IN MEMORIAM: Taissia Peterson

Taissia Peterson
16.08.1932 – 27.09.2018

Kuressaare Gümnaasiumi legendide raamatus on kirjutatud lõpuni veel üks lehekülg – meie hulgast on lahkunud armastatud õpetaja Taissia Peterson.

Õpetaja Petersoni tähtsus meie koolile on olnud ülisuur. Hakkasid ju uues koolis (tollases Kingissepa II Keskkoolis) tööle ka vene keele süvaõppega klassid, kes said osa õpetaja Taissia Petersoni eruditsioonist, armastusest vene keele ning respektist vene kirjanduse vastu. Õpetaja Peterson suutis oma kirjandustundidesse tuua Puškini- ja Lermontovi-aegset õhustikku, kõrgkultuuri aristokraatiat.

Ta armastas oma ülikoolilinna Peterburit (Leningradi), viis selle linnaga tutvuma ka oma õpilasi.

Taissia Petersoni relvaks oli huumor, mida ta veelgi vürtsitas rahvapäraste väljendite ja kõnekäändudega. Koolilegendid räägivad, et tema vene keele tundides sai ka kirjanduslikku nalja.

Õpetaja Petersoni väärtuse inimese ja õpetajana on kokku võtnud 3. lennu vilistlane Riina Saar (Sepp), kes kirjutab oma õpetajast nii: “Õpetaja Taissia oli meie klassijuhataja, kui olime Kuressaare Gümnaasiumi kolmanda lennu vene keele eriklass. Ta oli suure hingega inimene ja õpetajaametile pühendunult jagas meile oma õpetusi südamega. Vahel ta ka noomis meid, kui oli vaja. Kuid alati saime andeks, kui olime midagi valesti teinud. Sageli olid tal kodust kaasas koogid, mida tunni ajal mõnuga sõime. Meelde on jäänud tema purukook rohke moosiga, mille retsepti kirjutas ta tahvlile ja mis sai kiiresti vihikusse kirjutatud, et kodus järele teha. See oli inimlik ja heatahtlik suhtumine oma õpilastesse. Pärast koogisöömist läks vene keele õppimine märksa ladusamalt ja mis peaasi, heas õhkkonnas.

Meenuvad õppereisid Sankt-Peterburgi (endisesse Leningradi), kus ta oli elanud ja õppinud. Ta tutvustas seda linna suure vaimustusega. Viis meid vaatama vaatamisväärsusi, millest ta oli rääkinud vene kirjanduse tundides. Külastasime Vene Muuseumi, Iisaku kirikut, Peeter-Pauli kindlust, Talvepaleed ja ööbisime ühes koolimajas. Õpetaja luges vene keeles luuletusi ja rääkis luuletajatest, kes olid selles linnas sündinud. Rääkis ka oma noorusajast ja seiklustest, mis olid nii põnevad kuulata.

Ka aastaid hiljem pärast kooli lõpetamist oli side õpetaja Taissia ja õpilaste vahel säilinud. Oli kokkutulekuid ja külastusi. Taissia oli kursis oma õpilaste käekäiguga, selle tunnistuseks oli tal koostatud album, kus perepildid ja nimed kirjas. Alati võttis ta oma õpilasi vastu rikkaliku kohvilauaga oma kodus. Meenub, et eelviimasel klassikokkutulekul kirjutas ta meile kõigile luuletuse vene keeles. Luuletuses mõtiskles, kuidas aja kulg meist möödub ja meid muudab, kuid meie väärtused jäävad samaks.

Õpetaja Taissia on jaganud meile heatahtlikkust, otsekohesust, õiglust, sõprust ja vajalikku nõudlikkust. Mõnel juhul on ta osanud probleemidele läheneda huumoriga ja oma vaimukate ütlemistega meile kõigile meelde jäänud.

2016. aastal kirjutas õpetaja Taissia meie klassile kirja, kuna tervise tõttu ei saanud ta klassikokkutulekul enam osaleda. Kirjas on läbi õpetaja pilgu kirjutatud meie keeleklassi õppimisest ajal, kui õpikuid ei olnud ja õpetajal oli vaja ise kõik valida ja otsustada, mida õpetada. Hiljem õpiti Issakovi õpiku järgi ja õpiku autor külastas meie klassi tundi. Olid lahtised tunnid ja külmastreik, sotsvõistlused ja suurpuhastuse plaani täitmised jm. Ja kiri lõpeb lausega: “Mina arvan, et oskasin teie tervist säilitada. Aga elu on elu, vahest karm ka.”.”

Taissia Peterson jääb kõigi õpilaste ja kolleegide südamesse ega unune iial.

Ave Jõgi, võõrkeeleõpetaja