Loogiline oleks, et nimi kuulub ikka selle kandjale. Kui on meesterahvas, kellele on pärast siia ilma saabumist nimeks pandud Mati Maasikas, kuulub see nimi ju temale. Teine mehepoeg, kes on vanematelt saanud nimeks Teet Tikker, ei saa väita, et hoopis tema on Mati Maasikas. Ning et see, kes on Mati Maasikana ilma sündinud, valigu endale uus nimi. Selline olukord oleks pehmelt öeldes kummaline.
Ärimaailmas käib aga nimede pärast armutu võitlus. Isegi see ettevõte, kelle kaubamärk on kasutusel olnud aastaid ja klientidele teada-tuntud, ei pruugi kindel olla, et keegi teine tema kaubamärki kaaperdada ei taha. Sest võib juhtuda, et see teine leiab: minul on sellele nimele suurem õigus kui sel, kes seda juba kasutab – mis sellest, et võib-olla juba aastaid. Et see on kaubamärgi kasutaja oma viga, kui ta õigel ajal patendiametisse ei pöördunud.
Kes ees, see mees! Kiirem võidab! Kas need teada-tuntud ütlused aga päris igal pool kehtivad – saame näha.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Ei suuda mõista, milleks seda mõttetut juhtkirja kirjutatakse? Täielik ressursi (sh aja) raiskamine.
Kusjuures see nime näide ei ole sobilik, kuna nimekaime on olemas, kelle identiteet ikkagi erinev. On olemas sama nimega kauplusi, mille kaubamärgi disain on erinev ja mida opereerivad eri firmad.
https://www.entrepreneur.com/answer/222074