Pöide puhkpilliring vormib pasundajatest muusikud

HINGAKE SISSE: “Kui mina tõstan käed, siis hingate sisse,” õpetab Artur lastele.

Olgu trompet, tuuba, eufoonium või metsasarv – võhiku silmis on need – mis sellest, et erineva suuruse ja kujuga – ühed pasunad kõik. Tornimäe põhikooli poisid ja tüdrukud on aga otsustanud puhkpillide ehk aerofonide maailmaga lähemat tutvust teha, et peagi rõõmustada muusikasõpru kui Pöide pasunakoor.

Praegu astuvad lapsed oma muusikuteel alles esimesi samme. Tuleb ju kõike A-st ja B-st – vabandust, muusika puhul küll nootidest c ja d – õppima hakata.

Kord nädalas kogunevad pillimänguhuvilised koolimaja teisel korrusel asuvasse aulasse, et seal hakatuseks pusida teooria kallal ja tunni teises pooles proovida uusi teadmisi praktikas rakendada.
25. septembri pärastlõunal kell neli on alanud järjekordne ringitund, arvult kolmas. Kaheksast tulevasest kooriliikmest – esialgu oli uudishimulikke rohkem, aga alles on jäänud need, kel puhkpillimängu vastu tõsisem huvi – on seekord kohal viis, kellest noorimad õpivad 2. klassis. Need lapsed, keda pole, puuduvad põhjusega – kes haiguse, kes muude asjade tõttu.

Noodivõti – keeruline elukas!

Õpetaja Artur Müür – Orissaare muusikakooli vilistlane ja MTÜ Pöide Pasunakoor üks asutajaid – on valge tahvli noodijoonestikule markeriga noodid kirjutanud. Laudade taga istet võtnud õpilased peavad nüüd need omakorda vihikutesse kribama. Sest noodikirjaoskus on pillimängu õppimisel väga oluline. Võiks ju mõelda, et mis nende nootide tahvlilt mahakirjutamine siis ära ei ole – kõigepealt joonistad noodipea ja siis tõmbad sellele saba. Tuleb aga välja, et see polegi nii lihtne töö. Iga noot peab ju asuma oma kindlal kohal – mis joonte vahel, mis joonte peal. Ja see noodivõti – see kõverik on ju päris keeruline elukas!

“Kas teate, mis lugu see on?” uurib õpetaja Artur lastelt. – “”Sepapoisid”!”

See on ju nii lihtne laul, mida igaüks oskab lausa une pealt! Katsu sa aga selle noote vihikusse kirjutada, eriti kui teadmised noodikirjast on alles nullilähedased või puuduvad sootuks.

“Oi, valepidi läks,” hüüatab esimeses pingireas istuv Katre Antonov 2. klassist. Mis siis muud, kui tuleb kustutada ja uus noot kirjutada – seekord õigetpidi. Tüdruk jätkab tööd, ümisedes keskendunult lauluviisi.


LÕBUS TÖÖ: oodikirjutamine polegi nii keeruline, leiab Katre
Antonov.

Kuigi päike piilub meelitavalt akendest sisse, ei ulatu selle kiired tulevasi muusikuid peibutama.

“Kas teine ja kolmas rida ka?” küsib Joann Kärner– tema on 3. klassi poiss.

“Jah, need ka!” vastab õpetaja Artur.

Õpetaja Artur jalutab pingi juurest pingi juures ja aitab neid lapsi, kes kirjutamisega veidi jännis. Parasjagu vajab juhendamist 2. klassi poiss Markus Siig.

“Mul on valmis!” teatab 4. klassi tüdruk Katrin Linde, kes jagab lauda 2. klassis õppiva Brenda Miiliga.

Katrin on noodikirja õpingutes teistega võrreldes vana kala – on ta ju Orissaare muusikakoolis koguni kolm aastat tudeerinud. Seal, tõsi küll, pole ta õppinud puhkpilli , vaid hoopis klaveri- ja kandlemängu.

“Valmis!” kostab peagi üksteise järel teistestki pinkidest.

Tunni teooriaosa pole sellega aga sugugi ühel pool. Nüüd tuleb mõistatada, mis nimi igal kirja pandud noodil on, ning needki korralikult üles tähendada, olgu siis tegemist c-ga või hoopis g-ga. Üksteise järel sajab laste suust õigeid vastuseid.

