Džeiko Džõugi from Estonia ehk Jako Jõgi illusioonid

SEPIKOJAS: Selles montaažitoas paneb Jako kokku lugusid nii eesti-, vene- kui ka viipekeelsele AK-le, spordisaatele ja “AK nädalale”.
PRIIT MÜRK /ERR

Laiem avalikkus sai sellisest noorukist nagu Jako Jõgi teada kümme aastat tagasi, kui Ameerika illusionist Marco Frezza korraldas lastele internetis võistluse. Üheks võitjaks osutus toona kuuendas klassis õppinud Jako, kes tänaseks on väikeste illusioonide maailmast jõudnud suurde.

Jako muigab, et veel tänase päevani hüüavad vanad sõbrad kokku saades: “Oo, Džeiko Džõugi from Estonia*!” matkides Marco Frezza videot, kus ta võitjad avalikustas ja teiste hulgas ka Jako nimi inglise keeles kõlas.

Konkursi võiduni, mille auhinnaks oli mustkunstniku privaatetendus, jõudis nooruk internetis tuulates ja trikke otsides. “Keskendusin põhiliselt kaardi­trikkidele. Ju ma siis kuidagi läbi selle sattusin ka Marco lehekülje peale, kus lubati artist New Yorgist võitjale koju tuua,” meenutab ta.

Konkurss seisnes selles, et illusionist postitas aasta jooksul iga nädal ühe mustkunstiga seotud video, mille lõpus näitas iga kord üht viiekümne kahest kaardist. Võitmiseks tuli viimase video avaldamise järel saata nimekiri kõikidest nähtud kaartidest õiges järjekorras.

“Mäletan, et nimekiri oli mul enne viimast videot varakult valmis kirjutatud. Nädalal, millal viimane video pidi üles laekuma, “refreshisin” veebilehte iga sekund, kuni ühel hetkel oodatud klipp nähtavale ilmus. Kerisin kiiruga läbi, et viimane kaart teada saada, milleks oli tavaliste ärtu neljade ja risti seitsmete asemel hoopis jokker. Lisasin meilis 52. positsioonile õige nimetuse ja saatsin kirja välgukiirusel teele,” räägib Jako.

Video andis mõtetele tiivad

Võitjate teatamise ajal oli ta üksinda kodus ja pidi esimest võidurõõmu jagama kass Missyga. Marco Frezza privaatetendus sai täies ulatuses ülesse filmitud, aga paraku juhtus nii, et see lint kirjutati kogemata muu materjaliga üle. “Nüüd ongi sellest järel ainult positiivsed mälupildid. Aga ühel päeval tahaksin Marcole üllatuse vastu teha ja tema USA showle minna,” lausub Jako.

Ajapikku jäid võlutrikid tahaplaanile ja noorukis kasvas huvi multimeedia vastu. Teismelisena osales ta igasugustel videovõistlustel, millest suur osa lõppesid ka mingi auhinna või tunnustusega. “Ja isegi kui ei võitnud, siis ma pikalt ei nukrutsenud, vaid õppisin töö käigus tehtud vigadest ja tegelesin peagi juba uue projektiga,” meenutab Jako.

Ta tunnistab, et koolis õpetatavate ainete vastu polnud tal kunagi suuremat huvi. Kui aga aastas korra oli selline võimalus, et õppetöö sai esitada videovormis, siis kulugu kasvõi terve öö monteerimiseks, aga pärast esitlust tahtis ta kuulda vaid üht sõnapaari “Istu, viis!”.

Noorukit paelus videote tegemise juures vabadus teha seda, mida ise tahtis. Võib tunduda ehk natuke ootamatu, kuid Jako teine suur armastus on olnud rahvatants. “Kokku olen käinud viiel tantsupeol ja kuigi peale igat pidu olen öelnud, et vast aitab kah juba, siis praegu on plaan minna ka kuuendale. Ja peale seda vast aitab kah juba,” muigab ta kavalalt.

Illusioonidest tulvil multimeedia maailmas on vaja erilist mõtlemist ja oskust huvitavatest ideedest kinni haarata. Selle üheks näiteks on Jako keskkooli lõpetamine, mida jääb meenutama lahe pildipaar – esimene ja viimane koolipäev Kuressaare gümnaasiumi koridoris ühe ja sama saatjaga. Selle asjaga oli natuke õnne ka. Nimelt kõndis ta esimese koolipäeva pildil käest kinni ühe abituriendiga, kelles üks tema sõber tundis hiljem ära oma tädi. “Sõbra käest sain kontakti ja juhtumisi sattusime kõik samal ajal Saaremaale, et pilt ära teha,” räägib Jako. Pildipaar läks ka konkursile, kus auhinnaks tahvelarvuti. Ja otse loomulikult tuli sealt võit.

Päeval tööl, öösel kontoris

Gümnaasiumi lõpetamise järel läbis noormees üheteistkümne kuu pikkuse ajateenistuse logistikapataljonis, kus omandas rühmameedikuna nooremseersandi auastme. Pärast kaitseväge oli tema kindel plaan asuda Balti filmi- ja meediakoolis õppima montaaži eriala.

