Saladuste toas: natuke verd, doktori pruut ja kõrbelõhn

OSA OSAKONNAST: Õde Marje Kruusmägi, anestesist Gerli Aru, õde Gea Koppel ja põetaja Annika Ligi.

Kuressaare haigla juht Märt Kõlli nimetab neid ruume hellitavalt haigla saladuste toaks. Neil teisel korrusel asuvate ruumide ustel on sisenemist keelav märk ning väidetavalt pole neis ruumides aastakümneid käinud ükski ajakirjanik või mõni teine võõras. Operatsiooniploki vastutav operatsiooniõde Marje Kruusmägi avab seekord uksed.


Tunnike enne opilauale minekut loeb patsient Hugo Mandre palatis raamatut. Vahel laseb raamatu rinnale ja pilk läheb aknast välja rändama. Kaks käimiskeppi on voodi kõrvale seina najale toetatud. Tornimäe kandi mees räägib, et puus teeb juba paar aastat põrguvalu. Viimasel ajal ilma keppideta enam üldse liikuda ei saanudki. Tegelikult on Hugo opile minemas juba teist korda. Esimene kord oli siis, kui puus andis endast valuga märku, aga keppe polnud veel vaja. “Masa ristist keerasin tagasi, et ei, siia ma ei tule. Noa alla nii kergesti ikka ei lähe,” meenutab Hugo.

Nüüd teab ta, et pääsu enam pole, vanust juba 63 aasta jagu ning üksi elades tuleb kahe kepiga käies kätest puudu. Mees tunnistab, et pelgab seda operatsiooni. Emal oli kunagi põlveliiges vahetatud, ent organism ei võtnud uut omaks. Hugo ei teagi, mis ja kuidas täpselt oli, aga igatahes võeti emal jalg maha.

Õde Marje ütleb, et saarlane tulebki arstile viimases hädas. Kui nad 94. aastal kolleegidega Soomes Tammisaari haiglas puusaoppe õppimas käisid, oma patsiendid kaasas, tegid põhjanaabrid suured silmad, kui haigete seisukorda nägid. Imestasid, et kuidas nood üldse siiamaani elatud said.


Operatsiooniplokki sisenemine algab riietumisest. Selga rohelised rõivad, jalga kummist kingad ja ette mask. Mütsi puhul saab valida aga mitme erineva tegumoe vahel.

RIIETUMINE: Dr Tauli panevad riidesse õde Gea Koppel (paremal) ja põetaja Heldi Tuul. Oma järjekorda ootab dr Vipp.

Seejärel kätepesu. Riietusruumist välja minnes ootavad koridoris taas kraanikausid. Siin pesema ei pea, kui sa pole just õde või arst, kes puutub kokku opereerimisega.Parasjagu kummardubki kraanikausi kohale õde Gea Koppel, kes läheb kohe Hugo puusalõikusele. Endal silmad maski kohal naermas, peseb ta käsi ikka sõrmeotstest küünarnukkideni, mitte ei silita neid niisama.

Operatsioone on mitut sorti ja vastavalt sellele on opiplokis erinevad ruumid. Päevakirurgiast läheb patsient samal päeval koju, üldkirurgias võetakse aga ette plaanilised ja erakorralised suuremad lõikused. Kõige viimane tuba koridoris on ortopeedia ja just seal hakkab doktor Aare Taul loetud minutite pärast sooritama oma järjekorras 747. puusaproteesi paigaldamist. “Lisaks on veel 450 põlve ka,” loetleb dr Taul oma legendaarseid operatsioone, kus ta on inimestel ligi 1200 korda mõne jupi ära vahetanud. Tegelikult olevat see üsna uskumatu, et ühes üldhaiglas selliseid keerulisi ja kulukaid operatsioone tehakse.

Patsient Hugo siseneb opisaali, karkude asemel toetavad teda õde Marje ja põetaja Heldi. Patsient pannakse lauale ja anestesioloog Tiit Leis ja anestesist Gerli Aru hakkavad talle tuimestust tegema.

Doktor selgitab, et nüüd tehakse seljasüst − üldnarkoosi tegema ei pea. Saab ka nii, et jalgadest allapoole midagi ei tunne, kuid patsient ise on teadvusel. Soovi korral saab klapid pähe panna ja raadiot kuulata.

SELJASÜST: Anestesioloog Tiit Leis ja anestesist Gerli Aru teevad patsiendile narkoosisüsti.