“Väga hea!” kiidab õpetaja Artur rahulolevalt.

Vahetevahel läheb mõne noodi puhul ka vaidluseks, millega tegu on, ent õige nimetus selgub üsna pea.

“Nootide kirjutamine pole laste jaoks vist lemmiktegevus, aga ilma selleta muusikat õppida ei saa,” ütleb õpetaja Artur ajakirjanikule. “Aga eks see nooditundmine neil tasapisi ikka tuleb.”

“Kas mängime pillidega ka?” küsib Artur, kui lapsed tööga ühele poole jõudnud, ja haarab kirjutuslaua kõrvalt hoidikust oma pilli, marssimisel mängitava metsasarve, mille ingliskeelne nimetus on marching french horn.

Igaühel lapsel oma pill

Lastele on see õpetaja lause justkui märguanne, et hasartselt tormata akna all põrandal lebavate kohvrite juurde ning oma pill välja otsida.

Õpetaja sõnul on MTÜ Pöide Pasunakoor kõige uuemad pillid ostetud Saaremaa valla huviharidustoetuse abiga. “Suur aitäh selle eest,” ütleb Artur.

Kui nelja lapse kohvritest ilmuvad välja trompetid, siis Katrini pillikast on teistest tublisti mahukam. Pillgi seal sees hoopis isesugune. Nimetus on sel vasksel kaunitaril aga hoopiski eriline – eufoonium (nagu pilli perenaine Katrin tõdeb, pole seda nime just lihtne meelde jätta).

TÜDRUK SUURE PILLIGA: Katrinile on usaldatud suurim pill, eufoonium.

Lapsed ei suuda vastu panna ahvatlusele pillist iga hinna eest hääl kätte saada. Olgu see hääl siis missugune tahes. Võimalusi on erinevaid: puhu kaua ja pane mängu kogu oma kopsumaht või törtsuta jupikaupa. Osa saali vaikust lõhkuvaid vallanduvaid helisid on kõrgemad, osa aga madalad – nagu tõrrepõhjast kostuv jõrin.

Kui kuulaja hetkeks silmad suleks, võiks ta end kujutleda Ida-Saaremaa asemel hoopistükkis Aafrikas või Aasias asuvat, kesk kõrvulukustavalt pasundavat elevandikarja.

Õpetaja Artur kutsub “elevandid” – tegelikult küll tulevased Pöide pasunakoori liikmed – korrale ning käsutab nad ritta seatud toolidele istuma. Ikka selleks, et lapsed õpiks pasundamise asemel oma pillidega kaunimaid helisid kuuldavale tooma. Selleks on aga vaja teada, kuidas on õige pilli huulikut puhuda ning mismoodi sõrmed klahvidel iga noodi puhul asetsema peavad.

Harjutamine algab pihta c-noodist. Artur näitab, et selle noodi puhul trompetil klahve alla vajutama ei pea.

Üksteise järel püüavad lapsed oma pillist õpetaja nõutud c-nooti kätte saada. Mõni heli kostab üsna kaeblik.

KESKENDUNUD: Brenda püüab pillist õiget
heli kätte saada.

“Mää-ää-ää!” jäljendab Markus koorikaaslase pillist vallandunud häält.

Harjutamine aga tegevat meistriks ning pärast nurjunud katsetusi kõlavad trompetitest ja eufooniumist juba sellised helid, mida õpetaja Arturi hinnangul võib pidada c-noodiks.

See hääl ei meenuta enam hullunud elevandikarja, vaid kooris kõlavaid laevavilesid.

Õpetaja Artur rõhutab, et puhkpillimängu puhul on õige hingamine ääretult oluline – see ongi kõige tähtsam. “Jälgige mu käsi,” soovitab ta. “Siis, kui mu käed liiguvad üles, hingate sisse – kopsud sügavalt õhku täis! Kui mu käed liiguvad alla, puhute.”

Lapsed proovivad õpetuse järgi teha nii hästi, kui oskavad ja suudavad ning puhuvad kooris oma pille.

KOGU JÕUGA: Markus puhub nii kuis jaksab.

