Annemarie elu mootorite keskel

JETISPORT VÕLUB: Annemarie Randla usub, et asja tuleb võtta südamega ja teha nii palju, kui hing ihkab. Kui jetisport muutuks tööks, kaoks ka selle võlu.
EGON LIGI

Tehnikahuvilisest marakratist, kes huvi asja vastu sai kaasa isalt ja vanaisalt, on sirgunud tulihingeline jetisportlane. Tõsi, Annemarie Randla (26) enda sõnul on see tema jaoks hobi, sest just nii saab ta teha seda südamega ja täpselt nii palju, kui hing ihkab.

Ehkki noor naine on end sisse seadnud pealinnas, on ta enda kinnitusel ikkagi saarlane. “Saaremaa on minu hing,” ütleb ta.

Kõik ta mälestused, emotsioonid ja suuremad teod on seotud Saaremaaga ning rohkem kui pool senisest elustki on elatud siin. “Kuigi olen sündinud Tallinnas, kasvasin üles Kuressaares, seega võtan õiguse ennast saarlaseks pidada,” teatab ta südikalt.

Motosportlaste järeltulija

Saaremaa küljes hoiab teda pere. Ülearu suur see pole, kuid sedavõrd kallim tema jaoks on. Annemarie perekonda kuuluvad ema Merle ja ema elukaaslane Sulev, vanaema Maret ja vanaisa Jüri Randla seenior.

Ka Annemarie vennas kannab vanaisa, Nõukogude Liidu ühe parima motosportlase eeskujul nime Jüri ja samanimeline oli ka nende isa, läbi ja lõhki motomees, tippvõidusõitja Jüri Randla juunior, kes õnnetu juhuse tõttu enam pereringis ei viibi. “Isa lahkus meie seast kahjuks varakult,” tunnistab Annemarie.

Õnnetus Kuressaare lennujaama viival teel viis uhiuut võidusõiduratast proovinud motomehe taevastele radadele ajal, mil tüdrukul oli eluaastaid alla kümne. Ometi sai temast suur eeskuju nii tütar Annemariele kui ka poeg Jürile. Samasugune eeskuju on neile ka vanaisa Jüri.

Nende ema Merle elab ja töötab jätkuvalt saarel ning hoiab Annemarie sõnul elu sees kodul, kus õde-venda üles kasvasid. Ema elukaaslane Sulev peab jällegi väikest kingsepatöökoda Kuressaare kesklinnas.

Vend Jüri on kolinud aga hoopiski Pärnusse, kus kõnnib isa jälgedes ja tegeleb motospordiga. “Ta taaselustas koos sõbraga Vihuri motospordiklubi ning koos treenivad nad uut põlvkonda motosportlasi,” tähendab Annemarie.

Lapsepõlv Saaremaal oli noore naise sõnul väga tore aeg, kuhu tahaks aeg-ajalt tagasi rännata. Väiksena armastas ta palju õues mängida ja sõpradega ringi tuulata. Talved möödusid tal kooli ja trenni vahet käies. Sai tegeldud nii iluvõimlemise ja kergejõustiku kui ka tennise ja jalgpalliga. Suviti veetis ta aga aega motospordiüritustel: alguses pealtvaataja, hiljem juba korraldusmeeskonna liikmena.

Mingit kindlat seika lapsepõlvest, mida laiema üldsusega jagada, talle esimese hooga ei meenu. Annemarie ütleb lihtsalt: “Eks sai lollusi tehtud…” Teinekord läks jälle paremini ja tüdruk sai oma sõnul ka mõne heateoga hakkama.

Kõik 12 aastat Saaremaa ühisgümnaasiumis on tema jaoks aga tervikuna mäletamist väärt. “Sedavõrd hoolivaid inimesi on raske leida,” nendib ta kooliajast kõneldes.

Enda hinnangul oli Annemarie paras aktivistist marakratt ning ilmselt tõi ta enda sõnul oma emale seetõttu ka rohkem peavalu kui rõõmu. Kõik mootoritega seonduv paelus teda tohutult ja nõnda meeldis talle iseseisvalt tema jaoks uusi oskusi omandada. “Ema käis tööl ja vend elas Tallinnas, seega õppisin näiteks omal jõul tsikliga sõitma,” avaldab ta.

Rolleriga sõitmine oli Annemarie jaoks igavaks muutunud. Venna tsikkel seisis aga garaažis, mistap otsustaski ta ühel hetkel, et aeg on sellega sõitma õppida. Kindluse mõttes helistas siiski vennale ja küsis luba, kuid samas usub ta, et tõenäoliselt oleks ta ka eitava vastuse korral toona sadulasse hüpanud.