Kuigi Hugoga oli ka vaid seljasüstiplaan, soovib mees ikkagi magama jäämist. Tema ei tahtvat kuulda, kuidas operatsioon kulgeb.

Toa teises otsas hakatakse vajalikke riistu lahti pakkima. Põetaja Heldi Tuul avab paki ja õde Gea võtab sisu välja. Kui ei teaks, et seda varustust läheb tarvis puusaoperatsiooniks, võiks arvata, et ees ootab mõnus tunnike puutöö seltsis: siin on haamrid, meislid, puurid, saed, riivid, viilid, vardad.

Operatsioonisaalis on harjumatult ere valgus ja üsna korralik lärm. Aparaadid piiksuvad ja puhisevad.

Õde Marje ütleb, et kui ajakirjanikul halb peaks hakkama, siis istugu seina äärde maha.

Tulevad arstid, puhtaks küüritud käed küünarnukist üles tõstetud. Kitlid selga, kindad kätte ja astutakse laua äärde. Opereerib dr Taul, assisteerib dr Ivar Vipp, kel abiks resident Tanel Tõru.

“Tutvustame dr Vipi pruuti ka,” ütleb õde Marje teiste toasolijate naerupahvaku saatel. Selgub, et tuntud tohtri lemmik on ratastel veerev sinise linaga kaetud hark, kuhu jala pesemise ajal toetatakse patsiendi jalg, mida arstil on raske üleval hoida.

Nali naljaks aga näiteks opiploki personali hulgas ei ole tavalisi meditsiiniõdesid ja põetajaid, ainult eriväljaõppe saanud. Kui keegi haigeks jääb, siis mistahes õde mõnest teisest osakonnast asemele võtta ei saa. Vastupidi jälle saab ja seda tehakse ka. Öösiti on opiõed valves paar korrust allpool olevas traumatoas.

“Kell kaks öösel käia puuki ära võtmas pole mingi probleem,” naerab õde Marje.

Kell on veerand 10. Dr Taul võtab skalpelli, teeb jalga sisselõike. Veresooned kõrvetatakse kinni ja saalis levib varsti maguskirbe põlemise lõhn.

TÖÖ: Operatsioonil on igaühel oma koht ja oma ülesanne. Esiplaanil õde Gea Koppel, laua ääres vasakul resident Tanel Tõru ja doktor Ivar Vipp, paremal dr Aare Taul.

Verd on vähe. Vastupidiselt arvamusele, et operatsiooni ajal ujub kõik verest. Seda on vaid arstide valgetel kinnastel ja sedagi põhjusel, et arst töötab kättpidi haava sees. Kuskilt verd ei purska ega pritsi. Dr Vipp ja tema kõrval olev resident Tõru imevad pisikese imuri abil lõikekohast vere ja muud vedelikud välja ning need voolavad mööda voolikut põrandal olevasse nõusse.

Operatsioon on meeskonnatöö, ütleb õde Marje. Kõik mõistavad kõiki sõnadetagi. Piisab dr Taulil õde Gea poole käsi sirutada, kui saab näppude vahele juba ootel oleva vajaliku riista.

JUBA OOTAB: Õde Gea Koppel teab, et dr Taulil on järgmiseks vaja saagi.

“Me peame arstist sekundi murdosa jagu ees olema,” selgitab Marje.

Õe ees oleval laual on kindla paigutusega kümneid erinevaid tööriistu. Õde Gea ütleb, et ta võiks neid sealt kinnisilmi võtta. Seda ei mäletata, et arstile oleks keegi mõne vale riista andnud. Et arst oleks oodanud klemmi, aga talle on antud käärid või saag.

Anestesioloog ja anestesist hoiavad silma peal magaval patsiendil. Anestesisti põlvedel on jälgimise kaart. Sinna märgib ta oma süsteemi järgi üles Hugo seisundi – vererõhk, pulss, veregaasid ja muud näitajad. Kirja pannakse ka kõik vajaminevad rohud.

Saalis toimuv olevat nii pingeline, et kõik muu unub. Õed ütlevad, et ainult juua tahaks vahel. Süüa ei taha. Isegi pissile ei taha. Õde Marje tunnistab, et pole kordagi operatsiooni ajal vetsus käinud. Isegi oma pikimal, mis algas õhtul kell seitse ja lõppes järgmisel hommikul kell kaheksa. Õde Gea noogutab kaasa.

