliku sulamise perioodilisus oleks 100 aastat, mitte 10 aastat;
• korallrahud ei hävineks täielikult, vaid kõigest 70 kuni 90 protsendi ulatuses.

Esmaspäeval avalikustatud aruannet valmistati ette kolm aastat ja see oli Pariisi kliimakonverentsi otsene tagajärg. Pariisi kliimakokkuleppe allkirjastas 195 riiki ja konverentsil osalenud riigid seadsid oma eesmärgiks hoida planeedi keskmise temperatuuri tõus industriaalajastu eelse perioodiga võrreldes märkimisväärselt madalamal tasemel kui 2° C. Eesmärgiks võeti, et keskmise temperatuuri tõus oleks aastaks 2100 vaid poolteist kraadi.

Algselt osalesid selles kokkuleppes ka Ameerika Ühendriigid, kuid poolteist aastat tagasi otsustas president Donald Trumpi juhitav valitsus kliimakokkuleppest väljuda. Trumpi sõnul on Pariisi kliimakokkulepe USA jaoks ebaõiglane ja kahjustavat Ühendriikide majanduslikke huve.

“Piirata globaalset kliimasoojenemist vaid 1,5 kraadiga Celsiuse järgi on keemia- ja füüsikaseaduste raames täiesti võimalik,” ütles IPCC kolmanda töögrupi aseesimees, briti teadlane James Skea. “Selleks on aga vaja lausa pretsedendituid ümberkorraldusi.”

“Rahvusvaheline koostöö on suisa hädavajalik eeldus selleks, et piirata kasvuhoonegaaside heiteid atmosfääri ja võtta globaalne soojenemine kontrolli alla, mis omakorda aitaks soojenemise tagajärgi olulisel määral pehmendada,” kinnitas Austraalia Uus-Lõuna-Walesi ülikooli kliimauuringute keskuse teadlane Sarah Perkins-Kirkpatrick.

Tema sõnul tuleb aga kõik need jõupingutused teha juba lähitulevikus, sest vastasel korral kaotaks inimkond võimaluse veel midagi mõjutada.

Väga oluline on saavutada negatiivseid näitajaid kasvuhoonegaaside atmosfääri heidete osas ja töötada välja tehnoloogia, mis võimaldaks vähendada süsiniku hulka Maa atmosfääris. Samas tuleks võtta ka radikaalseid vastumeetmeid, vähendamaks keskkonna saastamist.

IPCC aruandes on veel märgitud, et on olemas mitu meetodit, kuidas süsinikutaset atmosfääris vähendada. Need meetodid on aga väljatöötamise erinevates etappides ja mõned neist eksisteerivad esialgu vaid teoreetiliselt.

Pole poliitilist tahet

Kasvuhoonegaaside heidete vähendamiseks on kindlasti vaja poliitilist tahet ja rahvusvahelist koostööd. Samas on IPCC aruandes tõdetud, et paraku on kaasaja maailmas vähe tõendeid säärase koostöö võimalikkusest. Eriti kui võtta arvesse maailma suurima majandusriigi juhi president Donald Trumpi seisukohta selles küsimuses.

“Praegu kinnitavad kõik maailma teadlased ja eksperdid, mida meile selgelt näitab Emake Loodus: me vajame kiireid ja viivitamatuid ümberkorraldusi maailmamajanduses, et luua ökoloogiliselt puhas energeetika,” ütles USA endine asepresident ja tuntud keskkonnakaitsja Al Gore. “Kahjuks tegutseb Donald Trumpi valitsus aga kui vastuvoolu ujuja, püüdes lühinägelikult toetada eelkõige neid majandusvaldkondi, mis toetuvad nn räpasele ehk fossiilsele kütusele. Meie praegune valitsus on astunud otsesesse konflikti nende Ameerika kompaniide, osariikide, linnade ja kodanikega, kes nõuavad muudatusi ja tunnevad muret meie planeedi looduskeskkonna tuleviku pärast.”