“Tsikkel oli suur, mina väike, isegi jalad ei ulatunud maha,” meenutab ta. Ent Annemarie lükkas massina maja ette posti najale ning pärast 30 korda tsikli vändaga vastu jalga saamist see juhtus: “Sain tsikli tööle ning sõrm motospordile oli antud!”

Autoga õppis ta sõitma 11–12-aastaselt ja kiire tüdruk, nagu ta on, noppis oma esimese trahvi lubadeta sõitmise eest juba 14-aastaselt. “Lootsin, et ema ei saa teada, aga kuna pidin laagrisse minema, siis trahv jõudis enne koju kui mina ja nii ma emale vahele jäingi,” tunnistab ta. “Õnneks saan öelda, et see oli mu ainus kokkupuude politseiga alaealisena!” kinnitab Annemarie.

Praegu, poole kohaga pealinlasena, üritab ta Saaremaal käia nii palju kui võimalik. “Kui aus olla, siis sel aastal käis mõte Saaremaale tagasikolimisest peast läbi, kuid see eeldab tööd, kus saaksin olla oma aja ülemus,” tunnistab ta.

Päris palju sõltub kodusaarel käimine just tööst ja hobidest. Püsivalt Tallinnas elab ta aga puht seetõttu, et pärast gümnaasiumi lõpetamist ülikooli minnes leidis ta pealinnas üsna pea püsiva töökoha.

Annemarie töötab praegu BRP keskuses, mis müüb maailmakuulsa Rotaxi mootoritega varustatud mootorsõidukeid: jette, lumesaane, bagisid, ATV-sid ja traik-mootorrattaid. Seega on ta igapäevaselt ikkagi mootorite keskel.

Peab end alles algajaks

Tema jäägitu hobi on aga jetisport, milleni ta jõudis tänu sõbrale. “Soov motospordiga tegeleda oli suur, kuid isa ja vanaisa jälgedes kõndimiseks polnud kahjuks piisavalt rahalisi võimalusi,” selgitab ta.

Seega langes otsus jetispordi kasuks, mis on ringrajaspordiga võrreldes oluliselt taskukohasem, märgib Annemarie.

Ta tunnistab ka, et üsna pea pärast sellega alustamist oli ta valmis loobuma. “Ma ei osanud arvata, kui füüsiliselt ja tehniliselt raske see ala on,” tõdeb noor naine, kel enda sõnul puudus igasugune kindlustunne. “Tsikliga on lihtne: istud peale ja kaks ratast hoiavad sind maapinnal, kuid jetisõidu esimene katsumus on end masinale püsti saada.” Pealegi on tingimused iga kord erinevad ja suuresti sõltuvuses ilmast.

Jetispordiga on ta algusaja katsumustele vaatamata tegelenud nüüdseks kolm aastat. See aasta jäi ta enda sõnul võistluste poolelt seni küll kõige lahjemaks, kuid seda põhjusel, et jetiga tekkisid tehnilised probleemid. “Kuigi olen võitnud erinevaid karikaid, ütlen ausalt: olen alles algaja ning õppida on veel palju.”

Enim köidab teda jetiga lainete kohal tuiskamises loomulikult see mõnusalt kõditav tunne kõhus. “Adrenaliin on vaieldamatult esimesel kohal. Järgneb mootor, võistlushimu ja kiirus,” loetleb ta plusse, mis teda jeti seljas hoiavad. “Samuti väga hea füüsiline koormus – ükskõik kui palju trenni teed, ikka on järgmine päev lihased haiged.”

Annemarie Randla ise usub, et jetisport on tema jaoks hobi ja nii see ilmselt ka jääb. “Tuleb lihtsalt võtta seda südamega ja teha täpselt nii palju, kui hing ihkab. Kui see muutuks tööks, kaoks vahest ka selle võlu.”

ANNEMARIE RANDLA
Sündinud 20. detsembril 1991 Tallinnas

HARIDUS
• Saaremaa Ühisgümnaasium 1998–2010
• Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor, ettevõtluse instituut, bakalaureuseõpe, peaeriala ettevõtlus, kõrvaleriala turundus 2010–2014

TÖÖ
• Supermoto maailmameistrivõistluste Eesti etapi korraldamine Kuressaares 10/2012–07/2013
• Supermoto maailmameistrivõistluste
Eesti etapi korraldamine Tabasalus 10/2013–08/2014
• Freselle Logistics OÜ, administraator/personaliosakond 08/2013–01/2015
• Freselle Logistics OÜ, finantsassistent/juhiabi 01/2015–06/2017
• Motorent OÜ, müük/juhiabi 09/2017–…

PERE
• Elukaaslane Risto, ema Merle, ema elukaaslane Sulev, vend Jüri, vanaema Maret ja vanaisa Jüri.