Vetsus käimisega on ka see häda, et siis on vaja kogu riietumise ja pesemise protseduur jälle otsast teha. Saalist käibki väljas vaid põetaja, tuues vajadusel aeg-ajalt laost midagi juurde. Põetaja roll on õde Marje sõnul väga suur.

“Ta on kui õe käepikendus,” selgitab Marje.

Kõik, mis opisaalis kasutusel, on arvel. Midagi ei tohi enne ja pärast kasutamist puudu jääda. Üle loetakse ka käigus olnud haavatampoonid, et midagi patsiendi sisse ei jääks.
Õde Marjele endale meeldib ta töö hirmsasti.

“Ma olen oma elus teinud kaks head otsust. Üks on töö ja teine on abikaasa,” naerab ta.

Juba 80-ndate keskpaigast haiglas töötav õde räägib, et puhata on raske. Tahaks tööle tagasi. Vahel näeb tööd unes ka. Näiteks, et tal on opitoas kaks operatsiooni korraga ja tema peab mõlemat teenindama. Või kuidas ta sõiduautos iseendal pimesoolt opereerib.

Puusaoperatsioonidest räägitakse igasugu jutte. Kuidas patsient on ärkvel ja kuuleb pidevat saagimist ja kopsimist. Need jutud vastavad kõik tõele. Kui Hugo üleval oleks, kuuleks temagi.

Operatsiooni üks keerulisemaid kohti on dr Tauli sõnul kohe alguses. “See, kuidas liiges puusanapast välja pöörata,” selgitab ta. Jala liigutamine on assistendiks oleva dr Vipi töö. Tema hoiab patsiendi jäset kaenlas ja teeb sellega liigutusi, mis annaks silmad ette igale joogasõbrale. Tööde järjekorrast on kõrvaltvaatajal üsna keeruline aru saada.

Dr Taul lööb vasaraga toksides jalga mõned vardad ja siis hakkab saagima. Vahepeal aitab dr Vipp pisikese sõrgkangi taolise riistaga painutades kaasa. Natuke veel saega põristamist ja ongi kerakujuline reieluupea käes. Mahub ilusasti peopessa ära.

RASKE TÖÖ: Dr Taul (vasakul) kopsib haamri ja meisliga, dr Vipp (paremal) aitab väikese kangiga kaasa.

Isegi võhiku silmale on näha, et Hugo puusaliigese selle osaga on lood viletsad. Üsna kulunud ja räsitud teine.

Jälle veidi kopsimist ja nüüd võetakse appi ka puurilaadne tööriist. Selle külge pannakse riivisarnane poolkera, millega siis puusanapp korralikuks lihvitakse. Kõik riistad ja varuosad on olemas erinevates suurustes, vastavalt inimese enda mõõtmetele.

UUED JUPID: Dr Taul näitab, milline on patsient Hugo uus liigesepea.

Vahepeal teatab dr Taul, et nüüd on üks osa tööst tehtud ja käes on teine osa. See tähendab esmalt tsemendisegamist. Puusaliigese protees koosneb erinevatest osadest, mis pannaksegi kokku ja inimese külge luutsemendiga. Tsement lastakse pritsiga liigesesse. Ühel hetkel näitab dr Taul näppude vahel läikivat metallist kera, mis asendab reieluupead. Selleks on reieluu kanalisse sisse pandud vardakujuline protees, mille otsa see kuul läheb.

Dr Taul ütleb, et kokkupanemine on veidi lihtsam. Tähtis on, et puus õigete nurkade all kokku saaks. Muidu võib juhtuda näiteks nii, et patsient ärkab üles ja üks jalg on teisest oluliselt lühem.
Dr Vipp saab jälle korralikult patsiendi jalaga võimelda. Kui operatsioon läbi, on tema ainus, kelle rohelise särgi selg on higist tume.

“Täna oli veel kerge, patsient on kõhnem,” muigab dr Vipp operatsiooni lõppedes.

Mida raskem patsient, seda raskem on ka jalg. Eriti keeruline on siis, kui laualolijal on põlve asemel juba protees olemas. Siis tuleb ainult reiest kinni hoides jalaga töötada, muidu tõmbab põlveproteesi puruks.

Operatsioonilaua taga seisvad õde ja arstid ei siruta kordagi selga. Töö ajal ei pidavat väsimust tundma. See tuleb alles hiljem. “Sellepärast on ka opilaud kitsas, et ei peaks nii palju kummardama,” selgitab üks laua taga askeldavatest arstidest.

