Sõrve talunikud hoiavad kostil võõraste sokutatud kasse (5)

ÜHTEKUULUJAD: Perenaise Marje süles Nirgus ja Miki (must), peremees Lembit hoiab kätel Kollat, esiplaanil isepäine Tipa.
Maanus Masing

Aastast aastasse muretsevad loomakaitsjad suve lõpus suvilatesse mahajäetud lemmikloomade pärast ning mitte põhjuseta. Sõrves asuva Matu talu valdustesse on aastate jooksul kasse sokutatud kolmel korral.

Sõrves Lülle külas elav Matu talu perenaine Marje Jõgi puutus esimest korda looma sokutamisega kokku 20 aastat tagasi, kui jõulude ajal nuttis hoovis kaevu peal tiine kass, kes üsna varsti ka kaks poega ilmale tõi. Poegadest on tänaseks saanud kassivanurid Miki ja Kolla, kelle toidule ja ravimiseks kulutatud raha eest võiks ilmselt osta hobuse. “Krooni ajal läks sinna ikka tuhandeid, “ ei hakka Marje kulutusi salgama.

Marje 60. sünnipäeva paiku üheksa aastat tagasi sigines aga Matu talu värava taha kast, kus sees oli kass koos kahe valge pojaga ja kassitoit. Kassipojad võtsid lapselapsed mandrile kaasa, vana kass on aga elu ja tervise juures.

Viimane sokutamine jääb möödunud aasta jaanipäeva, kui majatrepi peale oli jäetud kass, keda Marje esimest korda nägi öösel väljas käies. Hommikul oli peremeheta jäänud loom ikka veel ukse taga ning kuna keegi külaelanikest teda omaks ei tunnistanud, võeti loomake vastu Matu talu kassikogukonda.

Ühtekokku on Marjel üheksa kassi, neist kuus pärinevad mõni kilomeeter eemal asuvast majapidamisest, mille perenaine, kes samuti ula peale jäänud kassidele peavarju pakkus, viis aastat tagasi suri.

Et kasside arv kodus üle pea ei kasvaks, laseb Marje kõik oma hoolealused steriliseerida või kastreerida. Loomatohter Lea Hioväina juures on Marje käinud lugematu arv kordi. 20-aastase Mikiga, kes põdes kopsuhaigust, käis loomaomanik Marje veterinaari manu kuus korda järjest. Miki vend Kolla on arsti külastanud 4–5 korda. Ükskord sõitis Marje ootamatult haigeks jäänud Kollaga linna lausa laupäeva õhtul. “Hioväin tuli ka kodust välja ja siis ravisime,” meenutab Marje, kelle sõnul põhjustas kõutsil vaevusi neeruliiv. Hiljem sai kass endale platsmassist kusejuhad.

Loomatohtri vana tuttav on samuti 20-aastane emane valge kass Nirgus, kel arst tõmbas välja haiged kihvad ja lõikas ära haiged kõrvad. Muuseas, kõik Matu talu kasside nimed on pannud dr Lea Hioväin, kes vajab neid oma arvepidamise jaoks.

Loomakliinikust toob Marje oma hoolealustele kvaliteetset kassitoitu, iga kuu kulub tal kasside toitmiseks suurusjärgus 100 eurot. Loomatohtri lemmikassile Kollale saadab dr Hioväin aga pühadetoitusid. Nüüd, kus loomakliinik avati ka kodule lähemal Salmel, kavatseb Marje vahel sealtki läbi astuda.

Matu talu peremees Lembit Jõgi räägib, et ka tema on võõrad loomad omaks võtnud. Lembit ei pea loomade südametut hülgamist ilusaks teoks, aga kus sa ilma kiibita kassi peremehe ikka üles leiad.

“Tuleb loom sulle hoovi peal vastu näu-näu, paned talle jalaga pihta või? Ei saa,” arutleb Lembit, kelle sõnul pole nemad kunagi kiisusid toginud.

Ega loom igaühega sõbrusta. Tulevad lapselapsed Kuressaarest nädalavahetuseks Lüllele ja kassid punuvad laiali kus seda ja teist. Kardavad lapsi ja hoiavad eemale. Sõidavad lapsed linna tagasi, ilmuvad kassid Lembitu sõnul uksele kiikama, kas õhk on puhas.

Matu talu koduaias on kasside matmispaik, kus puhkab kaks kunagist hoolelaust. Lilledki on loomade hauale istutatud.

Marje ei mõista inimesi, kes ise käivad näiteks linnas tööl ja jätavad oma lemmiku pikaks ajaks koju omapäi.

“Kass tahab, et inimene oleks kodus, sest kui koer on peremehe hoidja, siis kass on koduhoidja” arutleb Marje Jõgi. “See pole kassipidamine, kui kass on kodus ja ma käin hulga aja tagant talle süüa panemas.”