“Väga hea!” kiidab Artur rahulolevalt ja teatab: “Nüüd võtame d-noodi.”

Õpetaja tuletab lastele meelde, et selleks tuleb alla vajutada 1. ja 3. klahv.

Kes lastest parasjagu pilli ei puhu, püüab – kui õpetaja tähelepanu on kellelgi teisel – aega parajaks teha: Brenda üritab spagaati laskuda, Katre ja Joann jagelevad millegi üle, Markus sätib end vahelduseks põrandale istuma, Katrin sätib sõbranna Brenda juuksed patsi, et need pillimängu ei segaks…

Kuulmiseni jõulukontserdil!

Saaliuksest astub sisse kooli direktor Raili Nõgu, et pilk ringitunnis toimuvale peale visata. Direktor – kes on muide ise õppinud klarnetit ja saksofoni – on veendunud, et lastest saab asja. “Algul, kui koolis puhkpille tutvustamas käidi (üks tutvustajaid oli praegune puhkpilliringi juhendaja Artur – toim) oli huvilisi küll rohkem, aga kui ringis käima jäänud lapsed kord esinema hakkavad, küllap tekib siis ka teistel tahtmine muusikat õppida,” on direktor lootusrikas.

“Mul juba huuled valutavad!” kurdab üks usinasti pilli puhunud laps. “Mul on ka suus imelik tunne!” lisab teine.

Ega´s muud, kui asutakse Arturi juhendamisel hingamisharjutusi tegema – et väsinud ja hellaks muutunud suud puhata.

Kui õpetaja küsib, kes lastest tunni lõpuks tahvli puhtaks pühib, jagub soovijaid rohkemgi kui tarvis – nii et korraks läheb svammi pärast lausa võitluseks.

Kell on veidi viis läbi ning tulevaste muusikute ringitund selleks korraks ühel pool. Lapsed hakkavad end kojuminekuks sättima.

Joann minema ei kiirusta, vaid paneb rahulikult asju kotti. Poiss ütleb, et talle meeldib muusikat teha ja ta kuulub ka koolis tegutsevasse bändi.

NAUDIB VÄGA: Joann ütleb, et talle meeldib muusikat teha ja ta kuulub ka koolis tegutsevasse bändi.

“Olen mänginud kitarri, basskitarri ja klaverit,” loetleb Joann. “Meie bändis valib igaüks, mis pilli ta võtab. See, kes jääb hiljaks, saab selle, mis on järele jäänud.”

Õpetaja Arturi sõnul on Pöide pasunakoori esimene suurem esinemine kavas juba pisut vähem kui kolme kuu pärast. Selleks ajaks on eesmärk saada selgeks seesama lugu, mille noote lapsed täna vihikusse kirjutasid – “Sepapoisid”.

“Suur töö ootab veel ees, aga lapsed on tublid!” leiab Artur, kelle juhendamisel toimuvad pilliringid lisaks Tornimäele ka Orissaares ja Muhus. “Mu mentorid ja koostööpartnerid on ka Karlis Saar ja Martti Nõu, kellele olen samuti tänulik,” lausub Artur.

Kuidas sündis idee lastele puhkpillimuusikat õpetama hakata ja luua MTÜ Pöide Pasunakoor?

“Kõigepealt sündis mõte MTÜ luua,” ütleb Artur. “Tegelikult oli see hoopis Andi Angeli idee. Mul oli mõni pill olemas ja käisime koos harjutamas. Kuulsin kuskilt, et siin kandis oli kunagi päris suur orkester. Käisin seda asja naabrinaise juures uurimas ja sain sellest pundist isegi ühe pildi.”

Arturi sõnul oli algne plaan leida täiskasvanud, kes tahaksid pilli mängida. “Kuna täiskasvanud on aga kõik nii hõivatud, otsustasin hakata lastele pilliringi tegema. Mõtlesin, et kuidas ma hakkama saan, aga võtsin julguse kokku ja asusin tegutsema.

Tornimäe kooli aulasse pole tulevastest puhkpillimängijatest jäänud enam kedagi. Koolimaja pole aga siiski veel päris tühi – ühes ruumis arutavad oma asju Tornimäe kodutütred. Puhkpilliring saab taas kokku nädala pärast.

Print Friendly, PDF & Email