Õde Marje ütleb, et pikaajalise kirurgi tunnebki kehakujust ära. “Pikka kasvu inimene on ikka täitsa küsimärgiks vajunud,” ütleb ta naerupahvaku saatel.

Nalja tehakse operatsioonil palju. Suur osa on siseringi naljad, millest võõras aru ei saagi.

“Mis operatsioonisaalis on olnud, see sinna ka jääb,” kinnitab õde Marje.

Lõikusega hakatakse vaikselt valmis saama. Patsiendi süda lööb kummalisel kombel täpselt samas rütmis, kui liigub seinakella seier. Ekraan näitab 60 südamelööki minutis. Ühel hetkel sulavad seieri liikumine ja südamerütm üheks.

Dr Taul saab õde Gea käest niidi ja nõela ning patsiendi jalga hakatakse kokku õmblema. Viimistlus tehakse klambrimasinaga, millega arst naks-naks lõikushaava kokku paneb.

Narkoosiarsti töö on samuti nagu kellavärk. Praktiliselt samal hetkel, kui operatsioon lõpeb ja patsient laualt voodisse tõstetakse, avab ta silmad.

“Operatsioon kestis tund aega, kas saite aru?” küsib arst äsjaärganult. Too noogutab. Dr Taul sätib patsiendi jalad kõrvuti ja takseerib neid. Justkui kontrolliks, kas on ikka õiges mõõdus. Hugo veeretatakse voodiga ärkamistuppa.

Dr Taul räägib, et Hugo peaks järgmine päev juba püsti olema. “Kahe nädala pärast peaks juba päris lõbusalt minema,” usub ta. Ütleb, et patsient peab ise olema paranemisele häälestatud ja rõõmsalt harjutama. “Päris nii ei ole, et operatsioon on tehtud ja nüüd on terve.”

Opiplokis on üks operatsioon päeva tavaline osa. Õdede ja põetajate jaoks pole operatsioon veel lõppenud. Tuleb koristada ja tuba järgmisele tulijale valmis panna. Kui hästi läheb, jõuab veidi ka lõunat võtta ja puhata, et siis järgmisele operatsioonile minna. Aastas tehakse neid Kuressaare haiglas oma 1100 korda.


NÄGU NAERUL: Veidi enam kui nädal pärast operatsiooni saab Hugo Mandre juba raami abil ringi jalutada
8X RAUL VINNI

Nädal hiljem on patsient Hugo taastusraviosakonnas ja loeb raamatut. Mehe nägu on kõvasti rõõmsam kui enne operatsiooni. Jalg juba täitsa liigub ja selle tõestuseks teeb ta toas raami abil ka väikese käimistiiru. “Nüüd on tuju rõõmus ja meel ka ikka rõõmus,” särab mees. “Iga päevaga läheb aina paremaks ju.”

Ise ta operatsioonist suurt ei mäleta. Jäi magama ja ärkamistoas virgus. Kui proovid rääkida, et kuidas operatsioon siis oli, hakkab ta naerdes kätega vehkima. “Ei-ei, ma ei taha sellest midagi teada,” naerab Hugo.


KASULIK TEADA:

• Operatsiooniplokis töötab põhikohaga viis operatsiooniõde ja viis põetajat. Neile lisanduvad anestesistid ja anestesioloogid, kes töötavad põhikohaga intensiivravi osakonnas.

• Põhiliselt on operatsioonitoas kirurg, anestesioloog, anestesist, operatsiooniõde ja põetaja. Proteesioperatsioonidel on üldjuhul kaks operatsiooniõde ja põetajat ei ole. Kui mingil põhjusel ei ole proteeside juurde kahte operatsiooniõde võtta, siis Kuressaares saavad ka põetajad selle tööga ideaalselt hakkama.

• Aastas tehakse Kuressaare haiglas ligikaudu 1100 operatsiooni, lisaks veel sadakond protseduuri, mis vajavad operatsioonituba, aga operatsioonidena kirja ei lähe.

• Korralise operatsiooni kestus oleneb liigist. Puhas operatsiooniaeg nahalõikest kuni kinniõmblemiseni on tavaliselt kuni üks tund. Koos patsiendi ettevalmistusest kuni toast väljaviimiseni kulub umbes 2 tundi.

• Operatsioonitoa sisustus maksab ca 250 000 eurot.

Print Friendly, PDF & Email