MULJE: Unistuste linna unustatud inimesed (1)

New York on immigrantide ja üksildaste südamete linn. Sellesse linna saabudes on kaks võimalust – kas veab või ei vea.

Vedamise korral on võimalus end üle töötada, aga samas lubada endale selle linna sähvivate tulukeste glamuuri. Mittevedamise korral ei suudeta selle linna kiiruse ja jõhkrusega kaasa minna ning inimesest võib saada Mitte Keegi. Lavastuse “Antigone New Yorgis” tegelastest saavad New Yorgis eluheidikud. Pereta, koduta. Ometi on neis säilinud unistused, lootused – kõik see, mille pärast on nad New Yorki tulnud.

Lavastuse tegevus toimub 1990. aastate alguses õõvastavas Tompkinsi pargis. Pargis, kus oma päevi võitlevad õhtusse narkomaanid, kodutud. Venelane Saša (Jürgen Gansen), puertoriikolanna Anita (Lauli Otsar) ja poolakas Kirp (Markus Habakukk) on selle pargi ühe pargipingi elanikud. Kuigi tundub, et nad on leppinud oma olukorraga, hoiab neid elus armastus või unistus armastusest.

Meie – soojades tubades ja õhtuti televiisorit vaadates – ei kujuta muidugi armastust säärastes oludes ette. Ometi kõik toimib, sest soov armastuse ja helluse järele on kompromissitu. See on pääsetee sellest kalgist ja koledast maailmast, kus nad viibivad.

Anital on armastust palju ja ta haarab armastuse võimalikkusest kinni. Tema suureks teoks saab oma surnud armastatu Johni surnukeha varastamine. Selleks, et seda ei maetaks Hart Islandi surnuaiale, kuhu maetakse kodutud, nimetud ja teised õnnetu saatusega inimesed. Saša ja Anita matavad ta parki ja peavad ka ilusad peied. See tegu ei päästa maailma, kuid selle teoga saab surnud John endale saatuse, et teda on armastatud ja temast on hoolitud ning ta polnud üksi.

Kui Anita jagab oma siirust ja tähelepanu Sašale, tunneb mandunud moskvalasest kunstnik, et tema elu võib saada uue võimaluse. Ta teeb plaane Moskvasse naasta ja võtta Anita kaasa, kuid lootus suretab end viinapudelisse.

Üks Poola päritolu kultuuritegelane on rääkinud, et poolakas ei usu ratsionaalsusesse. Sügavalt uskliku rahvana usutakse saatusesse. Nii nagu Jumal on sulle saatuse määranud, seda muuta inimene ei saa.

On huvitav, et poolakast näitekirjanik Glowacki on kõige juhmima ja vastakamaid tundeid tekitava rolli kirjutanud just poolakale. Kirp on mees, kes ellujäämise nimel vahendeid ei vali. Tema kurjus on peidus rumaluses ja valesti elatud elu mahasalgamises. Ometi on just tema see, kes neist kolmest vajab kõige enam kaaslast, karja või inimest enda kõrval. Tema on see, kes ongi kaotanud kõik – absoluutselt kõik. See on tema saatus ja inimkäsi seda muuta ei saa. Kui Anitas ja Sašas on säilinud inimväärikust, siis Kirp elab loomalikult. Ellujäämisinstinktide najal.

Väga hea meel on, et kohalikus teatris on lavastatud puudutav tükk. Näidend, mille traagika on ka inimlikult koomiline. Aitäh, Peeter Tammearu! “Antigone New Yorgis” kuulub näitemängude tippu. Noored näitlejad teevad suurepärase rolli, loovad isikupärased karakterid.

Seda tükki pole kindlasti lihtne mängida, loodan, et seda suurem on näitlejate nauding oma tööst. Vähem oluline pole lavastuse kunstnikutöö ja muusikaline kujundus. Tabavad on Tobias Tammearu loodud saksofonihelid. Millist pilli, kui mitte saksofoni saaks seostada New Yorgi ja üksildusega. Koos kunstnik Liina Undi tööga oli saalis New Yorgi hõngu palju. Isegi nii, et see tundus lausa glamuurne, sädelev ja kutsuv… unistuste ja lootuste linn.

Piret Puusepp

Janusz Glowacki “Antigone New Yorgis”

Lavastaja Peeter Tammearu
Kunstnik Liina Unt (Endla)
Helilooja Tobias Tammearu
Muusikalised kujundajad: Peeter Tammearu, Feliks Kütt (Endla)
Grimeerija Ivi Smeljanski (Endla)

Osades:
Saša – Jürgen Gansen
Anita – Lauli Otsar
Kirp – Markus Habakukk
Politseinik – Risto Vaidla

Teistes osades:
Tanel Ting
Ahto Matt