Katsed kestsid nädal aega, kooli tarbeks soetas Jako isegi võimsama sülearvuti. Esimesed kaks katset ehmatasid ta korralikult ära ja noormees arvas, et pikka pidu selle värgiga ei ole. Konkursist langes ta välja kolmanda katsega, milleks oli monteerimine. “Iroonilisel kombel avanesid aga pärast seda minu jaoks monteerimismaailmas üsna mitmed uksed, mis ei ole veel sulguma hakanud,” lausub Jako.

Uksed avanesid rahvusringhäälingus, kus ta sai tööd videomonteerijana. Ühel hetkel tekkis tal koostöö Mattias Naani ja Henri Piirojaga. Mattiasega puutus Jako kokku 2017. aastal KG minifilmide festivali žüriis. “Mingi aeg hakkasin nende kontoris abiks käima. Kuna mul ei ole probleemi öösel üleval olekuga, siis vahepeal oli selline periood, kus ma päeval töötasin ERR-is, pärast seda ööseks kontorisse, hommikul kiire iluuni ja päeval jälle ERR-i,” räägib noormees.

Lõppkokkuvõttes viis selline öine pendeldamine kutseni asuda tööle Naani ja Piiroja firmas I AM POST OÜ. “Jutt oli, et ikka monteerimise peale, aga lepingus oli mingi väikese kirjaga tekst, mida ma tähele ei pannud, nii et esimesel tööpäeval soovis (loe: “nõudis”) Naan, et ma teda Kunn Matuks kutsuks ja talle õhtuseks esinemiseks neli nalja kirjutaksin. Saime lepingu siiski parandatud ja töö võis alata.”

Meisterdab “Aktuaalset kaamerat”

Nüüdseks on Jako ERR-is tagasi ja tegeleb “Aktuaalse kaamera” ettevalmistamisega. Noormees sattus sinna huvitaval ajal ehk paar kuud enne kolimist ja nägi ära ka vana telemaja.

Esialgu oli AK monteerimisprogramm uus ja võõras, aga sai selgeks üsna ruttu. Monteerija töötab koos toimetajaga, kes oma loo kõigepealt paberil valmis kirjutab. Selle järgi salvestab monteerija helikabiinis toimetaja tekstid, sinna vahele paneb intervjuud ja nii on põhi valmis. “Siis leiame koostöös loole parimad katteplaanid, peale seda helindan kogu rea, et kuskilt liiga vaikne ega liiga vali ei oleks ja valmis ta ongi. Lihtne!” teatab Jako.

Lisaks videomonteerija ametile on ta jõudnud endale selgeks teha ka režissööri assistendi töö. “Minu ees oli kosmoselaeva meenutav pult paljude helendavate nuppudega. Neid vajutades sai kaamerat vahetada, introt mängima panna, valmis lugude faile maha mängida ja teha kõike muud, mis teeb “Aktuaalsest kaamerast” selle, mis ta on,” meenutab noormees uue ameti õppimist. “Ma ei oleks imestanud, kui üks nendest nuppudest oleks kuskilt puldi alt kohvi valanud ja küsinud, kuidas päev möödunud on. Nii tundus see vähemalt esialgu, aga ajapikku sain nuppude loogikale pihta ja saated abikäteta tehtud.”

Masin on masin ja inimene kõigest inimene. “Ükskord juhtus nii, et kell lõi 21.00 ja vajutasin intro nuppu. Murdosa sekundiga tundsin, et vist sai seda tehtud liiga õrnalt ja vajutasin korra veel. Paraku eksisin, sest masin registreeris siiski kaks nupuvajutust,” muigab Jako.

See tähendas, et korraks nägid ja kuulsid televaatajad õiget AK tunnusmärki ja meloodiat, kuid teise nupuvajutusega hakkas pult automaatselt mängima järgmist teemat ehk umbes viis sekundit pärast kella üheksat võis näha sissejuhatust ilmateatele, mis on üks viimaseid lõike uudistesaates.

Lõpetuseks teatab Jako, et ETV prime timeil on teda ennast telerist näha suisa iga päev. “Kuskil kell 20.55, kui näidatakse saatekava, et nüüd hakkab “Aktuaalne kaamera” ja pärast seda “Aktuaalse kaamera” sport, vot seal spordi promoklipis parempoolne kukal ongi minu oma!”

*Jako Jõgi Eestist! – ingl k


JAKO JÕGI
Sündinud Kuressaares 2. märtsil 1996 kell 20

Haridus
• Kuressaare Gümnaasium 2003–2015

Karjäär
• 2013/2014 suvi AS Tallink, laotööline
• 2016 suvi Ristorante La Perla, teenindaja-kelner
• 2016–2017 ERR, videomonteerija
• 2017–2018 I AM POST OÜ, videomonteerija
• 2018–… ERR, videomonteerija

Pere
• Tüdruksõber Astrid, korterikaaslane Taavi ja kaks kuivanud toalille

Hobid
• Videomontaaž, rahvatants, üle kitse hüpe, magamine, loogikaülesanded, pii (π) komajärgsete numbrite meelespidamine (kunagi oli peas sada kohta, hetkel 42)

Print Friendly, PDF & Email